Nägin täna üht last

December 13, 2003

Postimaja juures. Ta jooksis puu juurde. Puu all oli kilekotis üks kohupiimakreemi pakk ja natuke kreemi oli välja tulnud. Pakk oli vist katki läinud. Laps korjas paki üles ja nägi väga nõutu ja nukker välja. Aga siis jooksis edasi, koolikott seljas. Vanust oli tal nii 8-10 aastat. Kohupiimakreem oli ilmselt kodust lõunaks kaasa pandud. Kogu see vaatepilt oli kuidagi trööstitu. Sellepärast, et kui sa oled laps, siis võib maailm olla üsna hirmus - kõik suured inimesed ja autod sinu ümber tormavad kuhugi ja hirmus asjalikud näod on ees. Ja see, et sinul on kohupiimakreemi pakk katki läinud, ei huvita mitte kedagi. Mõnikord me tunneme ennast kõik nii üksi inimeste keskel.