Kuidas asju tehtud saada

April 06, 2006

Huvitav teema 1. aprilli Tehnokratis. MP3 on vist poolik, aga vast saab varsti parandatud. Teller, Henrik ja Kristjan arutavad, kuidas kasvava infovooga toime tulla. Päris lõpuni ei kuulanud, sest MP3 oli katki, nagu öeldud, aga enamus punkte vist sai kuuldud.

Sel teemal võiks üldse palju jahuda, aga alustuseks natukene :-) Kõige tähtsam on alustada tõdemusest, et ise oled see, kes oma elu ja infovooge kontrollib. Ja teiseks vaadelda oma infokanaleid ja tegemisi ühtse tervikuna.

Näiteks mind on võimalik kätte saada järgmiste kanalite kaudu.

Algab kõik sellest, et hakkad ise tegema valikuid, mida ja millal lugeda või millele reageerida, selle asemel, et olla sissetuleva soga “ori”. Enamiku asjade puhul ei juhtu absoluutselt mitte midagi, kui reageerid neile pisut hiljem või ka üldse mitte. Nii imelik kui see ka pole – nii töö- kui eraelus leidub asju, mida võid külma kõhuga ignoreerida, kui nad pole sinu isiklike või tiimi/firma eesmärkidega kuidagi seotud. Tuleb kiri, vaatad, et mingi jamps, kustutad lihtsalt ära. Ei juhtu mitte midagi.

Igasugused “lahtikargavad” asjad olen maha keeranud. Näiteks minu kasutatav meiliklient Thunderbird teavitab sissetulevast meilist üsna diskreetselt – vist mingi väikese kräuksu teeb, aga see ei ole häiriv. Skype’il saab kõik lahtikargavad aknad maha keerata. See juhtub automaatselt, kui paned ennast “Ära sega/olen hõivatud”-olekusse, aga pisukese seadistamise tulemusel saab selle saavutada ka tavalises online-olekus. Nii et kui keegi mulle Skype’is kirjutab, siis tekib lihtsalt aknasse üks väike rida kirjutaja nimega, millele pean eraldi klikkima, et seda lugeda. Mis järjekorras klikin, sellest allpool.

Nüüd saan siis ise valida, mida ja mis järjekorras lugeda. Ahjah, enne kui üldse valimiseni minna, siis minu jaoks tegelikult on kaks täiesti erinevat režiimi. Esimene on “reaktiivne”, kus lihtsalt võtad järjest läbi sissetulevaid asju (meile, sõnumeid) ja vastad või paned ootele. Ehk siis osaled “voos” ilma reaalselt ise väga palju midagi “tegemata”. Ja teine on see, kui on mingi reaalne suurem tükk, mille oled võtnud eesmärgiks valmis saada. Näiteks mingi dokument, veebisaidi prototüüp, mingi tarkvara bugfix/feature või muud sarnast. Selles teises režiimis on igasugu kommunikatsioon ainult kurjast. Seda on abiks harrastada siis, kui on vaiksem aeg, nt õhtu või nädalavahetus, mil igasugu “tavalist” sebimist ei toimu. Või kui on vaja seda töö ajal teha, võib proovida sellist innovatsiooni, et minna meilikliendist ja igasugu messenzeridest lihtsalt välja. Panna kinni. Exit-funktsioon on kõigil olemas. Siis saab süveneda.

Aga oletame siis, et on ees hulk e-posti, lühisõnumeid ja muud sodi, millest tuleb ennast “läbi närida”. Minu jaoks on suhteliselt selged ja lihtsad kriteeriumid, mis järjekorras asju teen.

Ja tegutsemise järjekord on mingi ristkorrutis neist kolmest. Kõige lihtsam on näiteks siis, kui keegi küsib, kas ma tean, kes mingit teemat valdab või kelle käest seda või teist küsida. Sel juhul pole keeruline vastata (eeldusel et ma tean) ja saab asja kähku “kaelast ära” – isegi kui tegu polnud mingi olulise teemaga, ootas kellegi teise edenemine selle taga ja inimeste aitamine tuleb enamasti ainult kasuks. Samas kui on tegu keerulise asjaga, mis kaua aega võtab ja süvenemist-uurimist-häkkimist, pole mõistlik sellega kohe tegelema asuda, vaid tuleb mingi sobiv aeg reserveerida, kus saab ainult sellele keskenduda. Ja nii edasi.