Õppemetoodikast Anneli kommentaari ja Kivirähki jutu valguses

Oct 07, 2007

Mul on hulk vastamata asju, aga mõne vastamiseni jõuan natuke hiljem, nagu praegu. Näiteks Anneli kirjutas mõni aeg tagasi huvitava kommentaari.

Üldiselt jah, võrreldes Eesti koolidega on välismaal õppimine päris hull tegevus, aga peale esimest poolt aastat, saad aru, et tegelikult ei pea päris kõike tegema. Näiteks sain mina Rootsis olles aru, et ei ole mõtet minna loengusse, kui õppejõud räägib täpselt sama juttu, mida oled eelnevalt kodus materjalidest lugenud. Mõttekam on kasutada aega palju ratsionaalsemalt kui istuda tunnis, mis nagu olulist lisainfot ei anna.

Umbes samast asjast natuke teises valguses räägib ka Andrus Kivirähk tänases EPL-is. Tartu Ülikoolile muidugi palju õnne ja tervitusi juubeliks. Ei saaks öelda, et minu enda kogemused TÜ-s nii rängad oleks olnud kui tal, minu kogemus sarnanes ikka rohkem traditsioonilise õppetööga :)

Aga et kas siin saaks ma nii läbi, et loengus ei käiks? Ja kuidas on kodutöödega?

Loengutega on selline värk, et neis ma käin siiski kõigis kohal. Välja arvatud juhul, kui on mingi muu edasilükkamatu kohustus. Näiteks mõnes loengus on vaja projekti raames teha kuskile asutusse väljasõit ja seal inimestega rääkida, kuidas nad oma igapäevatööd teevad, ja ainus neile sobiv aeg on mõne teise loengu ajal. Siis saab ära käia, sest üldiselt kohaloleku kontrolli ei tehta. Ja teoorias saaks ka läbi nii, et loengutes ei käiks, aga üldiselt ei kipu inimesed neid vahele jätma ja käivad siiski kohal.

Esimene põhjus kohal käia on see, et loenguvälist tekstilist materjali (raamatud jms) kas lihtsalt pole või vastupidi, on liiga palju, ja ei tea, millele tähelepanu pöörata. Mõnes loengus on ainus materjal loenguslaidid. Teistes jälle, vastupidi, on mitu paksu raamatut, aga õppejõud loengus ütlevad, et teate, raamat räägib teile sellist asja, aga tegelikult on hoopis teistmoodi. Ja osaliselt saaks selle teabe ka slaididelt kätte, sest enamasti kasutatakse siin loengutes PowerPointi ja kohe peale loengut on kõik slaidid ka kursuse intranetist saadaval. Aga samas näidatakse mõnes loengus videosid (uudiseklipid, uurimismaterjalid jms), mida pole autoriõiguse tõttu võimalik tudengitele otse levitada ja seetõttu kui loengus ei käi, jääb lihtsalt nägemata.

Teine põhjus on see, et tegelikult klassikalist “loengu” kujul tegevust, kus professor puldist lihtsalt mingi sisu ette laulab, on siin suhteliselt vähe. Enamikus loengutest on üsna vähe inimesi (minu kõige väiksem kursus on 10 inimest ja ka kõige suurem jääb kuskile 60 kanti), nii et kõigil on võimalik, lubatud ja soovitav küsimusi küsida ja vahele rääkida ja seda tehakse siin üsna ohtrasti. Tihti saab küsimustest ja vastustest täpsustavat infot, mis aga kuskil slaididel ega mujal ei peegeldu.

Kolmandaks kasutatakse paljudes loengutes grupitööd. Näiteks arutame mingi uue materjali läbi, seejärel lüüakse inimesed suvaliselt kolme-neljaliikmelistesse gruppidesse, kes peavad mingi lühikese ülesande 10-15 minuti jooksul läbi töötama ja seejärel kannavad kõik grupid järjest oma lahenduse ka teistele ette. Eestlased on traditsiooniliselt kinnise iseloomuga ja suhtuvad sellisesse töösse mõnikord nagu “tilulilusse”, et justkui polekski tõsine teadus ja ülikooli materjal. Aga samas tuletan meelde, et minu õpe on väga praktilise suunaga ja suur osa õppest on konkreetsete töö- ja analüüsimeetodite valdamine. Ja kui meetodeid järjest läbi harjutada, siis aitab see kindlasti kaasa kodutöö tegemisele, kus on hiljem vaja täpselt sama meetodit rakendada ja tuleb tunne, et “ahaa, seda me ju tegime klassis ja ma oskan küll”.

