Mis ma arvan Eestis toimunud rahutustest

Apr 30, 2007

(this post is also available in English)

Olen olnud viimase aasta jooksul päris palju Eestist ära. Nii lühematel reisidel Euroopas ja USA-s kui ka kuu või paari kaupa mujal elanud. Samas olen ka kuulanud ja lugenud eestlaste mõtisklusi ja mälestusi nii varasemast ajaloost, nt Teise maailmasõja perioodist ja järgnenud nõukogude aja algusest, kui ka uuemast ajast, nt Iraagi sõjast.

Selle aja jooksul olen päris tihti ja sügavalt mõelnud selle üle, mida eestlaseks olemine mulle üldse tähendab. Eestis olles vast isegi niipalju ei mõtle sellele, aga eemal olles küll. Mulle on see teema päris oluline, sest mulle on tähtis teada, kust ma tulen, kes ma olen ja kuhu lähen ning milliseid eelkäijate väärtusi edasi kannan.

Seetõttu on minu jaoks väga olulised viimasel nädalal Eestis toimunud rahutused, nende põhjused ja tõlgendamine, kuna see on minu jaoks väga otseselt seotud ühest küljest isiklikult eestlaseks olemisega ja teisest küljest Eesti kui riigi kohaga Euroopas, maailmas ja Venemaa kõrval.

Okupatsioon ja sümbolid

Probleemi põhjust iseloomustab lühidalt selline lõik, mis on tüüpiliselt lisatud lääne meedias enamikule viimase aja Eesti sündmusi käsitlevatest uudistest.

Soviet troops invaded the Baltic countries – Estonia, Latvia and Lithuania – in 1940, but were pushed out by the Nazis a year later. The Red Army retook them in 1944 and occupied them until the collapse of the Soviet Union in 1991.

Selline ajalookäsitlus kehtib nii Eestis kui läänes. See on neutraalne objektiivne ajalooline tõde.

Okupatsioon 1940-1991 tõi endaga kaasa inimsusevastaseid kuritegusid, terrorit ja Eesti elanike füüsilist ja vaimset hävitamist. Näiteks ka minu pereliikmetest ja tuttavatest küüditati mitmed loomavagunites Siberisse. Nende süü seisnes selles, et nad olid teistest rikkamad, töökamad või haritumad või töötasid esimese Eesti Vabariigi ajal riigi heaks avalikus teenistuses. Kui “kurjategijat” parajasti kodus polnud, võeti kaasa keegi teine, kes lihtsalt juhtus parajasti kodus olema, sest väljasaatmise plaan tuli täita.

Ka need, keda vägivaldselt ei küüditatud, pidid aastakümnete vältel tundma kommunistlikku terrorit ja tagakiusamist. Paljud sunniti astuma kommunistlikusse parteisse mitte veendumuste pärast, vaid lihtsalt selleks, et muul viisil polnud võimalik teha nt tööalast karjääri. Seejärel sunniti neid nt oma pereliikmete või kolleegide järel luurama või muudele kuritegudele vastu oma tahtmist.

Nõukogude võim paigaldas paljudesse kohtadesse Eestis oma üle- ja kohalolekut näitavaid monumente. Üks selline oli Tõnismäel asunud “pronkssõdur”. Kõigile Eestis kommunismi inimsusevastastes kuritegudes kannatanutele sümboliseeris see okupatsiooni, inimsusevastaseid kuritegusid ja nende täideviijaid. Oleks olnud moraalselt sobimatu, et okupatsiooni sümbol jäänuks Tallinna kesklinna Rahvusraamatukogu ette ja Tallinna ühe olulisema kiriku kõrvale. Monumendi oleks pidanud mujale viima juba iseseisvusaja algul samamoodi, nagu eemaldati nt Lenini ja muud ideoloogilised monumendid. Pronkssõdur oli aga punavägede kaitse all ja selle mujale viimine oleks olnud praktiliselt võimalik alles peale nende lahkumist augustis-septembris 1994.

Ma ei oska öelda, miks pronkssõdurit siiani mujale ei viidud. Tagantjärgi on alati lihtne tark olla. Nüüd võeti see lõpuks ette, kuna vastasel juhul oleks tõsisem rahvustevaheline konflikt edaspidi olnud vältimatu ja (inim)kaotused oleks olnud märksa suuremad, kui praeguste rahutuste puhul.

Venemaa

Kummalise sündmuste kokkusattumisena lahkus möödunud nädalal meie seast Venemaa esimene president Boriss Jeltsin, keda võib pidada kaasaegse demokraatliku Venemaa rajajaks. Eesti hindab Jeltsinit kõrgelt, kuna Eesti kaasaegse ajaloo seisukohalt on oluline tema roll 1991. aasta augusti sündmustes, kus Venemaa, Eesti ja teiste riikide demokraatiat armastavad elanikud seisid ühiselt vastu kommunistide riigipöördekatsele ja mille tulemusena sai võimalikuks Eesti taasiseseisvumine.

Jeltsin püüdis pöörata Venemaad demokraatlikule arengule ja mingil määral see tal esialgu ka õnnestus. Nüüdsel Putini-ajal on Venemaa aga pööranud imperialistlikule teele, sidudes end kõigiti Nõukogude Liidu pärandiga, kasvõi sümbolite, nagu Nõukogude Liidu hümn, taastamise kaudu. Venemaa ei ole tsiviliseeritud, kaasaegne demokraatlik Euroopa riik, vaid on miski, millele ei oskagi justkui nime anda, kuna maailmas ei ole sarnaseid näiteid kuskilt võtta. Igal juhul on Venemaa näol tegu täiesti ainulaadse nähtusega, mille valitsemine erineb oluliselt kaasaegsest Euroopa ja lääne poliitilisest kultuurist.

Nõukogude ja praeguse Venemaa ajalookäsitlus nimetas Tõnismäe monumenti “vabastajaks”. Selle käsitluse kohaselt vabastas Punaarmee 1944. aastal Eesti okupatsioonist. Siiani on kõik õige. Kuid ajaloo teist osa, nimelt seda, et üks okupatsioon asendus teise, nõukogude omaga, pole Venemaa siiani tunnistanud.

Euroopaliku, demokraatliku poliitilise diskursuse juurde kuulub avatud ja aus suhtlemine, mõistete selgeksrääkimine ning erinevate arvamuste austamine. Totalitaarsete ja imperialistlike režiimide, nagu näiteks Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liit, retoorika arsenalis on aga alati olnud ajaloo valikuline tõlgendamine ja mõistete meelevaldne kasutamine. Näiteks kutsuti okupeerijat “vabastajaks”, võltsitud ja sunnitud valimisi “vabadeks” ja massilist näljahäda 1930ndatel “majanduslikuks õitsenguks”.

Venemaa otsib jätkuvalt võimalusi kunagi tema kontrolli all olnud riikide üle kontrolli taastamiseks ega austa nende suveräänsust. Pronkssõdur annab hea ettekäände Eesti moraalseks ründamiseks. Propaganda kannab vilja, kuna paljud inimesed Venemaal ja Venemaa infoväljas asuvad inimesed Eestis usuvad tõsimeeli, et Eesti pooldab fašismi ja teotab selle vastu võidelnute mälestust, mitte aga ei paigalda ümber okupatsioonivõimude paigaldatud häirivaid okupatsiooni sümboleid.

Samas tundub mulle, et Venemaa elanikud tahavad justkui kuuluda Euroopasse ja lääne kultuuriruumi. Miks tehakse Venemaal kõva äri “baksides”, USA dollarites, aga mitte oma kehtivas valuutas? Miks me näeme Euroopas ja USA-s nii palju Vene emigrante, aga Venemaal töötavad läänest ainult diplomaadid, ajakirjanikud ja üksikud ärimehed?

Teised rahvused Eestis ja sallivuse piirid

Eestil on pikk sallivuse ajalugu. 1925. aastal esimeses Eesti Vabariigis vastu võetud kultuurautonoomia seadus oli oma aja progressiivseim maailmas ja tagas Eestis elavatele teistele rahvustele õiguse oma kultuuri Eestis kaitsta ja arendada. Eesti on alati soovinud olla osa mitmekultuursest Euroopast. Kahjuks ei suuda me seda pärandit praegu veel täielikult välja kanda – Eestis võib praegu kohata ilminguid, kus teistest kultuuridest pärit inimesi ahistatakse nt rassitunnuse põhjal või tehakse neile põhjendamatult raskeks Eestis töötamine. Kõik see on parandatav.

