Kolimine -- eelnevad lood ja miks?

August 23, 2009

Nüüd on juba traditsiooniks saanud, et igas augustis toimub mul suur kolimine. 2007 kolisin Eestist Pittsburghi, 2008 Pittsburghist New Yorki, ja nüüd 2009 New Yorgi sees. Kas see on kolimiste lõpp? Eluks ajaks kindlasti mitte, aga New Yorgi sees loodan küll, sest mõnevõrra on tegevus ju ka tüütu.

Pittsburghist New Yorki kolimine läks mul tegelikult lihtsalt, kui me mõõdame lihtsust aja ja närvide kulus. Mul oli juba töö olemas, aga elukohta mitte. Leidsin siis New Yorgist maakleri, kellega kohtumise aja kokku leppisin ja kes mulle korteri sebis. Eelmisest kolimisseiklusest olen siin blogis ka kirjutanud.

Miks siis uuesti ära kolida? Minu jaoks oli paar suuremat põhjust:

Raha. Ameerikas ja New Yorgis on see kõigi lemmikteema, nii koos kui ilma majanduskriisita. Eelmisel korral sebis mulle maakler lihtsalt mingi korteri, ilma et mul mul oleks olnud krediidiajalugu, mis on siin Ameerikas väga tähtis nähtus. Muuhulgas tähendas see ka, et maksin korteri eest räiget kirvest. Kindlasti rohkem, kui kohalikud, kes siin palju aastaid elanud. Aga kui nüüd on aasta jooksul ajalugu tekkinud, oli võimalus uue elu suhtes hinda oluliselt vähendada. Põnev on see, et mulle laekus vanasse kodusse postiga üüritõstmise avaldus ja samal ajal helistas ka keegi mesimagusa häälega vanem daam, et “ ah see, mis teile postiga tuli? ärge seda tähele pange, võime teile anda palju parema soodushinna järgmiseks aastaks…” aga minu jaoks loeb siiski see, mis on paberil tulnud, mitte mesijutt, mida mulle telefonis kõrva puhutakse.

Naabrus. Ma arvasin, et sellest eriti ei hooli, sest väga palju ju kodu ümbruses väljas ei käi. Siiani olen elanud nii, et “kodu” ja “linn” on kaks erinevat nähtust, mis teineteisega seotud ainult transpordisüsteemi kaudu, ja suurem osa elu toimub “linnas”. “Kodu” on koht, kus ainult magamas käiakse. Aga kui nüüd on uue kodu ümbruses parvekaupa toidupoode, spordiklubisid ja muud, siis on see täitsa nähtav lisaväärtus.

Ühistu. Kunagi ma ka kirjutasin, et eelmisel sügisel käisin ühistu koosolekul. Minu senised koosolekukogemused pärinesid Eestist ja omanike ühistust, mis tähendas, et omanikke ühendas huvi oma korteri ja kogu kinnistu ümber pikemas perspektiivis. Seevastu siin NYCis oli tegu üürnikega, kellel omaniku vaatevinkli huvisid polnud, ja pigem oli küsimus selles, et omanik üritab meile pidevalt käru keerata ja kuidas tema vastu kõige paremini sõdida saaks. Selle vastu mul huvi puudus ja koosolekutel ma ei käinud, aga ukse alt topiti siiski pidevalt kirju sisse. Viimased kirjad topiti vahetult enne ärakolimist: 1) omaniku/üürileandja poolt oli kiri, et korteritesse hakatakse paigaldama elektrimõõtjaid, ja et sellel-ja-sellel kellaajal paluks kodus olla, et mõõtjat paigaldada (varem oli elekter üürisumma sees); ja 2) üürnike ühistu poolt, et NYC línnavalitsusele on esitatud protest, et nende mõõtjate paigaldus on kolme pidi ebaseaduslik ja kindlasti mitte ei tohi neid paigaldajaid oma korterisse lasta, kuni linnavalitsusest menetlusele lahendus antakse. Minul selle juraga tegelemiseks huvi puudus ja on hea meel, et sealt tulema sain. Uues kodus pole senini ei ühistu ega omanike poolt mingit tõmblemist märgata olnud.

Müra. Elasin 17-korruselise maja 17. korrusel ja igal hommikul kell 5 hakkas mingi ventilatsioonisüsteem päris valjult mürisema. Vist asus katusel ja pumpas teistele õhku, aga mina magada ei saanud. Talviti lisandus sellele torude kolisemine: mingi auruventiili klapp või kurat teab mis, mis vannitoas (vannituba oli mul magamistoa kõrval) päris valjult plõksis ja und häiris. Avastasin enda jaoks eelmisel sügisel magamiseks kõrvatropid, aga kokkuvõttes pole see ju kuigi pädev lahendus. Pigem võiks elda kuskil. kus öine müra ajudele ei käi.