Lauldes vihmas

August 29, 2003

Üks päev ma jäin vihma kätte.

Kui tavaliselt vihma kätte jäädakse, eriti kui pole vihmavarju ega keepi ega midagi kaasas, siis loetakse, et suur õnnetus on juhtunud ja peab kähku kuhugi varju alla saama. Majja või autosse või ükskõik kuhu, peaasi et vee käest ära. Ja siis on hea vihma peale väga tige olla ja rääkida, kuidas oleks küll hea, kui päike paistaks.

Aga kõik on vaatenurga küsimus. Vihmasse saab suhtuda ka metafüüsiliselt :). Et noh, las ta sajab ja see on omamoodi fun kogu selle vee keskel olla. Eriti kui tuleb ikka sellist konkreetset padukat, nagu mul too päev tuligi, mitte niisama seenevihma. Tõele au andes oli mul küll ka keep seljas, aga see oli selline õhukesest kilest, mis suurt ei päästnud. Pealegi oli keebil peaosa, mida tuli kogu aeg otse hoida, et midagi üldse näeks (sest kile muutus tasapisi läbipaistmatuks). Ja kui seda käega hoiad (millega siis veel), siis vihm sajab ilusti varrukast sisse.

Aga ikkagi oli lõbus. Püüdke mõelda niimoodi, et sellist kino iga päev ei saa. Ja üleüldse mulle kohalik kliima meeldib. Ma läheks vist ogaraks, kui ma peaks elama kuskil lõunamaades, kus aasta otsa on 30 kraadi sooja. Prantsusmaal suri augustis vist kuskil 10 tuhat inimest kuuma kätte ära.