USAsse magistrit õppima: algus ja eriala valik

Jun 27, 2007

Mõtlesin, et teen postituste seeria oma Carnegie Melloni magistrisse sissesaamise teemal ja laiemalt, et kuidas sama trikki võiks järgi teha. Võib-olla on teisigi, kes on mõelnud edasiõppimise peale, aga ei suuda kuskilt otsast kinni hakata. Viimane aasta on mulle selles osas väga hariv olnud, et olen sissesaamise protsessi omal nahal läbi teinud, ja miks mitte ka siia just eesti keeles ja kaasmaalastele kirjutada.

Teemad, mida tahaks käsitleda: miks üldse edasi õppida, kontinendi ja eriala valik, ajakavad, sisseastumisavaldus, standardtestid, finantseerimine. Pange kommentaar, kui sellega seoses on veel midagi, mida võiks kirjutada, aga mis mulle ehk pähe ei tulnud.

Praeguses esimeses osas käsitleks asjaga alustamist, mis on alati kõige raskem :)

Ajakava

Tähtaegadest ehk lähemalt allpool ja järgmistes postitustes. Aga üldiselt on nii, et tuleb mõelda umbes kaks aastat ette. Kui Eesti ülikoolides käib hetkel vastuvõtt sügiseks 2007, siis USA kontekstis oleks sobiv mõelda sügis 2008 peale ja sellega aktiivselt tegelema hakata. Selleks, et 2008. aasta sügisel õppima asuda, tuleb avaldus ära esitada 2007. aasta lõpus (minul oli kõige varasem tähtaeg 15. detsember) ja enne avalduse esitamist tuleb veel teha hulk teste ja läbida hulk muid samme. Nii et kui ei taha väga viimasele minutile jääda, siis on tark just praegu tegutsema hakata.

Miks üldse edasi õppida? Ja mis ajal seda teha?

Kõige tähtsam on isiklik motivatsioon. Enamikul inimestest ei ole ega tule magistrikvalifikatsiooni ja nad saavad sellegipoolest väga hästi hakkama. Aga õppimine on alati võimalus tutvuda oma tööstuse trendidega laiemalt kui igapäevatöö seda võimaldab, võimalus karjääris “aeg maha võtta” ja oma suhtevõrku laiendada ja stressi maandada.

Ma tunnen, et minu jaoks on praegune variant kõige õigem – omandasin bakalaureusekraadi Tartus hoopis muul erialal, siis töötasin mõned aastad siin ja seal ja sain aru, mis valdkonnad mind lähemalt huvitavad. Ma tunnen, et ma lähen õppele vastu tunduvalt enesekindlamalt kui siis, kui ma oleks otse koolipingist edasi teise koolipinki läinud. Ja ei kavatse endale võtta ühtegi tööalast kohustust õppe ajaks, kuna õpe tuleb suhteliselt intensiivne ja sisaldab nii ehk naa praktikat eri firmades. Bakalaureuseõppe kõrvalt tegelesin töötamisega ja natuke kehv maitse jäi suhu – mõlemad said tehtud, aga midagi oleks nagu puudu jäänud.

Kindlasti on siin eri variante – näiteks õppimine töö kõrvalt osalise koormusega või siis otse bakalaureusest edasi minek. Mina ei oska teistele selles osas nõu anda, igaüks peab ise leidma, mis talle sobivaim on.

Magistriõpe on väga suur isiklik, ajaline ja rahaline investeering. Peab olema veendunud, et see on mõttekas. Eestis on kohati suhtumist, et kui inimene asju teha oskab, siis tema haridustaust pole väga tähtis. Kindlasti kehtib see nii Eestis kui mujal ka edaspidi, aga minu puhul on konkreetne huvi enda karjääri rahvusvaheliselt edasi arendada ja selles suhtes on tunnustatud ülikoolist tulev haridus nagu kvaliteedimärk, mis hulga kindlust mõlemale poolele (nii mulle kui tööandjale) juurde annab. Rääkimata sellest, et eriala on ka ise huvitav.

Eesti olukorra teemal vt ka Sten.

Eriala valik

Kui on selge, et tahaks edasi õppida, siis järgmine küsimus on, mis eriala valida. Eelnev karjäär ja isiklikud huvid on siin kindlasti abiks. Aga üks asi on isiklik huvi ja teine on töövaldkond – ülikoolide erialad ja õppekavad ei kattu päris täielikult ja eri kohtades rõhutakse natuke erinevatele asjadele.

Tasub kindlasti kodutööd teha. Näiteks viia end natuke kurssi huvipakkuva eriala uurimistööga, et mida huvitavat kuskil tehakse – näiteks, mis on selle eriala juhtivad teaduskonverentsid ja mida keegi kuskilt neil huvitavat avaldanud on. Kui leidub samal erialal tegutsevaid kolleege või tuttavaid, siis kindlasti tasub ka neilt nõu küsida. Samuti on ülikoolid ise väga hea infoallikas – koduleheküljed on tänapäeval üsna informatiivsed.

