Reisiaruanne. Planeerimine

May 03, 2014

Meie pulmareisi esialgne plaan oli üsna eklektiline ja lõplik kava sündis, nagu paljud asjad siin maailmas, mitmete väliste tegurite ja igapäevaelu koosmõjus.

Esiteks ajahorisont. Tore oleks ju lõpmatuseni planeerida ja unistada, erinevaid variante kaaluda ja uurida, et siis ideaalne pulmareis kokku panna. Enne pulmi otsustasime teadlikult, et tegeleme korraga ühe projektiga ehk siis reisi juurde tuleme alles siis, kui pulm peetud, kuna mitut suurt asja lihtsalt ei jaksa korraga ajada. Tagasi vaadates oli see kahtlemata õige otsus. Teisalt tuleks minu meelest pulmareisile siiski mõistliku aja jooksul minna, imelik oleks ju, kui ametlik reis viienda aastapäevani ootaks. Niisiis soovisime piiratud aja jooksul mingi reisivariandi kokku panna. Ei saa öelda, et see oleks olnud minu elus kõige põhjalikumalt ja pikemalt ette valmistatud reis, aga tagasi vaadates võib tulemusega rahule jääda.

Teiseks mõjutas meie ajakava kõige täpsemalt üks väline sündmus. Minu hea ülikoolisõber Jon oli meile saatnud pulmakutse - tema pulm pidi toimuma veebruaris USA-s Wisconsinis, mis asub Chicagost mõnevõrra põhja pool ja kus oli sel ajal ehtsat talve oodata. Ainult nende pulmade pärast USA-sse minek tundus liiga suur ettevõtmine, aga omaenda pulmareisiga ühendades piisavalt huvitav variant, et see kavva võtta.

Kolmandaks kujundas meie plaane töö ja igapäevaelu. Küll oleks tore minna kuude- või aastapikkusele seljakotiga ümbermaailmareisile ja ennast pikemaks ajaks lahti ühendada, mis oli algselt mu unistus, aga meie mõlema töökohustustele ja kalendrile otsa vaadates ja realistlikult asja arutades jõudsime järeldusele, et seekord ei ole meil võimalik rohkem kui kaks nädalat olmest eemal viibida. Lõpmatut rannas lebaja hinge ei ole meis kummaski, pigem tahtsime maailma ja inimesi näha, nii et tuli leida võimalus piiratud aeg võimalikult tihedalt ära sisustada.

Neljandaks mängisid rolli isiklikud reisieesmärgid. Oleme R-ga piisavalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas reisinud, nii et tundus loogiline võtta ette mõni uus eksootilisem maailmanurk ja selleks sai Lõuna-Ameerika. Loomulikult ei ole nädalaga lootustki sellest tohutust inimeste ja erinevate riikide ja kultuuride tohuvabohust terviklikku ülevaadet saada, pigem otsustasime keskenduda mingile hoomatavamale alamosale, et selle põhjal otsustada, kas on põhjust edaspidi tagasi minna ja ülejäänud portsjonit uurima hakata. Estraveli abiga valisime selleks korraks välja Ecuadori pealinna Quito ja samale riigile kuuluvad, aga muust territooriumist üsna eraldatud Galapagose saared. Oleme ju mõlemad asjaarmastajast loodushuvilised ning võimalus näha igasuguseid imeloomi ja huvitavaid maastikke tundus põnev.

Tagasi vaadates tundub, et kõik need eesmärgid ja tegurid jäid mõistlikku tasakaalu, ning me ise jäime oma reisiga väga rahule. Aga kõigest järjekorras.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: