NYC, Connecticut ja Boston: kummaline teemaks, suvekool ja Bostoni ühistransport

Aug 12, 2008

Laupäeval algas mul kahenädalane idaranniku ja kesklääne (Boston-Chicago) ringsõit. Pilte on kah üksjagu tehtud, aga kuna mul mobiil-internet on suhteliselt kitsa läbilaskega, siis praegu ei viitsi pilte üles panna, hiljem kunagi. Kirjutame siis senikaua teksti.

Laupäeva hommikul sõitsin New Yorki, et seal natuke äriasjade ja elukorraldusega tegeleda. Päevaks oli vaja pagas NYCis kuskile jätta, mis on keerulisem ülesanne kui esmapilgul arvata võib. Nimelt lennujaamades (v.a JFK) pagasihoidlaid ei ole ja Penn Stationi rongijaamas, kuhu Newarkist rong saabub, on pakihoidmisega kah suurem kamm. Aga üsna Penn Stationi lähedal paari kvartali kaugusel on Schwartz Travel, kuhu saab oma pagasi näiteks pooleks päevaks hoiule anda.

Õhtul läksin Newarki tagasi ja võtsin lennujaamast auto, millega sel õhtul ja järgmisel päeval ringi kärutada. Tavaliselt olen Hertzist võtnud, aga mõtlesin, et seekord proovime midagi uut ja võtsin hoopis Avise. Ega neil kokkuvõttes suurt vahet pole, ainult et Avise navigatsiooniseade meeldis mulle Hertzist isegi natuke rohkem. Vahe on selles, et Hertzis on nende Magellani navigaator statsionaarselt autodesse installeeritud – aga sugugi mitte kõikidesse, seega ei ole kõik autod navigaatoriga saadaval. Aga Avis kasutab Garmin Nüvi seadmeid, mis antakse letist lihtsalt kotiga kaasa ja tuleb autos ise üles panna. Voolu saab sigaretisüütajast ja aluseks on tal selline põnev rubilnik, mis teda suhteliselt stabiilselt armatuurlaua peal paigal hoiab ilma mingi statsionaarse kinnituseta. Ma olin natuke skeptiline selle süsteemi suhtes, aga töötas päris hästi.

Autosõiduga seoses oli järgmine seiklus seoses teemaksuga. Nimelt mitmed sillad ja kiirteed idarannikul on tasulised ja tasu saab maksta maksepunktides kas sularahas või E-ZPassi vahendusel. Tavaliselt on rendiautodel olnud EZPass lihtsalt olemas ja kui Avise letist üle küsisin, siis kinnitati, et on ka sellel. Aga sõitma minnes selgus, et auto on pärit hoopis Floridast, kus on mingi muu süsteem. Mina sellegipoolest uskusin Avise seltsimehe juttu ja kimasin esimestes tollipunktides lihtsalt E-ZPassi sõidurida mööda ega maksnud midagi. Aga ühes punktis näitas tabloo mulle, et justkui poleks tasu makstud, ja E-ZPassi seadet, mis on tavaliselt esiakna küljes, ei paistnud kah kusagil. Järgmistes punktides maksin siis igaks juhuks sularahas. Ei tea, mis sellest loost saab, igatahes pühapäeval Avisesse autot tagasi viies ei öeldud midagi. Ilmselt nad eriti ei kontrolli seda värki kokkuvõttes.

Laupäeva öö vastu pühapäeva olin Connecticutis, sest tahtsin käia Choate Rosemary Halli suvekoolis, kus ma 1996. aasta suvel viis nädalat käisin. Nüüd tahtsin näha, kuidas see kool elab ja natuke pilte ka teha. Kõik oli suhteliselt sama nagu enne, välja arvatud ühikas, kus ma elasin. Minu meelest olid need ühikad maha lammutatud, sest seal kohas, kus ma mäletasin neid olevat, neid enam ei olnud. Samas õppehooned ja kõik muu ümbritsev oli sama mis enne.

Paar tundi Choates oldud, jätkasime teed Bostoni poole. Muidu oli värk üsna sündmustevaene, aga umbes täpselt Bostonisse jõudes hakkas jubedalt vihma sadama. Mitte niisama seenevihma, vaid ikka korralikku tormi ja äikest. Võõra autoga võõras linnas sõites pole see just teab mis soodustav asjaolu. Viisin auto lennujaama ära ja asusime otsima varianti, kuidas ühistranspordiga lennujaamast hotelli saab.

Bostoni ühistransport on täitsa loogiline. Näiteks nende transpordiameti kodulehel lööd sisse reisi algus- ja lõpp-punkti ja süsteem raalib välja, millega ja kuidas sõita tuleb. Pühapäeval on muidugi see häda, et bussid käivad ainult kord tunnis või nii. Odavuse mõttes olin võtnud kesklinnast natuke kaugemal oleva hotelli, mis tähendas, et kesklinnast tuleb sinna sõita kõigepealt metroo ja siis bussiga. Aga pühapäeval oli metroo remont, nii et pool metroo teekonda tuli omakorda bussiga sõita. Ja selles metroo-bussis oli üks seltskond tänavakorvpallureid, kes lärmasid ja muidu tüütud olid. Ja bussijuht vahepeal tuli ja käratas neile viisakalt, aga autoriteetselt, et kutid, võtke vähe vaiksemalt, ja selle peale rahuneti ka maha.

Hotelli jõudes selgus, et hostelbookers.com teenuseid kasutades olin alt läinud ja seda kellelegi ei soovita. Nimelt minu hostelbookers.com kaudu tehtud broneering ei olnud hotelli lihtsalt kohale jõudnud ja seetõttu pidi majutuse natuke kohapeal ümber mängima. Seega minu meelest on hostelbookersi näol tegu paraja petuskeemiga ja kui nad mulle raha kiirelt tagasi ei maksa, mis nad mult juba ära võtsid, siis tuleb see panga kanaleid kaudu tagasi nõuda. Kõige lollikindlam on Internetis hotelle broneerida alati otse nende enda kodulehelt, siis võib enam-vähem kindel olla, et nad sellest ka teadlikud on. Enamasti on ka Expedia toiminud, kuigi ükskord oli mul ka nendega selline juhtum, et hotelli ei olnud mu broneering kohale jõudnud ja ma pidin keset ööd neile helistama ja laskma pabereid edasi-tagasi faksida.

Kokkuvõttes lõppes pühapäev Bostonis siiski õnnelikult ja mis esmaspäeval edasi sai, sellest juba järgmises loos.