Marienborn

July 28, 2007

(Also available in English.)

Saksamaal on kiirtee A2 ääres üks huvitav külma sõja mälestusmärk: lõhestatud Saksamaa mälestusmärk Marienbornis.

Riigipiirid ja nende ületamine on mulle alati huvi pakkunud – nii isiklikult kui ka oma sügavama tähenduse ja sisu poolest. Piir tähistab jaotust riikide ja rahvaste vahel – ja mõnikord, nagu ka varem Saksamaa puhul, eraldab tsivilisatsioone ja ideoloogiaid. Aga Saksamaa ja Korea traagika oli selles, et piir ei tekkinud loomulikul, looduslikul ja ajaloolisel teel nagu näiteks mujal maailmas (Eesti ja Läti vahel, või Eesti ja Soome vahel), vaid oli loodud kunstlikult, lõhestades rahvust, elusid ja perekondi ja riiki, mis oli harjunud olema ja elama ühes tükis.

Seega on minu jaoks Marienborn sügava sümboolse tähendusega. Ta oli midagi enamat kui lihtsalt piiriületuskoht – koos muu kahte Saksamaad lõhestava piiriga olid piiripunktid külma sõja ja raudse eesriide füüsilised väljendused. Kindlasti võib Saksa-sisest piiri oma ajalooliselt ja sümboolselt tähenduselt võrrelda kahe Korea vahelisega – ainult et seda on võimalik eurooplastel lihtsamini külastada.

Kui Teine maailmasõda lõppes, jagati Saksamaa neljaks enam-vähem võrdeks okupatsioonialaks, mida valitsesid USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL. Kolm esimest ühinesid Saksamaa Liitvabariigiks, normaalseks lääneriigiks. Nõukogude tsoonist sai eraldi riik, mis püstitas tohutult massiivsed piiritõkked, sealhulgas Berliini müüri. Ja Ida-Saksamaa sees oli Berliini linn samamoodi jagatud neljaks tsooniks, millest kolmest sai Lääne-Berliin – kummaline asi, mis ei olnud ei linn ega riik, vaid enklaav vaenulikus tsoonis.

Kõige märkimisväärsem on Ida-Saksamaa piiritõkete puhul muidugi asjaolu, et kõik relvad ja muud tagakiusamismehhanismid olid suunatud sissepoole, ida-sakslaste vastu, kes tahtsid Läände põgeneda, mitte “sissetungijate” vastu lääne poole (kuigi Berliini müüri nimetas Ida-Saksa administratsioon sellegipoolest “fašistidevastaseks kaitserajatiseks”). See asjaolu vastab väga selgelt küsimusele, milline kahest ideoloogiast oli kuritegelik ja milline oli vaba.

Marienborn oli peamine maantee-piiriületuspunkt Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel ja lühimal teel Lääne-Berliini. Nii et siia ehitas Ida-Saksamaa massiivse piiripunkti, mille peamine eesmärk oli tabada võimalikud põgenejad ja salakaup.

Veterinaarkontrolli rajatis, siin kontrolliti elusloomade saadetisi.

Läbiotsimisruum.

Sõidukite kontrolli ruum.

Teisaldatav peegel ja stetoskoop (sõidukite kontrolliks).

Ida-Saksa piirivalvurite relvad ja vorm. (Kalašnikovi automaadid näevad natuke imelikud välja, sest neil puudub padrunisalv, mis muidu nende tavalise tuntud silueti annab.)

Ülekuulamisruum.

“Palun avage kohver!”

“Meil oli üks laul: Marienborn, jumalast unustatud paik, oled piir ida ja lääne vahel.”

“Ja nüüd me oleme rõõmsad, sest tegelikult on see ju ilus koht.” – endine (Ida-Saksa) tollitöötaja Marienborni piiritollipunktis

“Me olime viis kolleegi, ja täna me teame, et kolm meist olid julgeoleku informaatorid.”

Konfiskeeritud kaubad.

Selliste muuseumide ja mälestusmärkide pidamine on oluline, sest ta võimaldab oma mälestusi säilitada neil, kes siin töötasid või piiripunkti kasutasid. Aga samas illustreerib ka kuritegelikku ideoloogiat, kes pidi püstitama piiripunkte oma kodanike vastu, mitte nende kaitseks. Ja et nõukogude okupandid sundisid sakslasi teiste sakslaste kehaõõnsusi läbi otsima, on nukker osa külma sõja ajaloost, mis Lääne- ja Kesk-Euroopas loodetavasti igaveseks lõppenud on.

Marienborni on lihtne külastada — sõidad lihtsalt mööda A2 autobahni ja viidad näitavad, ta on kohe ühe “raststätte” (bensujaam + söögikohad) juures.