6. veebruar. Sünge ajalugu, kilpkonnad ja põnevad mereloomad

May 17, 2014

Kui meie eelmise päeva reis algas kümneliikmelises seltskonnas, siis täna oli privaatreis: meie kahekesi ja giid Ricardo. Esimene osa päevast pidi kestma kuni lõunani, nii et võileibu ei olnud vaja kaasa teha. Ka sõiduvahend polnud mitte buss-veoauto, vaid kastiga Toyota pikap, millel siiski ka kabiinis kaks istmerida, nii et kastis me istuma ei pidanud.

Esmalt suundusime mangroovisohu, kus Ricardo rääkis meile pikalt eri liiki mangroovidest. Meelde jäi niipalju, et ühed mangroovid tarvitavad merevett ja ajavad välja pisut magedat vett, mida omakorda saavad siis teist liiki mangroovid kasutada.

Tee kõrval nägime kohalikku surnuaeda, kus küll matmistehnoloogia pisut segaseks jäi. Pinnas on õhuke ja selle all kohe vulkaaniline kivim, mida kaevata ei saa, nii et maa alla matmist ei toimu. Pigem oli vist nii, et surnukeha kohale kuhjatakse kivihunnik, aga kuidas sel juhul lagunemisprotsess täpselt toimub, ei oska öelda.

Järgmine põnev leid oli üks väheseid ohtlikke taimi saarel, mürgine õunapuu, mis pidi nahka söövitama ja mille viljade söömine samuti hästi ei lõppe. Juba puud ümbritsev lehk oli ebameeldiv ja meenutas mädanenud kartulit. Siiski pidi leiduma turiste, kes leiavad selle puu ja tema viljad olevat väga põneva ja katsetamistväärt. Ainsad loomad, kes pidid suutma selle puu vilju süüa ilma komplikatsioonideta, on Galapagose kilpkonnad, kellest mõnda juba peagi edasisel teekonnal tee ääres toimetamas nägime.

Saare sünget ajalugu meenutab “pisarate müür,” El Muro de las Lágrimas. Enne, kui Galapagosest sai üleilmselt tuntud looduskaitseala, oli see nii kasutu ja igav, et maismaast kaugel olevaid ja ebahuvitava olustikuga saari ei tahtnud endale ükski riik. Teise maailmasõja ajal olid saared USA sõjaväebaasi kasutuses, millest annavad ikka veel tunnistust siin-seal padrikus olevad tsementeeritud teed, mis olid mõeldud sõjamoona transportimiseks. Pärast sõja lõppu asutas Ecuador sinna vangilaagri, et oma ülerahvastatud vanglate olukorda pisut leevendada. Maismaalt toodi saarele 300 vangi ja hulk valvureid. Kuna olukord läks vangide tegevusetuse tõttu väga tooreks, oli vaja neile tegevust anda ja nii sunniti neid ehitama suurtest laavaplokkidest müüri, mis pidi lõpuks neid vanglana ümbritsema hakkama. Praktikas oli see ehitis täiesti mõttetu, sest kivide ladumiseks müüri otsa tuli müüri mööda üles ronida ja loomulikult oleks saanud sama teed ka põgeneda. Hulk vange suri raskete tingimuste, haiguste ja ületöö tõttu. (Võrdlus eestlaste küüditamise, Siberi ja seal toimunud sunnitööga oleks vist üsna asjakohane, isegi aastad ju enam-vähem samad.)

1959 said vangid tegevuse mõttetusest aru, korraldasid mässu, tapsid esmalt valvurid ja siis põgenemisjoovastusest ka saarele elama asunud väheseid kohalikke elanikke ning võtsid ühe parasjagu läheduses oleva USA jahi asukad pantvangi, millega anti sündmusele rahvusvahelise kriisi mõõtmed. Kui Ecuadori tollane valitsus sai olukorra kontrolli alla, leiti, et sellist laadi vangilaager tuleb likvideerida ja nii asutatigi selle asemele Galapagose rahvuspark.

