Prügijutud

January 06, 2008

Uus aasta algas Eestis prügipaanikaga. Kuskilt ei-tea-kust tuli äkki välja, et on vastu võetud seadus, mille järgi peab jaanuari algusest oluliselt rohkem asju sorteerima, muidu väänatakse kallid tasud kaela. Ma olen nõus Kaja Tamperega, et teavitus on ikka väga nõrgalt korraldatud. Teemaga on seotud hulk organisatsioone (prügifirmad, riik, KOV, korteriühistud), kes ei suuda ühiselt normaalset sõnumit edastada. Selle asemel tegelatakse tavapärase tõmblemisega nagu kilomeetripikkused online-intervjuud, kus küll saab mõnele üksikküsimusele vastuse, samas on info organiseerimata ja ei ole kuidagipidi ütlejale siduv ja ei tee näiteks selgeks, et erinevates KOV-ides on erinevad reeglid ja mis need on.

Mind ennast häirib teavituse juures kõige rohkem see, et kuna see on teema, mis puudutab kõiki inimesi, kes riigis elavad, siis oleks oodanud kas paberposti või meili teel natuke personaalsemat juhendit kasvõi veebiviidetega, mida peaks teema kohta lugema. Me oleme teinud Eestis palju tööd selleks, et riigil ja KOV-l oleks olemas nii minu füüsiline kui meiliaadress (@eesti.ee). Just selliste juhtumite jaoks ongi need kontaktandmed mõeldud. Aga valitseb täielik eetrivaikus – ei suudeta kindlasti kokku leppida, kes täpselt ja mida peaks teavitama jms. See teema ongi keeruline ja ongi palju organisatsioone, aga nagu Kaja kirjeldab, siis selle eest kaasaegsed PR-töötajad saavadki palka, et sellistele küsimustele vastused leida.

Eks korteriühistule on see teema samamoodi uus nagu mulle, kindlasti sealtpoolt kuulen peatselt midagi kah.

Minu elu Eestis see prügivärk väga ei mõjuta, kuna ka siiani kogusin kolme liiki jäätmeid eraldi. Korteriühistul olid olemas konteinerid olmejäätmete ja paberi-papi jaoks, mida mõlemat ka korralikult tühjendati. Ja silma järgi kasutati paberikonteinerit suht sihipäraselt ja muud jura sinna ei pandud. Eks aitab ka see, et konteinerid on lukustatud aias ja ma ei ela ka päris keset Mustamäed või kesklinna vms. Ja lisaks kogusin kodus eraldi kapiriiulile klaas- ja paberkonteinerid (vanasti öeldi selle kohta “taara” :) ) ja viisin seda aeg-ajalt kas pandipakendi kogumisse või avalikku konteinerisse. Aeg-ajalt kaks suurt kilekotti autosse laadida ja konteinerisse loopida ei ole suur vaev.

Seega ainus asi, mis meie ühistul puudu paistab olevat, on biolagunevate jäätmete poliitika. Aga ma ei tea, kas ja kuidas neid Saue vallas üldse kogutakse või peab koguma. Eks kuuleb.

Üks loll jutt, mis kogu sellest pakendivärgist paistab välja, on pesemine. Inimestel on väga erinevad standardid pesemiseks. Näiteks võib olla nii, et “ei haise ega ei nõrgu”, aga mingid toidujäätmed on ikkagi pakendi seinal. On see siis nüüd must või mitte? Lisaks on mulle see jutt segane ka selles valguses, et avalikku konteinerisse oma jäätmeid viies loobitakse ju klaaspudelid sinna sisse puruks, ega nad terveks ei jää ju. (Suur metallseintega konteiner – ei maksa loota, et sinna saab tervelt pudeleid panna.) Seega on ju nii ehk naa seal moodustunud mingisugune segane mass, mida tuleb töödelda, enne kui sellest jälle klaas saab. Ja seal töötlemise käigus saab ju värgi kuidagi ka ära filtreerida.

USA-s on mul jäätmete kogumine kodus umbes samasugune kui Eestis :) nimelt elan suures majas, 8 korrust ja igal korrusel umbes 25 korterit. Ja maja prügikonteinereid pole ma näinudki. Nimelt on igal KORRUSEL eraldi “jäätmeruum”, kuhu viid tavaprügi prügikotis ja viskad seal ruumis olevast prügišahti luugist alla. Kuhu ta sealt kukub, ei tea :) ilmselt siis kuskile allpoole olevasse konteinerisse. Lisaks on seal ruumis suur sinine avatud konteiner pakendijäätmete jaoks, kuhu võib viia prügikotti pandud klaas- ja plastikpakendid. (Ja ei ole mingit ajuvaba pesemise juttu! Lihtsalt mõistlik inimene tühjendab pakendi ära. Või äkki peaks ikka pesema ka? Siiani midagi öeldud selle kohta ei ole.) Ja seal on ka riiulid paberi- ja papijäätmete jaoks.

Biolagunevate jäätmetega on siin kah huvitav lugu. Nimelt on mul kaks kraanikaussi köögis, millest üks pole tavaline kraanikauss, vaid on mingisuguse hirmsa “jahvatamisseadmega”. Et paned seadme tööle, mingisugune jahvataja hakkab seal all undama, ja lased vee jooksma, ja siis võid idee poolest sinna midagi valada. Samas jäi mulle majahalduriga rääkides nats segaseks, et mida sinna õigupoolest panna võib, sest näiteks banaanikoorte kohta öeldi, et need on sinna panemiseks liiga suured??? Et pane ikka tavajäätmetesse. Et sinna jahvatajasse käib ainult a la lusikatäis suppi?

See illustreerib ka teist pointi, mida pole selles jäätmejutus eriti räägitud Eestis. Nimelt minu kodus on pandud eluaeg biolagunevaid jäätmeid (a la halvaksläinud söök) hoopiski kanalisatsiooni (muidugi eeldusel, et nad on piisavalt väikesed tükid, et WC-st alla läheks). Minu meelest on see igati loogiline, sest ju ka kogu muu sodi, mille jaoks WC mõeldud on, on “biolagunev”. Ja minu USA näitel osa jäätmeid peabki kraanikausist alla laskma, mitte prügisse ladustama (no tule taevas appi, kui seda online-intervjuud lugeda – kas tõesti hakkab keegi terve mõistusega inimene kisselli kuskile kotti või konteinerisse panema????).

Ühesõnaga kindlasti saame põnevat kommunikatsiooni prügi teemal veel kuulda. Kerge lootus on, et äkki PR-tegelased suudavad Kaja vihje kohaselt siiski ühiselt maha istuda ja üksikute asutuste “pressiteadete” ja “intervjuude” kõrval ka midagi mõistlikku toota, nii et ühistud ja normaalsed tavakodanikud asjast ka lõpuks sotti saaks.