Mida arvata sellest, et Evelin Ilves tahab meedia juurdepääsu presidendi vastuvõtule piirata

March 11, 2009

Tänases Postimehes olev kummaline jutt. Tahaks selle kohta öelda siit ookeani tagant paar märkust.

Esiteks peetakse kogu seda üritust maksuraha eest ja kogu see presidendi ametkond on ametis ja saab palka ainult minu ja teiste maksumaksjate armust. Seega ei ole ei president ega kindlasti mitte tema proua mingi ütleja, kes sellist üritust kajastada saab ja kes mitte. Vabas ühiskonnas kehtib põhimõte, et kõik, mis pole suletud, on avalik. Ja kui mina ürituse rahastajana ei saa seda ise vaatama minna (ja poleks ka lihtsalt otstarbekas lasta ükskõik kellel sinna sisse marssida), siis volitan seda tegema nii era- kui avaliku meedia. Aga kõik kanalid, mitte ainult need, keda keegi Evelin Ilves heaks arvab.

Ma saaks veel pooleldi aru, kui ütleja oleks president ise, kellel on vähemalt mingi mandaat rahvaesindajate poolt. Aga presidendiproua kohta võib küll öelda, et mingit mandaati avalikele üritustele juurdepääsu piiramise osas pole keegi talle andnud.

Kindlasti on inimesi, kes pole avaliku tähelepanuga harjunud ja kes ennast sel üritusel ebamugavalt tunnevad. Kui see on tõesti probleem (aga mina pole veendunud, et on – tahaks asjaosalistelt endilt kuulda), tuleks kogu seda vastuvõtu tsirkust tervikuna natuke koomale tõmmata, mitte hakata mingeid pooletoobiseid infole juurdepääsu poliitikaid aretama. Et justkui on avalik, aga pole ka. Mulle tuleb kahe aasta tagune kaitsepolitsei aastaraamatu saaga meelde, mis lõpuks positiivse lahenduse sai. (Eelmisel aastal pandi see aastaraamat ilma kisa ja kärata ilusti netti üles ja mingeid probleeme polnud. Ootame põnevusega selle aasta väljaannet.)

Kurb on see, et ühe arvamusartikliga suutis Evelin Ilves tõmmata hoobilt vee peale presidendi tõsiseltvõetavusele meediaruumiga, eriti internetimeediaga toimetulekul. Mõni aeg tagasi pani president youtuubi üles oma pöördumise ja mul tekkis väike lootus, et äkki hakkabki Eesti president ja juhtkond jõudma vaikselt sellesse aega, et netimeediast hakatakse aru saama. Aga Evelini avaldus näitab, et selles peres ikka matsu ei jagata. Või räägib naine, mida ise tahab, ilma et president teaks, seega ikkagi ei ole see pere tõsiseltvõetav.

Näiteks sõber Sten Tamkivi saatis vastuvõtult reaalajas mobiiliga pilte Flickrisse. Kas järgmisel aastal korjatakse kõigilt osalejatelt mobiilid uksel ära?

Kuidas siis tegelikult tuleks asja teha? Minu meelest tuleks ärakeelamise asemel kõigile muidu- ja videoblogijatele öelda, et tulge aga ja kajastage otse üritust. Või kui leiame, et piisavalt väärikaid blogijaid Eestis pole, siis näiteks lasta ajakirjandus-, tele-, foto- ja maalitudengitel seal reaalajas oma kursusetöid teostada sündmuste jäädvustamise kaudu eri kanalites. Iga osaleja saadab mobiililt Twitterisse vahetuid muljeid. Rahvustelevisiooni intervjuude küsimusi saaks esitada kogu rahvas Youtube kaudu.

Kõlab müstikana? Ameerikas kutsus president Obama 10-aastase ajakirjandushuvilise poisi oma ametisse pühitsemist kajastama.

Kindlasti on Eesti meedias ja selle kommentaarikultuses palju haiget ja ebanormaalset. Aga ma ei näe kuidagi, kuidas üritusele meedia juurdepääsu piiramine seda parandaks. Tabloidid ilmuvad ju ikka edasi. Kas siis osa inimesi käib seal salaja, nii et pilte ei tehta? Ja nagu öeldud, mobiilid korjame uksel ära?

Kahju. Ma lootsin Ilvesest ühte ja teist. Aga kui tullakse välja nõukogude stiilis meedia juurdepääsu piiramise jutuga, selle asemel et sisulisemalt ja taktitundelisemalt arutleda, kas näiteks ei saaks piltide puhul kommentaare kinni keerata vms (Merit Kopli ütles AK-s, et saab küll) või milles seisneb üldse kogu selle ürituse mõte, siis võib küll öelda, et headaega, presidendi tõsiseltvõetavus.