9. veebruar. Ekvaatorimuuseum ja TelefériQo

May 29, 2014

Viimasel päeval Quitos planeerisime minna ekvaatorimuuseumi. Quito asub ekvaatorist mõnekümne kilomeetri kaugusel ja seal on loomulikult olemas lausa mitu ekvaatorile pühendatud muuseumi. Üks neist asub indiaanlaste pühapaigas ja on ka nendesamade indiaanlaste hallatav, teine pidavat olema kommertslikum, aga suurejoonelisem.

Kuna soovisime vähest aega võimalikult sisukalt kasutada, siis ei söendanud omal käel muuseumi otsima minna, vaid tellisime Gs Advantures’i kaudu endale giidi, kes tuli meile hotelli autoga järele, et meid viuhti muuseumisse kohale viia. Giidiks oli Marco, kes rääkis ilusat inglise keelt ja andis seega meile teel muuseumi ülevaate kohalikust elust-olust ja inimestest. Ecuadoril läheb majanduslikult küllalt hästi ja haritud inimestele pidavat tööd jätkuma, eriti hästi elavat arstid, juristid, arhitektid. Vaesematele elanikele ehitab riik munitsipaalmaju. Turismi osakaal majanduses kasvab ja kui nii jätkub, siis võtab see varsti naftaga kauplemiselt suurima majandusharu koha üle. Lõuna-Ameerika sisene turism on elav (seda saime isegi igal pool tunda), kuid USA-lasi pidada Quito kaudu Galapagosele lendama nii palju, et nende jaoks ehitatakse Quito lennujaama lähedale uut hotelli, kus saab ööbida ilma, et peaks lennujaamast edasi-tagasi sõidule aega kulutama. Kui turistid saaksid kerge vaevaga otse Galapagosele, siis see jätaks muidugi teised linnad (näiteks Quito) turistide rahast ilma.

Gastronoomia vallas saime teada, et liha on kohalike jaoks küllalt kallis toiduaine, selle asemel süüakse rohkem mereande ja kana. Loomulikult ka kohalikke puuvilju: hetkel oli parajasti mangohooaeg ja tee ääres müüdigi kõikjal mangosid, kolm dollarit suur kast. (Ka hotelli hommikusöögilauas oli alati suur hulk puuvilja: seal saime teada, kuidas näiteks kohapeal küpsenud ananass tegelikult maitseb).

Kuna Ecuadoris on ilm aastaringselt ilus ja riik üsna tsiviliseeritud, pidavat sinna viimasel ajal järjest rohkem välismaa pensionäre kolima, eelkõige USA-st, kes lõpetavad oma elu USA-s ära ja alustavad uut Ecuadoris - kliima on sama hea kui Miamis, aga elu on kõvasti odavam. Selliste immigrantidega olla aga sama häda nagu kõigi suurriikide inimestega, kes eeldavad, et maailm keerleb nende ümber ja kõik räägivad nendega sama keelt. Ecuador on hispaaniakeelne maa ja mõni selline uusasukas, kes keelt ei räägi, pidavat sageli üsna suurde hätta sattuma, kui tervis hakkab alt vedama. Siis võib selguda, et kui keelt ei oska ning sotsiaalvõrgustikku (tuttavaid, sõpru ja peret) pole, on keeruline saada asjatundlikku arsti- ja sotsiaalabi ning tuge praktiliste asjade ajamisel.

Muudest lähiriikidest olla ecuadorlastega sarnased boliivlased ja peruulased, kõik ju inkade järeltulijad. Argentiinlasi aga teised lõuna-ameeriklased väga ei sallivat, kuna neil olla nina püsti ja nad arvavat, et nad on rohkem eurooplased (ja seega paremad) kui teised. Sellist suhtumist olevat ilmekalt näha olnud 1982. aastal Suurbritannia ja Argentiina vahelises Falklandi sõjas, kui Argentiinale ei läinud ükski naaberriik appi.

Nende mõtiskluste saatel jõudsimegi peale kolmveerandtunnist sõitu indiaanlaste hallatavasse muuseumi, mis asub just täpselt ekvaatori peal. Seal jättis Marco meid tunniks omapead: läksime muuseumi, kus sattusime USA pensionäridega ühte gruppi, mida võttis juhendada kohalik indiaanlasest giid. (Ei, tal ei olnud rahvariideid seljas, oli täitsa tavalise T-särgi ja teksadega).