Müür nägi tõepoolest rusuv välja ja oli sobiv monument nii mõttetule tööle, mida ühed inimesed sundisid teisi tegema, kui ka sellega kaasnevale lootusetule olukorrale. Pisut helgust olukorda tõid väikesed väledad laavasisalikud, kes kena päikese käes kividel edasi-tagasi siblisid ega teadnud midagi sunnitöölistest, kes olid need kivid ritta ladunud.

Läksime Ricardoga edasi vaatetorni, kust ümbritsevat maastikku vaatlesime ja temaga ka elu-olust juttu tegime. Ricardo oli vahva jutuga, heas vormis ja paistis giiditööks igati sobivat. Pärit oli ta Ecuadori maismaalt, kuid teda tõmbas mägedesse ja ta rääkis oma suurest unistusest saada mäestikugiidiks, näiteks Šveitsis. Hoiatasime teda küll lume ja külma eest, aga Ricardo ei paistnud sellest hoolivat.

Järjekordses mangroovisoos viis Ricardo meid salajasse randa, mis nägi välja nagu romantilises filmis—keset džunglit avaneb ootamatult avar plats, kust vaatab vastu puhta liivaga rand ja ilus väike laguun. Selle pildiga oleksid hästi sobitunud ka alligaatorid, aga neid Galapagosel pole. Muuhulgas olevat ka eelmainitud vangilaagri asukad siit laguunist endale joogivett tassinud, sest vesi pärines mangroovidest, mis merevett tarbisid ja magedat vett välja ajasid. Muidugi ei olnud tegu päris puhta joogiveega, aga maitstes oli see oluliselt vähem soolane kui merevesi või vesi meie hotelli vannitoas.

Edasi läksime kilpkonnade aretuskeskusesse, kus nägime erinevas suuruses ja erinevatest liikidest Galapagose kilpkonni, päris pisikestest kuni täisealisteni. Aegade algusest elasid need kilpkonnad omaette Galapagose saarel, kuni keskajal saabusid piraadid ja hakkasid neile palju kurja tegema, kas lihtsalt neid ära süües või siis saarele koeri-kasse tuues, kellele samuti meeldis kilpkonni süüa. Kuna kilpkonnad elavad kuid ilma vee ja toiduta, siis piraadid võtsid hiidkilpkonni endaga ka laevadele, et vajaduse korral nad ära süüa. Vahel aga tuli laeva liigse raskuse tõttu osa lasti merre visata ja nii sattusid ka kilpkonnad üle parda. Kuna kilpkonnad on head ujujad, siis jõudsid mõned neist saartele, kus varem hiidkilpkonni kas üldse ei olnud või seda liiki kilpkonni ei olnud. Tulemuseks oli see, et eri liiki kilpkonnad läksid omavahel sassi ja tekitasid uut liiki kilpkonni. Kõige selle tõttu on kilpkonnade populatsioonid Galapagosel üsna väikeseks kahanenud ja saari üritatakse arenduskeskuste abil nendega taasasustada. Keskustes hoitakse kilpkonni liikide kaupa ja tõupuhtad järglased viiakse mõne aja pärast vabasse loodusesse konkreetse liigi kodukohta.

Päeva esimene reis oli sellega lõppenud ja meid viidi tagasi hotelli, kus saime toeka lõuna (klassikaline supp-praad-magustoit). Seejärel suundusime snorgeldamis- ja loodusretkele. Meie reisikaaslasteks said teadmata Ladina-Ameerika riigist pärinev kooliekskursioon karja käratsevate lastega ja kaks paksu saksa turisti. Kogu see kena kambakene laaditi sadamas paadile, mis sõitis mõne minutiga järjekordse laavakivist koosneva saareni, kus jalutasime laavaväljadel ja vaatasime loomi. Saar oli väike, asustamata, nii et ideaalne paik erinevatele elukatele.

