Terminaatorimaast

Jul 05, 2010

Lugejad kirjutavad:

Ootan huviga, kunas sa blogis Terminaatorimaale sattumisest juttu teed.

Tõepoolest, olen blogipidamisega pisut laisaks läinud. Aga viimasel ajal on see hea märk: jätkub piisavalt muud tegemist, et siia eriti tihti endal asja pole. Vanasti võis minu kadumine tähendada ka seda, et olen päris tujust ära läinud, aga praegu seda ohtu pole.

Neile, kes minu elukäiguga pole jooksvalt kursis olnud, ja ka endale meenutuseks, lühike faktide kokkuvõte: 2008 kolisin peale kooli lõpetamist New Yorki. Elu kulges seal enamvähem, aga mõne aja pärast sain aru, et tööandjat valides oleks võinud rohkem mõelda ja erinevaid variante kaaluda. Firma oli “vaikivas olekus” ja on seda siiani, millegi avalikuga ei suutnud me rohkem kui aasta jooksul välja tulla. Mina tunnen, et tegin oma osa korralikult ära, aeglase edenemise põhjused olid mujal ja nende lahendamine minu võimetest ja huvist väljaspool. Soovin neile jätkuvalt edu, aga 2009. aasta lõpus hakkasin tõsisemalt uut, rohkem erialast ja põnevat tööd otsima.

Minu eesmärk oli veel mõnda aega USA-s kogemusi omandada, seega Eestit, Euroopat ega muid variante ei kaalunud. Ja minu valdkonnas (kasutajakogemus ja disain) leidub seda USA-s peamiselt kahes kandis: idarannikul (peamiselt New York) ja Californias. Kukkuski välja nii, et saime kaubale firmaga Intuit Inc, õigemini nende Mint.com osakonnaga. Intuit ostis Minti 2009. aasta lõpupoole ära, aga Mint tegutseb ikkagi suhteliselt iseseisvalt edasi. Aga tööst räägib üks teine postitus.

Niisiis pakkisin aprillis-mais oma asjad kokku, käisin veel vahepeal Miami Beachil Floridas puhkamas, ja mai lõpus kolisingi Californiasse, Mountain View nimelisse linna. Nimi ei peaks ka Eestis päris tundmatu olema, nimelt asub siin ju kõikehõlmava Google’i peakorter. (Sõidan sealt iga päev tööle minnes rattaga mööda, Intuiti kontor on Google’i korval.)

Terminaatorimaale viidati alguses loomulikult seetõttu, et California kuberner on jätkuvalt Arnold Schwarzenegger, aga seda ei pruugi ta enam kauaks olla. Varsti (ei teagi ausalt öeldes, millal täpselt) tulevad uued osariigi kuberneri valimised ja üks kõva kandidaat on vabariiklaste Meg Whitman, keda ma nägin kunagi varem hoopis Eestis. Nimelt ostis eBay ju 2005 Skype’i ära ja Meg juhtis sellel ajal eBayd ja käis ka paar korda Eestis Skype’iga kohtumas. Maailma ja inimeste teed on segased.

Aga kolimise juurde tagasi minnes korraldas Intuit mulle kõik ette-taha ära. New Yorgist Californiasse ümberkolimine oli töölevõtu tingimustes sees ja mulle anti valida kahe variandi vahel: kas nad a) annavad mulle arvestatava summa sularaha kolimiskuludeks, või b) korraldavad täisteenuse, milles sisaldub kogu kodu sisustuse kolimine, ühe otsa lennukipilet, ajutine majutus hotellis ja kinnisvaraagent uue korteri leidmiseks. Öeldi, et sularaha on mugavam siis, kui ma piirkonda tunnen ja eelistan omal käel asju korraldada. Aga kuna ma olen küll Californias äriasjus käinud, aga kohalikku elu tegelikult ei tea, siis võtsin täisteenuse. See tasus ennast igati ära ja riigi ühest otsast teise kolimine läks tõesti täiesti valutult.

Kolimine nägigi välja nii, et kokkulepitud ajal käis üks härrasmees mul kodus ja viskas korterile pilgu peale, et hinnata sisustuse mahtu, kolimisauto juurdepääsutingimusi jms. Ja siis umbes nädal enne kolimispäeva toodi mulle kastid ja pakkimismaterjalid, et saaksin juba omal käel pakkimist alustada. Kuna olen viimastel aastatel palju kolinud, siis on see juba mõnevõrra rutiiniks saanud: riided ja muud lahtised asjad lõin kastidesse, aga köök, raamaturiiul ja muud keerulisemad ja raskemad asjad jäid kolijaid ootama.

Kolimispäeval tulidki mulle kohale kolm virka töömeest, kes ilma suurema pidulikkuseta kogu mu korteri sisustuse ja mööbli kastidesse pakkisid ja kolimisautosse tarisid. Aega läks neil selleks umbes kaks tundi, ja olingi jälle tühjas korteris, kus ma jõudsin elada nii umbes kümme kuud.

