Transport ja rattasõit

Jul 05, 2010

Üks oluline muutus ja uus asi minu igapäevaelus on, et sõidan nüüd ringi muude transpordivahendite asemel/kõrval jalgrattaga.

Californiasse tulles teadsin, et ühistranspordile siin sama palju kui New Yorgis loota ei saa. Ei saa samas öelda, et siin transporti üldse poleks: San Franciscosse ja muudesse kaugematesse paikadesse käib päris tihti korralik reisirong, samuti on olemas kohalik kergerongiliiklus ja kohalikud bussid, mis on seest täitsa korralikud ja tavalised ühissõidukid. Aga samas sõltub siin palju sellest, mis marsruudil konkreetselt liiklus toimub: näiteks minu kodu ja töökoha vahel korralikku ühistransporti pole.

Kohalikud liiguvad siin suuremalt jaolt autodega. Kui kunagi kuskil ütlesin, et sõidan kuskilt bussiga koju, vaatasid töökaaslased mind päris imelikult, sest seda transporti ei loeta siin siiski päris normaalseks, kuigi objektiivselt võttes pole tal häda midagi. Autosõitu ma ise ei pelga ja Ameerikas olen autoga sõitnud küll, aga igapäevaseks kasutamiseks ei tahtnud autot osta, sest nii kulude kui üldse elukorralduse seisukohast tundus see lihtsalt mõttetu. Ei saa välistada, et tulevikus seda siiski teen, aga uude kohta kolimise kõigi muude murede kõrval tundus see asi, mille saab rahulikult tulevikku edasi lükata.

Niisiis rattasõit. Juba teisel Californias oleku päeval jalutasin hotellilähedastesse rattapoodidesse ja palusin endale võimalusi tutvustada. Esimeses poes oli müüja suhteliselt möku ja ei osanud minuga õigesti tegeleda, aga teises poes oli müügimees igati asjalik, hindas mu vajadused ära – et mul vaja maanteeratast igapäevasteks sõitudeks, mingeid kelli-vilesid ega BMX-i ehk mägiratast ei vaja – ja juhatas mind algul mingi maantee- ja mägiratta kombinatsiooni juurde. Pood oli neil ka piisavalt suur nagu kaarhall, nii et sain sealsamas rattariiulite vahel paar testiringi teha. Aga selle kombineeritud mudeli sadul siiski ei vaimustanud mind, sest mägiratastel ja poppidel ratastel on kõigil miskipärast selline kitsas sadul, et istud justkui ristipidi riidepuu peal, ja seejärel näitas ta mulle mõnusat maanteeratta mudelit, millel piisavalt lai sadul ja ka muidu väga klassikalise kujuga ratas. Aga samas kitsad suured maanteekummid, nii et mäkke ja võssa ei maksa ronida, aga seda mul polnud plaaniski. Ostsin siis lisavarustuseks rattale veel tuled, seisujala, U-luku ja kiivri, ja kõik see läks täitsa mõistlikud 300$ maksma.

Rattaga on siin täiesti võimalik kogu oma igapäevane elu ära elada. Ainus erand minu jaoks on toidupoes käimine, kuna ma rattale esialgu mingit kaubavedamise lisavarustust ei muretsenud ja seega oma söögikraami käe otsas koju pean vedama. Aga kuna toidupoodi on 10-15 minutit jala, siis on see täiesti tehtav. Seevastu tööle ja kaugematesse paikadesse sõidan rattaga nii et vähe pole.

Jalgratturi seisukohast on siin liikumiseks nelja liiki teid:

1) kiirteed. Nendega on asi lihtne, ratastega on seal sõit keelatud ja seega sinna asja pole.

2) suuremad kohalikud teed. Need on kohalikud magistraalid, mis ühendavad kiirteid erinevate asulate ja muude oluliste kohtadega. Väga suurel osal neist on serva eraldi rattarada joonitud, millest autojuhid ilusti lugu peavad, rattarajal on väga mõnus sõita ja keegi ei tule segama. Tihti on neil kaks autosõidurada+1 rattarada kummaski suunas, mõnikord ka üks autorada. Minu kodust tööle on üks variant just selliseid teid mööda sõita ja tippajal hommikuti 9 paiku on rattureid päris palju. Mõned sõidavad aeglaselt, mõned kiiremini, aga üldiselt on siin täitsa palju ka teisi rattureid.

3) väiksemad “külavaheteed.” Need keeravad suurematelt teedelt maha ja looklevad elumajade, koolide ja muude kohalike asutuste vahel. Liiklus on seal aeglasem, autosid väga vähe, ja eraldi rattarada pole. Aga kuna autosid sõidab vähem ja aeglaselt, siis on just need kõige mõnusamad rattasõiduks. Ka minu igapäevane töölesõit kulgeb just selliseid mööda: tee läheb paralleelselt suurematega, kus eraldi rattarada olemas, aga siin on liiklust vähem ja saan rohkem ringi vaadata ja kohalikku ellu süveneda.

4) eraldi rattateed. Neid pole küll palju, nii et igapäevast liikumist päris nende järgi seada ei saa, aga mõnijagu siiski. Näiteks Mountain View linnas on eraldi Stevens Creek Trail, mis kulgeb umbes 10 km pikkuselt linna lõunaosast kuni San Francisco laheni ja mis on looduslikult päris ilus. Ehitusele on kõvasti raha kulutatud ja pole peetud paljuks vedada eraldi sildu rattatee jaoks üle auto- ja raudteede.

Ei saa ka jätta mainimata ilusat ilma, mis mulle jõudis kohale oma ajutises hotellis elades, kui ma vahepeal kell 7-8 õhtul õue astusin, et basseini või niisama jalutama minna. Siis lõi mulle vastu selline soe (aga mitte kuum) ja mõnus õhk, nagu mulle meenus lapsena maal oldud kõige ilusamatest suveõhtutest, kus õhk on piisavalt värske, et enam pole palav õue minna, aga ka mitte nii külm, et jahe hakkaks. Siin on iga õhtu selline. Siin oldud kahe kuu jooksul pole ma tilkagi vihma näinud ja kolleegidelt saan aru, et selline rõõm jätkub detsembrini. Detsembrist umbes märtsini kallab vihma ja siis on jälle ilus edasi. Aga asja mõte on siis selles, et ilus ilm on enamiku aastast erinevalt nii Tallinnast kui New Yorgist rattasõiduks väga soodne.

Samas põigates rattasõidust korra igapäevaellu, siis on kliima siin kodusolemise seisukohast oluliselt mõnusam kui ma kartsin. Nimelt esiteks on maja ehitatud kuidagi nii kavalalt, et päike tuppa praktiliselt üldse sisse ei paista, ja korter on läbi maja, nii et kui mõlemalt poolt aknad lahti teha, siis liigub tuul päris ilusti. Ja teiseks erineb kliima siin New Yorgist selle tõttu, et kui New Yorgis on palav ööpäevaringselt, siis siin on öö ja päeva erinevus siiski päris suur. Isegi kui päeval on palav, jahtub värk õhtuks täitsa maha, nii et magada saab väga hästi. Paar nädalat tagasi pidin ööseks korra isegi kütte sisse lülitama.

Ühe kivi tahan veel visata e-riik Eesti kapsaaeda, et näidata, kus suunas tuleks veel arenda. Nimelt siinkandis olles saan Google Mapsis punktist A punkti B suunda küsides valida nelja variandi vahel: autosõit, jala käimine, ühistransport ja rattateed. Iga variandi puhul arvutatakse mulle optimaalne teekond ja näidatakse ajakulu. Näiteks rattateede puhul võetakse arvesse nii eraldi ehitatud rattateed kui ka sõiduteed joonitud rattarajaga. Aga Eestis Google Mapsi kasutades saab valida ainult auto ja jalutamise vahel, ei ühistranspordist ega ratastest pole lõhnagi. Ja kõik kohapeal põlve otsas tehtud lahendused jäävad Google Mapsist kasutusmugavuselt väga kaugele maha.