Praegu elab Eestis palju inimesi, kes ise või kelle vanemad sattusid siia nõukogude okupatsiooni käsul. Võib-olla vabal tahtel, võib-olla vastu enda tahtmist. Ma tean, et paljud neist ja nende järeltulijaist mõistavad ajalugu teistmoodi kui mina. Me võime nende erinevuste üle arutleda näost näkku õlleklaasi taga, võib-olla ka Internetikeskkonnas või mõnel koosolekul. Kuid minu jaoks läheb sallivuse piir kuritegevuse ja vägivalla juurest. Kuritegevusele ja vägivallale ei ole õigustust üheski olukorras ja eriti mitte poliitilisel ettekäändel. Paljud vanema põlvkonna esindajad on viimase nädala sündmusi kommenteerides öelnud, et see, mis toimus Tallinna tänavatel aprillis 2007, ei erine kuigivõrd Punaarmee sissetungist 1940. ja 1944. aastal – samamoodi toimus siis röövimine ja märatsemine.

Suurim viga oleks praegu tegeleda rahvusliku vastandamisega. Siin tekstis ei kasuta ma meelega sõnu “venelane” ega “eestlane” muidu kui vaid isiklikult endast rääkides. On palju Eestis elavaid venelasi, kes vägivalla hukka mõistsid. Samuti osales kuritegudes kahetsusväärselt ka eestlasi. Pigem on valik selles, kas soovitakse olla nõukogude inimene, kõigele sülitav homo soveticus, või Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi, demokraatliku Eesti Vabariigi seaduskuulekas elanik. Selle valiku saab teha igaüks isiklikult sõltumata rahvusest või muudest tunnustest.

Moraalne vankumatus

Mul on heameel Eesti võimude, valitsuse ja politsei tegevuse üle kriisi ohjamisel. Rahutustes on hukkunud kõigest üks inimene, seegi tõenäoliselt märatsejate omavahelises kakluses. Põhjustatud on kõigest varalist kahju, aga see on kõik korvatav valitsuse ja kindlustuse poolt. Nagu ühe rüüstatud pubi omanik poolnaljaga märkis, “oligi juba ammu plaanis remonti teha”. Politsei suudab hoida olukorra kontrolli all, kasutamata samas liigset vägivalda. Ja neile, kellele olukord ebanormaalne tundub, soovitan vaadata Euroopa uudiseid – kahetsusväärselt võime seal näha sarnaseid sündmusi nt suuremate poliitiliste kogunemiste või spordisündmuste ajal. Eks ole see vaba demokraatliku ühiskonna varjukülg, kuid sellegipoolest tuleb kuritegevust kõigiti ära hoida ja sellele vastu seista.

Võrrelgem seda Venemaa võimude valikulise tegevusega, kus ühest küljest surutakse äärmiselt vägivaldselt ja “strike first”-põhimõttel maha kõikvõimalikud demokraatlikud meeleavaldused, teisalt aga ei suudeta (ei taheta) tagada isegi elementaarset Eesti Moskva saatkonna turvalisust.

Ma usun, et paralleelselt on võimalik teha kahte asja.

Ühest küljest seab Eesti põhiseadus oma eesmärgiks “eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kultuuri lahutamatu osa on ka identiteet, ajalookäsitlus ja ajalooline mälu. Minu kui eestlase kohus on seda mälu säilitada ja teistele rahvastele ning tulevastele põlvedele õppimiseks edasi kanda. Eesti Vabariik on loodud “Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel” ja ma ei tüki oma seisukohti mujal peale suruma, vaid piirdun selle maalapiga. Ma pean alati olema valmis läbi rääkima ja ära kuulama, aga on asju (näiteks küsimus sellest, kas Eesti oli okupeeritud või “vabastatud”), kus oma seisukohtade muutmine tähendaks ajaloolisest mälust loobumist ja seda ei ole mul kuidagi võimalik teha – kuid on võimalik elada ja töötada koos nendega, kes rahumeelselt teisiti arvavad.

Selles valguses ei saa ma päriselt aru Edgar Savisaarest, kes ütleb:

… meie vabariigi pealinna elanike turvalisus, tervis ja heaolu lähevad mulle palju enam korda kui vanad nõukogudeaegsed monumendid.

Kas sarnane avaldus järgneb varsti ka “vanade nõukogudeaegsete inimsusevastaste kuritegude” kohta?

Teisest küljest on võimalik olla osa mitmekultuursest Euroopast ja maailmast, kus valitseb arvamuste paljusus ja kus rahvusliku šovinismi ja ksenofoobia asemel on hoolimine ja koostöö. Meil tuleb veel harjuda sellega, et avatud ühiskond avatud maailmas toimib teistmoodi kui kinnine riik raudse eesriide taga. Minu jaoks on selle õppimine ja avastamine olnud huvitav. Soovin sama teistelegi.