Neljandaks on palju kursuseid, mis pole mitte loengu, vaid labori vormis. Näiteks disainikursusel oleme veetnud mitu tundi järjest paberile ruute joonistades või erinevates kirjatüüpides tähekujusid pliiatsiga paberile kopeerides või arvutiklassis Illustratori või InDesigniga erinevaid visandeid ja küljendusi tehes. See on jällegi praktiliste oskuste õpe, mille jaoks kindlasti on olemas hulk raamatuid ja muid kursuseid, mille abil saab sama asja omandada, aga samas mul on lihtsalt efektiivsem minna ja profi käe all seda harjutada, kes mulle kohapeal kohe ära seletab, mis on minu joonistustes hea ja mida saab paremini teha. Näiteks üks ülesanne sellel poolaastal on illustreerida ja küljendada käsiraamat moosivõileiva tegemiseks :-) kõlab tobedalt, eksole, aga tegelikult täitsa asjalik ülesanne. Maht on algajale sobiv, aga samas keerukus on täiesti olemas. Ja minu visandites nuga ja leib on juba päris hea, aga moosipurk tahab veel tööd saada. Lisaks on see õppejõud ka ise väga lahe kuju – noor kutt, kes alles ka ise disaini õpib magistri- või doktoritasemel siinses disainikoolis, aga samas on juba kaugelt ära näha, et heas mõttes tõsine disainer. Näiteks lasi meil tuua tundi erinevaid ajakirju ja raamatuid, et seal küljendust ja tüpograafiat analüüsida, ja ühe ajakirja viskas lihtsalt plärtsti lauale, kuna see “lõhnas” odavalt. Ja ta võib ka seletada pikalt ja laialt, kuidas paberile joonistatud kahe kuubiku või leivatüki vahel on “pinge” ja rääkida Gestalt-põhimõtetest kahe kõrvuti oleva a-tähe näitel jms. Kes on ise disainer, saab kohe aru, mis tüüpi inimesest jutt on. Mul on alati asjalike visuaal-, tööstus-, kasutajaliidese ja igat muud masti disainerite vastu sügav respekt olnud ja seda tööd ka ise katsetades see aina kasvab.

Ok, kõik käivad loengus, aga sellegipoolest toimub hulk tegevust ka loenguruumist väljaspool. Näiteks igal kursusel on olemas ka foorum intranetis, kus saab õppe- ja kodutöödega seonduvaid materjale arutada ja kus nii teised üliõpilased kui ka õppejõud aktiivselt osalevad. Eks siin kõik on vist omamoodi friigid ja nohikud, sest ühe kodutöö kohta ma saatsin õppejõule laupäeva õhtul kell kümme e-postiga küsimuse ja paari minuti pärast sain ka kohe vastuse.

Aga kokkuvõtteks loengutes käimisest niipalju, et ühes loengus viidati ka teaduslikele uurimustele, mille kohaselt on loengutes kohalkäimise ja hilisema kodutööde ja eksamite sooritamise edukuse vahel täiesti olemas mõõdetav korrelatsioon. Ehk siis mida rohkem kohal käid, seda paremaks võib ka tulemusi ennustada. Ja ma ei hakka teistele midagi ette kirjutama, aga mina sellesse igatahes usun. Ja kuna loeng ja aeg klassiruumis on minu jaoks kõige efektiivsem variant materjali omandamiseks ja enamik õppejõude valdab materjali hästi ja see on väga asja- ja ajakohane ja nad on ka muidu huvitavad kujud, ei näe ka põhjust kohalkäimist vältida.

Kodutöödega on selline lugu, et “viimase õhtu” kirjutamist tuleb siin oluliselt vähem ette kui minu varasemas karjääris. Nimelt suuremad projektid on kõik jaotatud etappideks ja pead töö alates projekti valikust/ettepanekust ja konkreetsetest alaosadest kuni lõpptulemuseni välja esitama jupikaupa mõnenädalaste vahedega, mida kõiki ka hinnatakse. Loomulikult ei takista miski neid juppe “eelmisel õhtul” valmis kirjutamast, aga samas paljud jupid eeldavad nt kasutajauuringu tegemist ja eelmisel õhtul kell kümme on väga raske leida kasutajat, kes oleks nõus mingit süsteemi katsetama ja seda kommenteerima, seega tuleb tööd hoolega planeerida. Ja jupikaupa esitades on risk halba tööd teha hulga väiksem kui kogu suurt tööd ühes tükis ja korraga tehes.