Powershift

Jul 11, 2004

Hiljuti lugesin läbi Alvin Toffleri kirjutise “Powershift: Knowledge, Wealth, and Violence at the Edge of the 21st Century”. Pean tunnistama, et ei ole tema eelmiseid töid (“Future Shock” ja “The Third Wave”) lugenud. Tegu on siis triloogiaga, mille osad kirjutatud vastavalt 1970., 1980. ja 1990. aastal, Powershift siis uusim.

Powershifti ehk “võimu ümberpaiknemise” juhtmõte on väga lihtne: võimuvahekorrad on inimühiskonna objektiivne paratamatus ja teaduse ning tehnoloogia arenedes nihkub võim nende kätte, kelle käes on informatsioon, teadmised ja agenda-settingu võime. Iseenesest ei ole tõdemuses midagi uut, aga Toffler vaatleb üsna põhjalikult ka selle järelmeid. Mõned nopped.

  • Sotsialistlik ühiskonnakord Ida-Euroopas varises kokku seetõttu, et ei olnud võimalik avatud meedia tingimustes diktatuuri säilitada. Ainus võimalus seda teha on kehtestada totaalne tsensuur ja vältida inimeste seoseid välismaailmaga (vt praegune Hiina ja Põhja-Korea).

  • Globaliseerumine ja ühiskonna fragmenteerumine on paralleelsed protsessid. Nt meediaorganisatsioonid muutuvad globaalseks, aga massväljaannete asemele tulevad nišiturgudele suunatud. Eelmine suurem powershift toimus siis, kui tekkis industriaal- ja massiühiskond. Nüüd mõraneb massiühiskond osadeks. Massiorganisatsioonide (-parteide, -tehaste, -ametiühingute) aeg on ümber.

  • “Vanad” võimustruktuurid ei taha, et nende võim fragmenteerumise tõttu kaoks, ja püüavad seda kontsentreerida. Toimub konsolideerumine kõigis majandusvaldkondades. Riigiülesed struktuurid püüavad riike kontrolli all hoida. Euroopas tekib ühtne rahapoliitika ja valuuta. (Tuletame meelde, see oli kirjutatud 1990, kui Euroopa Liitu polnud olemas, rääkimata eurost.)

  • Majandus areneb lühema tarnetsükli suunas. Arendatakse välja reaalajas tagasiside ahel supermarketi kassast tehasesse.

  • Tööjõud muutub järjest vähem asendatavaks, kuna teadmistepõhine majandus ei põhine kätel, vaid inimeste teadmistel, mis tekivad ja kontsentreeruvad pika perioodi jooksul ja on järjest spetsiifilisemad.

  • Agenda-setting on inimeste teadvuse ja poliitika kujundamisel väga oluline komponent. Pöörame tähelepanu sellele, mis küsimusi ja mis järjekorras küsitakse või ei küsita. Sisuliselt juhivad valitsusi bürokraatiaaparaadid, kes neile agenda ette valmistavad, mida ükski valitsus ei jõua põhjalikult läbi töötada.

  • Terrorism saab globaalse reaalajas toimiva meedia kaasabil tõhusaks vahendiks poliitika kujundamisel. Sealhulgas nii religioosse fundamentalismi instrumendina kui ka muudes senitundmatutes liikides, nt ökoterrorism.

Kokkuvõttes ei midagi põhjapanevalt uut, kuid siiski üsna kontsentreeritult ja massiivsele fakt- ja taustamaterjalile toetuvana kokku võetud kirjeldus kaasaegse ühiskonna arengusuundadest. Mulle on alati meeldinud ideoloogia, et massi ja asendatavate inimeste aeg on möödas, seetõttu ei ole ma kunagi aru saanud sotsiaaldemokraatlikust maailmavaatest, ametiühingutest ja kollektiivlepingutest. Seni, kuni Euroopas on aukohal põllumeestele ei millegi eest pealemaksmine, ametiühingud ja põhjendamatult suured sotsiaalhüvitised, pole Euroopal suuremat lootust USA-le ja Jaapanile järgi jõuda.