Kõigepealt räägiti sealsete indiaanlaste kommetest, näiteks sellest, kuidas vaenlaste skalpe kuivatati ja neid trofeedena kanti. Indiaanlaste hõimud on tänapäevalgi Ecuadoris alles, aga inimestelt enam skalpe ei võeta, küll aga loomadelt. Muuseumi olid ka kokku kogutud indiaanlaste erinevad tootemid. Lisaks tutvustati nii indiaanlastel kasutusel olnud päikesekella (erinevad variandid) kui ka tehti igasuguseid katseid, mis näitasid näiteks seda, kuidas vesi voolab põhja- ja lõunapoolkeral kraanist alla erinevas suunas (päri- või vastupäeva). Samas võib igalt poolt lugeda, et see fenomen töötab ainult ekvaatorist kaugel eemal suurte veekoguste puhul, nii et kohapeal nähtu on ainult teadusliku taustata meelelahutus. Aga lõbus oli kaasa elada ikka.

Muuseumi viimane atraktsioon oli indiaani tants, kus indiaanikostüümis tegelane tantsis kõigepealt makimuusika saatel üksi ja siis võttis kampa ka hulga naisturiste, kelleks seekord osutusid paar kobedamat USA pensionäri ja minu abikaasa.

Kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ootas meid Marco, kes viis meid kaugelt vaatama ka teist ekvaatorimuuseumi. Sinna me enam sisse ei läinud, kuna arvasime, et indiaanlastest põnevamat neil ikka pakkuda ei ole, seega viskasime vaid kiire pilgu üle aia.

Viimase Quito-atraktsioonina viis Marco meid TelefériQo jalamile. TelefériQo on gondel, millega saab Quito 3 km põhikõrguselt sõita veel kilomeetri võrra kõrgemale, kust vaade linnale on veel uhkem. Seda saab muidugi teha ainult ilusa ilma korral, kui pilved vaadet ei häiri - Marco sõnul on suurem tõenäosus selleks hommikuti, kuid tol pärastlõunal uuris ta taevast ja arvas, et meil vedas - pilvi oli vähe ja kusagilt ei paistnud neid juurde tulevat, nii viis ta meid hotelli asemel TelefériQo juurde, andis meile suuna piletikassale ja jättis hüvasti.

4 kilomeetri kõrgusel oli õhk hulga jahedam ja hõredam, nii et pea hakkas lausa ringi käima. Lisaks mitmele vaateplatvormile oleks saanud minna ka matkarajale, aga kuna meil ei õigeid jalanõusid ega piisavalt sooje riideid kaasas polnud (tulime ju ikkagi ekvaatorilt!), siis seekord me matkama ei läinud, vaid vaatasime niisama mäetipus ringi. Vaade oli mitmest küljest uhke, lisaks oli platoole ehitatud ka väike kabel, kuhu küll sisse ei saanud, aga väljastki oli seda põnev uurida. Seda, mis asjaoludel kabel oli ehitatud just sinna mäe otsa, meil tuvastada ei õnnestunud, küll aga seletas see seda, miks gondli järjekorras oli märkimisväärne hulk nunnasid.

Sõime lõunaks mõned empanada-nimelised pirukad ja siis sõitsime gondliga tagasi alla. Mäejalamil oli tore lõbustuspark, kus me niisama ringi vaatasime, et siis taksoga tagasi hotelli sõita. Selgus, et taksondus turismipiirkonnas on selline, nagu igal pool ilmas - aktiivselt tulevad end kohe pakkuma isehakanud taksojuhid, kes lubavad hotelli viia 10 dollari eest, aga kui hetke oodata, siis saab ka ametliku takso peatada, kes viib kohale poole soodsamalt. Taksojuhid üldiselt inglise keelt ei räägi, aga rääkida tahavad nad see-eest väga - nii vatras meiega ka see taksojuht pikalt ja põhjalikult, hoolimata meie püüetest selgitada, et me midagi tema jutust aru ei saa. Kui aga meie jõud rauges ja me tal omaette lobiseda lasime, siis tüdis ta sellest ruttu ja jäi peagi vait.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: