Paavst

April 03, 2005

Ma pole katoliiklane. Nagu seda pole ka enamik maailma inimestest. Sellegipoolest mõjutab paavsti võitlus ja hääbumine märksa suuremat hulka inimesi kui vaid neid, kes otseselt tema kirikusse kuuluvad.

Objektiivselt ja küünilis-banaalselt võttes on katoliku kirik võimas mõjujõud maailmas, kellel on palju nii materiaalset kui ka moraalset kapitali (USA-s väljendub see ka seostes poliitikaga). Seega on oluline, kes seda juhib ja mida kirik eri asjadest arvab.

Inimlikul tasemel on aga tegu kaasaegse muinasjutuga. Kogu tänapäeva teaduse ja ühiskonna areng on olnud suunatud müütide ja tabude dekonstrueerimisele ja irratsionaalsusest mõistuspärasusse liikumisele. Olgu nendeks siis jumalast pärinev valitseja, mehe ja naise roll ühiskonnas, täiskasvanuks saamise rituaalid, (al)keemia ja meditsiin või mis tahes muu eluvaldkond. Inimene on aga selline loom, et dekonstrueeri palju tahad, ikka säilib temas ihalus “lugude” ja millegi ilusa järgi.

Paavsti lugu on lihtne mõista — vana mees, kes on maailmale palju head teinud, peab oma viimast võitlust ja läheb peatselt meie juurest ära. See pakub inimlikku alternatiivi igapäevaelule, oma riigile, tööle ja kõigele muule “ametlikule”. Ja sellele mõeldes liigutab midagi väikest hinges ka siis, kui ise kirikusse ei kuulu. Vähemalt siis, kui läbipõlemine ja küünilisus pole enne võitu saanud.