Muuhulgas oli saarel laguun, kus pidavat aeg-ajalt käima haikalad. Väike laguun oli kolmest küljest kaljuga eraldatud ning kuna seal oli soe ja madal vesi, siis pakkus see suurepärast toidulauda haikaladele. Tõusu ajal pidavat haid laguuni tulema, kuid kui nad ahneks lähevad ja söömist enne mõõna ei lõpeta, siis jäävad nad laguuni kinni ja pakuvad suurepärast silmailu meiesugustele turistidele. Sel korral ahneid haisid laguunis tiirutamas ei olnud, kuid muid põnevaid elukaid nägime saarel küll: iguaane, sisalikke, ookeanis ujuvat merikilpkonna, merilõvisid ja krabisid. Ühel liivaväljal näidati meile lausa iguaanide munemiskohta, kuhu arusaadaval põhjusel astuda ei tohtinud. Kui varem olime näinud vaid üksikuid iguaane, siis siin saarel oli väiksemat sorti iguaane kümnete kaupa trobikonnas koos, kõik liikumatud, nina päikese poole. Saare teises otsas oli teine laguun merilõvide päralt - nägime kolooniat emaseid merilõvisid koos isasmerilõiviga laguuni kohal kaljul seistes. Giid tegi merilõvi häält, mis isase täiesti pöördesse ajas - kuna ta meid kalju otsas ei näinud, siis möirgas ta lihtsalt vastu, siis aga paterdas vette, ujus närviliselt edasi-tagasi, ikka muudkui möirates.

Edasisel laevasõidul nägime pingviine, kelle olemasolus siin troopikas olime seni kahelnud—pingviinid elavad ju Antarktikas?—aga nüüd pidime tunnistama, et neid saab ka Galapagosel näha. Olid täitsa seninähtud pingviinide moodi, kes kaldal kohmakalt kahel jalal kakerdavad, aga vees osavalt toimetavad. Kasvult olid nad väiksed ja värvilt hallid ning kui seni olen pingviine pigem vee all ujumas näinud, siis mõned siinsetest ujusid pea veest väljas nagu pardid.

Järjekordse kaljunuki ääres laaditi meie seltskond laevast maha ning kari lapsi ja kaks paksu sakslast läksid snorgeldama. Meie jäime selle asemel kaldale, kus kah igav polnud—iguaanid, krabid ja pingviinid muudkui askeldasid nii vees kui ka meie ligiduses kaldal.

Hotelli tagasi jõudsime küllalt mõistlikul ajal, nii et nüüd oli võimalus taas randa minna, et lõpuks ometi ka ookeani ujuma saada. Vesi oli väga mõnus ja soe, laine lisas põnevust, aga polnud liiga ohtlik. Tõeline paradiisirand—aga nagu öeldud, siis ainult ranna pärast siia maailma lõppu reisida oleks ilmselge raiskamine. Rannas jalutades avastasime ka vaatetorni, kuhu jõudsime ronida parajasti päikeseloojangu ajaks, nii et saime ka korraliku doosi romantikat.

Pärast õhtusööki otsustasime veel teha tiiru rannas ja võib-olla astuda läbi ka öisest rannabaarist, kust lootsime leida elavaid sambarütme ja muud põnevat ööelu. Aga baar oli suletud, nii et see meelelahutus jäi ära. Küll aga leidsime üles kohaliku küllalt tagasihoidliku kiriku ja seal kõrval oleva kõrtsi, samuti saime osa valimisparaadist. Nimelt pidid Ecuadoris varsti tulema kohalikud valimised ja valmistel osalejad ei väljendanud oma meelsust mitte Eesti kombel Internetis jaurates, vaid hulk autosid laaditi oma toetajaid ja lippe pilgeni täis ning sõideti uhke paraadina mööda külatänavaid, kõlaritest möirgamas vastava parteiga ilmselt kuidagi seotud patriootlikud laulud, toetajate kisa ja autosignaal kõige selle juurde üürgamas.

Kuigi kauaks me paraadi imetlema ei jäänud, sest järgmisel päeval kell 5:30 pidi algama reis tagasi tsivilisatsiooni suunas, s.t. Puerto Ayorasse, nii et oli aeg asjad kokku pakkida, et järgmistele seiklustele puhanult vastu minna.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: