Kas Eesti valitsus suudab aprillikriisist PR-õppust võtta?

July 01, 2007

Jäid silma kaks hiljutist postitust blogides, mis justkui räägiksid eri asjadest, aga tegelikult kannavad mõnel määral sama mõtet.

Marko Mihkelsoni blogi: Ilves värskendas Eesti välispoliitikat

Edward Lucas: article from Estonia’s Diplomaatia journal: Lessons from the crisis

Mainitud ühendavaks jooneks on see, mida Marko ütles:

Ma ei tahaks kuidagi öelda, et meie välisametkonnal oleks olnud viimasel ajal raskusi oma ülesannete täitmisel. Kaugel sellest. Küll on aga puudu olnud särast ning ideedest. Täpsemini nende esitamisest ja ka läbilöögivõimest.

Kuna aga tahtsin kirjutada aprillikriisi ja PR-i suhetest, siis jätkan siinkohal Lucase postitusega. Lühidalt kokku võttes on asja mõte, et jah, Eestil läks hästi, aga tuleb aprilliga seoses lõpetada “orgy of mutual congratulation” ja mõelda, mida sarnase järgmise ürituse ajal PR-rindel teha. Et ei oleks nii, et välisajakirjanikel pole adekvaatset infot kuskilt saada ja Venemaa sõna jääb peale.

Pakutud on ka mõned konkreetsed, teada-tuntud ja toimivad vahendid. Näiteks Eesti välissaadikute poolt keskselt toodetud PR-materjalide kohalikku meediasse kohandamine ja edastamine. Mainitud “op-ed” tähendab seda formaati, mida Eesti meedias tähistab mõiste “arvamuslugu”.

Ära märkimist leiab ka uus meedia. Sellele kirjutan igati alla. Et kuidas on ümber saamas selle veebisaidi formaadi aeg, mida Eesti valitsusasutused igati edukalt valdavad – nimelt et maitsekalt kujundatud sait, kus pressiteated kõik kenasti reas, aga muidu tuimavõitu. Natuke irooniline on siinkohal, et Eesti peab ennast e-riigiks, aga Venemaa ja tema toetajad valdavad selliste kriiside puhul uue sotsiaalmeedia võimalusi märksa paremini.

It is also necessary to have much more detailed and lively material available. The traditional model of a website with links to neatly produced press releases looks out-of-date. The “new new media” means using blogs, using sites such as Youtube and Flickr, and Myspace, taking part in chatrooms. These techniques are not hard—and Estonia’s enemies have used them to great effect: just look on Youtube for videos tagged “eSStonia”.

Üks indikaator on siin ka see, et Edward Lucas väidab selle jutu olevat ilmunud või ilmumas ajakirjas “Diplomaatia”, mille esileht räägib veebrurarist 2007. “Arhiivi” lehelt saab ka uuemad numbrid, aga mitte veel Lucase juttu (ma ei tea, kas ta ka tegelikult ilmunud on). Inglisekeelsel lehel toimub neil üldse mingi umbluu arhiivi osas. Et kui ajakiri tahab ennast selliselt kvaliteetselt positsioneerida, võiks ka veebi teostus ju kvaliteetne olla :P

Eesti puhul on küll mõned saidid, kes dünaamilist materjali edastavad, a la infopartisan.com, aga nende puhul jääb tegijate taust ja agenda tihti varjatuks ja ei teki eri tegijate ja saitide omavahelist võrgustikku ja sünergiat. Kui nüüd räägitakse suurte sõnadega NATO küberkaitse keskusest, siis loodan, et madala taseme võrguturbe ja bittide-baitide kõrval võetakse ka need teemad (“online PSYOPS”?) seal ka uurimise alla.

Kindlasti pole see ainult valitsuse asi – ka tavalised kodanikud saavad valepropaganda vastu eri foorumites jms sõdida. Aprillikriisi aegu olid mõnede poliitikute blogides neil teemadel mõned päris asjalikud viited nt konkreetsetele jutulõimedele jms, praegu lambist küll ei leidnud üles. Aga nüüd, kus on kuum periood möödas ja peab rahulikumalt mõtlema, mis edasi, tahaks jätkuvalt näha mõttetegevust selles suunas mitte ainult välisajakirjanikelt, vaid ka Eesti vastutavatelt tegelastelt. Näiteks konkreetne küsimus:

Kohati on küll tunne, et Eesti võimud võiksid teha rohkem ja me teeme hetkel seda tööd, mida võiks teha mõni valitsuse teenistus: s.o. valgustada maailma sellest, mis toimub. Ka YouTube’i videote linkidele on maailma foorumites aktiivselt osutanud tavalised eestlased. Hetkel ma isegi ei leidnud venekeelset lehte, mis oleks korralik ja kus oleks Eesti ajalugu erapooletult ja kokkuvõetult kirjas. Ei ole head infoallikat, mida inimestele linkida.

Infoallikas võiks ju olla kasvõi vikipeedia. Ma paraku ei valda nii palju vene keelt, et hinnata, kas seal kirjutatu ka õige on – ülal otsas on igatahes märkus, et lehe neutraalsus on kahtluse all. Samateemaline ametlik ja korralikult toimetatud materjal peaks kindlasti olema avaldatud mõnes Eesti valitsusasutuse veebis. Ja Okupatsioonide muuseumi kodulehel on saadaval küll Eesti ajalugu käsitlevad filmid, aga ainult inglise keeles.