Kolimised on üldse eksistentsiaalselt huvitavad hetked, mille üle olen saanud viimastel aastatel päris palju järgi mõelda. 2007 kolisin Eesti-Pittsburgh, 2008 Pittsburgh-NYC, 2009 NYC sees, ja nüüd 2010 New Yorgist Californiasse. Et kuidas algul on tühi ruum, mille teiste sarnaste tühjade ruumide seast erinevate parameetrite ja kõhutunde abil välja valid; kuidas sinna tood oma olemasolevad asjad sisse, ja ostad ehk juurdegi, nii et see koduks muutub; elad seal mõnda aega ja harjud ära; ja kuidas äkki ühel hetkel kõik see jälle kellegi mitte asjassepuutuva poolt tundetult kastidesse pakitakse, et järgmisesse kohta edasi liikuda, ja kodust jääb jällegi järgi neli tühja seina, lagi ja põrand. Siis tunned päris tugevalt, kuidas on korraga nii vana lõpp kui järgmise algus, ja on kurb ja põnev ühekorraga.

Aga aitab sentimentaalsustest. Kui asjad olid pakitud-kolitud, magasin veel ühe öö tühjas korteris kummimadratsil ja järgmine päev ootaski ees lend Californiasse, San Josesse. Andsin võtmed ära, ütlesin New Yorgile selleks korraks head aega ja tulin tulema.

Järgmised kaks nädalat elasin Residence Inni nimelises hotellis, kus toad on vähem hotellitoad ja rohkem ühetoalise korteri moodi koos täisvarustuses köögiga. Kuigi seal oli tore, lootsin siiski ruttu oma kodu leida, ja paari päeva pärast oligi mul kokkusaamine kinnisvaraagent Rickiga, kellega veetsime tiheda päeva erinevaid kortereid vaadates. Olin talle eelnevalt oma parameetrid ja hinnaklassi ja muud tingimused saatnud ja ta oli mulle kokku leppinud umbes kümne korteri vaatamise päeva jooksul. See oli küll väsitav, aga valik oli väga hea ja olime juba ühe variandi välja valinud, kuhu päeva lõpus tagasi sõitma hakkasime, kui Rick veel otsustas, et “lähme vaatame seda kompleksi; ma pole seal küll kunagi käinud, aga ehk sobib.” Ja päeva viimase kompleksina vaatasimegi korterit, millest sai minu uus kodu.

Ma ei osanud New Yorgist tulles eriti oodata, millised siin elamised välja näevad, olin üsna kõigeks valmis. Seda teadsin, et paljud inimesed elavad klassikalistes filmidest tuttavates Ameerika eeslinna-tüüpi eramajades, aga maja mul polnud vaja, otsisin korterit. Ja tuleb välja, et neid siin täitsa on. Aga erinevalt New Yorgist, kus kortermajad on tihedalt linnatänavatele kokku pakitud, kujutavad korterelamud siin endast üsna hajaasustuse tüüpi komplekse kahe-, maksimaalselt kolmekorruseliste majadega, millest edevamatel on kompleksi keskel suletud siseõu, bassein ja mullibassein. Ma küll ei lootnud basseini saada, aga ometi nii läks. New Yorgis leidsin viimasel päeval korterit koristades vannitoakapist surnud hiire, siin aga üürin sama raha eest päris korralikku ja palju suuremat korterit õue peal asuva basseini, mullibasseini, grillinurga, piljardilauaga puhketoa ja muude mugavustega, mis pealegi asub ainult kümneminutilise rattasõidu kaugusel kontorist. Aga rattasõit väärib lausa eraldi postitust.

Elan päris huvitavas kohas Mountain View linnas, umbes poolel teel kontori ja kesklinna vahel. Kesklinn kujutab siin endast ühte tänavat, mille ääres asuvad järjest söögikohad ja peenemad poed, aga Ameerika mõistes on siiski tegu väga väikese asulaga. Rongijaam asub samuti kümneminutise rattasõidu või pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ja sealt saab juba edasi San Franciscosse, San Josesse ja muudesse suurematesse keskustesse.

Majas on suur vaatamisväärsus kohalik ülemus ja majavalitseja Jerry, 80-aastane vanamees, kes vanusest hoolimata kogu 160-korterisel kompleksil igati silma peal hoiab ja hulka töölisi kamandab, kes reaalselt muruniitmise jm igapäevaste toimetustega tegelevad. Jerryga jutule sattudes sain nt teada, et tema proua on Stanfordi ülikooli professor ja tema siis majandab minu kodukompleksi. Rääkis mulle ka, et teised elanikud olevat peamiselt Google’i insenerid, kenad ja vaiksed inimesed, mis vastab tõele, pole tõesti oma naabritest suurt midagi kuulnud. Õue peal jalutades näeb päris palju Indiast ja Aasiast pärit inimesi, aga valgeid on ka. Kokkuvõttes väga vaikne ja rahulik rahvas, mis mulle täitsa sobib.