Kui huvi on natuke selgem, siis üks asi, mida võib vabalt teha, on võtta ühendust mõnes ülikoolis vastava eriala professoriga ja natuke n-ö “otse allikast” nõu küsida. Heal tasemel akadeemiline seltskond on suhteliselt muhe ja ei ole otse müügi peal väljas – tasub enda huvid läbi mõelda ja professoriga arutada ja nad oskavad soovitada nii enda kui teiste ülikoolide õppekavasid. Mina olen õnnelikus olukorras, sest hea kolleegi kaudu jõudsin (küll mitte päris sama, aga siiski seotud) eriala korüfeedeni välja ja sain väga palju abi ülikoolide nimekirja osas, mida võiks kaaluda.

Oma poolt soovitaks juhul, kui ideid pole, kindlasti kaaluda inseneri- või tehnilisema eriala õppimist. Ükskõik, kas see on arvutiteadus, matemaatika-füüsika-keemia vms. Näiteks oluline osa Skype’i asutajatest on Tartus füüsikat õppinud :) ja minu jaoks isiklikult on selge, et tehnilised erialad aitavad elus hakkama saada. Lihtne näide: ma tean väga palju häid insenere, kes on nt majanduses või poliitikas tegevad ja väga hästi hakkama saavad, aga ma ei tea eriti sotsiaalteadlasi, kes oleks vastutava tehnilise koha peal. Ma lihtsalt usun, et inseneriteadustest saadav struktureeritud maailmapilt aitab hakkama saada, ja seda võiks kõik kaaluda, selle asemel et ainult ärijuhiks saada üritada.

Üks asi, mida ei maksa karta, on see, kui bakalaureuse- ja magistriõpe on hoopis erinevatelt elualadelt. USA magistrisse astumisel kaalutakse erinevaid asjaolusid – nii bakalaureuseõppe tulemusi kui ka töökogemust, soovitusi, testitulemusi ja isiklikku avaldust ja esseed. Kui bakalaureuseõpe pole samast valdkonnast, saab seda töökogemusega kindlasti kompenseerida.

Magistri puhul eristatakse, nagu ka Eestis, kutse- ja teadusmagistreid. Kutsemagister on ikkagi ka akadeemiline haridus, aga praktilise suunitlusega ja eelkõige mõeldud selleks, et saaks tööturul rokkida. (Mina olen kah kutsemagister.) Mingit erilist teadusetegemist ei eeldata, nt Eestis tuntud “lõputöö” mõistet mul vist õppekavas ei olegi, selle asemel on hulk praktikat. Ja selline magister ei sobi ka kõige paremini doktoriõppesse edasiminekuks – kindlasti on see võimalik, aga see pole siin peamine eesmärk. Ja teine variant on siis teadusmagister või otse doktoriõpe, kus on eesmärk rohkem akadeemiline karjäär ja teadustöö.

Ülikooli ja riigi valik

Kui eriala on enam-vähem valitud, tekib küsimus, mis riigis ja mis mandril haridust omandada. Siingi on hulk ressursse, mida kasutada saab. Üldisema pildi annavad reitingud. Samas ei pruugi üldine reiting konkreetse eriala suhtes väga midagi öelda – võib olla, et ülikooli üldine reiting pole väga tugev, aga konkreetsel erialal ollakse maailmas parimate seas.

Minu isiklik veendumus on, et tehnoloogia tipptasemel õppimiseks on USA hetkel läänemaailmas ainus mõistlik koht. Selle võtab minust paremini kokku Paul Graham, vt neljas punkt.

I asked a handful of American computer science professors which universities in Europe were most admired, and they all basically said “Cambridge” followed by a long pause while they tried to think of others. There don’t seem to be many universities elsewhere that compare with the best in America, at least in technology.

In some countries this is the result of a deliberate policy. The German and Dutch governments, perhaps from fear of elitism, try to ensure that all universities are roughly equal in quality. The downside is that none are especially good. The best professors are spread out, instead of being concentrated as they are in the US. This probably makes them less productive, because they don’t have good colleagues to inspire them. It also means no one university will be good enough to act as a mecca, attracting talent from abroad and causing startups to form around it.

Ei taha siin kellelegi liiga teha, kindlasti on ka Eestis ja mujal Euroopas arvutivallas ja muudel tehnilistel erialadel võimalik omandada head kõrgemat haridust. Samuti ei räägi ma humanitaarvallast, kuna humanitaarteemat ma ei valda. Samuti tehakse tehnoloogia osas väga huvitavaid asju Hiinas ja Jaapanis ja nt krüptoloogia osas on Hiina ülikoolide teadlased maailma parimate seas, aga lääne inimesele on vast tegu natuke liiga eksootilise keskkonnaga ja mul pole õrna aimugi, kuidas sealkandis vastuvõtt käib. Seega jään praegu USA juurde.

Praegune suveaeg ja puhkus on mõistlik eriala valikule mõelda :) järgmine kord kirjutan sellest, kuidas sisseastumise protsess täpsemalt välja näeb — laias laastus on ta kõigi ülikoolide puhul sama, väikeste erinevustega mõnedes detailides.