30. jaanuar. Päev Milwaukee’is

May 06, 2014

Meie esimene sihtkoht oli kesklinnast pisut väljas asuv matkapood REI, kust plaanisime juba olemasolevale kraamile Ecuadori ja Galapagose reisi jaoks pisut lisavarustust soetada. USA-s on teatavasti paljude toodete kvaliteedi ja hinna suhe väga hea, nii et jätsime mõned asjad teadlikult Euroopast soetamata ja jäime lootma USA kaubandusvõrgu peale. Reisist endast tuleb juttu edaspidi, aga muuhulgas oli reisikorraldaja G Adventures meile pannud kokku soovitusliku varustuse nimekirja:

Vaktsineerimine oli meil juba eelnevalt tehtud ja vaktsineerimispassid mõlemal kenasti olemas, nagu ka enamik riideid ja muud varustust. Vaktsineerimisel kirjutas arst meile igaks juhuks välja ka kõhulahtisuse vastased tabletid, mida õnneks siiski vaja ei läinud, suuremaid kõhuhädasid ei tekkinud kummalgi. Siiski oli vaja soetada mõned riided ja REI-st saime need mõningase proovimise järel ka ostetud.

Vaja oli veel kosmeetikatarbeid ja muud pudi-padi, mida otsustasime osta lähedalolevast Walmartist. (Lähedalolev tähendas nii umbes viie miili pikkust autosõitu.) Hommikune ilus mahe talveilm oli lõunaks, kui REI-ga ühele poole saime, asendunud paraja purgaaga. Sõidutingimused olid muutunud keeruliseks: lund tuiskas, tee oli libe, temperatuur nullilähedane. Ega sellest kõigesti oleks suuremat häda sündinud, olen ju talvel piisavalt autoga sõitnud, aga selgus juba varem mainitud asjaolu, et meie auto kojamehed on väga kulunud ja suurt midagi ei puhasta, nii et klaasile tekkisid läbinähtamatud sademetriibud ja seega oli nähtavus kehv. Kuidagi sain siiski sõidetud.

Walmart on alati põnev sissevaade ameerika tavaliste inimeste ellu. Nii töötajad kui kliendid on seal ühtemoodi ülekaalulised ning räägivad kummalise vinguva hääle ja väljahääldamata sõnadega. Walmartis käies tuleb mul alati see Louis CK klipp meelde.

Vajalikud asjad ostetud, sõitsime Milwaukeesse tagasi ja oli viimane aeg sööma minna. Kesklinnas ringi uidates sattusime järjekordse mittemidagiütleva söögikoha asemel hoopis saksapärasesse Madersisse, mis, nagu välja tuli, on küllalt kuulus ja pika ajalooga koht, kus muuhulgas on käinud ka paljud USA presidendid ja muud kuulsused. Wisconsini kanti saabus varasematel aegadel elama palju saksa ja skandinaavia immigrante, nii et nemad olid ka sellise saksapärase koha käimalükkamise ja elushoidmise põhjuseks. Pettuma me ei pidanud: hõõgvein, sibulasupp, lihavaagen ja õunastruudel olid kõik ühtemoodi autentsed ja toitvad. Interjöör meenutas tõepoolest õllekeldrit, taustamuusikaks olid saksa šlaagrid ja teenindajad kandsid saksa rahvariiete teemalisi rõivaid.

Maders in Milwaukee

Maders in Milwaukee

Milwaukee

Hommikustele seiklustele ja toitvale söömaajale järgnes iseenesest mõistetav õhtuni kestev lõunauinak. Päeva viimase üritusena läksime kohalikku komöödiaklubisse vaatama Scott Henry nimelist esinejat, kes oli päris naljakas. Ruumis oli suurem seltskond mustanahalisi, kellest ühel tüdrukul oli sünnipäev, ja Scott viskas nende üle kõvasti nalja: “ahah, täna olete siis mustad kõik kokku siiapoole istuma pannud.” Siin väike näide tema stiilist.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: