Kalkun ja kummalised ilmad

November 25, 2007

Kaks põnevat momenti sellest nädalast.

Esiteks olid siis tänupühad. Praktikas tähendas see seda, et kolmapäevast reedeni kooli ei olnud, nii et kokku moodustus 5-päevane “vaheaeg”. Paljud inimesed kasutasid seda koju sõitmiseks. Minule ja teistele välismaalastele oleks Euroopasse tulla suhteliselt mõttetu, seega paljud kasutavad siin seda aega kohapeal ringi reisimiseks. Näiteks mõned Portugalist pärit neiud läksid Torontosse. Aga kuna mul on seal juba käidud ja suurt muid plaane ei olnud, kuhu minna võiks, siis istusin siin kohapeal.

… nagu ka mitmed teised nii Euroopast kui Ameerikast, kellel ei olnud või kes ei viitsinud selleks vaheajaks koju sõita. Kuna tänupühad on üks suuremaid reisihooaegu kogu USA aasta jooksul, siis reisimine oleks tähendanud suure osa oma vaheajast teedel ummikutes või lennujaamades istumist, selle asemel et millegi mõistlikumaga tegeleda. Niisiis otsustasidki mõned veel kohapeale jääda.

Kokkuvõttes tähendas see lugu, et meid oli kursuselt umbes kümme tükki siin. Aga kuna püha nõuab ju tähistamist :) siis otsustasime ühe kursaõe juures teha traditsioonilise kalkuni küpsetamise.

Mõeldud, tehtud. Teisipäeval ja kolmapäeval käisid inimesed poes sööke-jooke varumas ja neljapäeval, millal see õige tänupüha oli, suundusimegi küpsetama.

Ürituse peakangelane oli muidugi suur paks kalkun. Küpsetamisaega olime planeerinud 4-5 tundi ja see läks ka suht täkkesse. Aga enne küpsetamist tuli seltsimees ette valmistada. Keerulisem osa oli juba tehtud, nimelt poest külmutatud kalkunit ostes on tal sisikond juba välja roogitud. Aga samas osad inimesed söövad näiteks kalkuni kaela ja mingeid muid rupskeid ka. Seega kui ostad poest kalkuni, on tal küll sisikond välja võetud, aga see kael ja muud rupskid topitakse miskipärast sinnasamma õõnsusesse tagasi. Ilmselt on üks mõte selles, et kalkun liiga kokku ei vajuks transpordi jms käigus.

Niisiis oli meie esimene operatsioon võtta kalkun ja tema seest see kael ja muud rupskid välja koukida. Kuna me polnud viitsinud teda päris korralikult lahti sulatada, oli kogu värk päris ära jäätunud ja pidi rakendama parimaid kirurgi- ja lihunikumeetodeid, mis lõpuks ka õnnestus.

Samal ajal tegeles teine tiim täidise keetmisega, mis oli eelnevaga võrreldes märksa lihtsam tegevus. Tuli lihtsalt võtta täidisesegu ja see veega potti lüüa ja natuke keeta ja moodustuski mingi mulgipudru+saiakuubikute moodi segu, millega kalkuni täis toppisime.

Kuna kalkun oli kogu selle jauramise peale ka siiski juba natuke rohkem ära sulanud ja tuvastasime, et kõhus tal rohkem midagi väljakougitavat ei olnud ja täidis oli valmis, ei jäänudki üle muud kui ta ahju kupatada.

Edasi läks hoopis lihtsalt – ahjus ju küpsevad asjad ise. Aeg-ajalt pidi ainult käima ja talle mingit õli vms peale pintseldama, et liiga ära ei kuivaks. Aga muidu veetsime paar tundi niisama aega surnuks lüües.

Varsti tuli õhtu kätte ja tulid ka teised peokülalised kohale. Nüüd sai hakata muid toite ette valmistama. Tegime päris kartulitest kartuliputru ja inimesed olid kaasa toonud erinevaid kooke, salateid jms. Nii et kokkuvõttes andis üritus päris korraliku söömaaja mõõdu välja, umbes nagu Eestis jõulude-uueaasta ajal vms.

Süües ja juues jõudsimegi õhtusse ja võib tänupühad edukalt tähistatuks lugeda. Nüüd pean ülejäänud nädalavahetuse jooksul veel kõvasti õppima, sest järgmised 14 päeva tulevad semestri kõige hullemad, korraga tuleb esitada suur kogus semestriprojekte. Seega järgmised 2 nädalat minust eriti midagi kuulda ei ole ja peale seda saab näha, kas jään pinnale või lähen põhja oma õppimisega :)

Teine kummaline asi on siin ilm. Mina ei saa aru, kas meil on praegu suvi, sügis, talv, või kõik korraga???? Üks päev võib vabalt olla 15C ja teine päev -5C ja lumi. Näiteks siin on minu järgmise mõne päeva ilmateade.

Tegelikult ma ei kurda, sest üks asi, mida ma sügises ja talves kartsin, on rõve lörts ja sademed, aga seda siin õnneks eriti olnud ei ole. Sademeid on üldse õnneks üsna vähe ja kui, siis pigem vihma kui lörtsi kujul. Paar korda on ka lund sadanud, aga kuna päeviti on temperatuur pigem üle 0, siis sulab kähku ära.

Ja nagu võib pildilt näha, siis minu temperatuur on Celsiuse, mitte Fahrenheiti kraadides. Enamvähem kõiki muid USA ühikuid suudan ma enamvähem tajuda… väga kirvemeetodil ümardades võib öelda, et näiteks 3 jalga on 1 meeter, 1 gallon on 4 liitrit, 2 naela on üks kilo, 1 miil on 1.6 km, 1 toll on 2.5 cm, 12 tolli on 1 jalg ehk 30 cm… aga C ja F suhe on liiga keeruline ja ma otsustasin, et seda ma ära ei õpi. Ainus asi, mida ma tean, et 32 F = 0 C. Aga kui mõni USA-kas seletab, et temperatuur on “viiekümnendates” või “kuuekümnendates” või “kaheksakümnendates” ja teeb suured silmad ja ootab, et ma selle peale kuidagi reageeriksin, siis mul pole õrna aimugi, kas see tähendab, et on liiga kuum või vastupidi, liiga külm. Aga kuna tänapäeval ma saan kõik oma personaalsed seadmed Celsiuse peale seadistada ja ei pea teiste järgi elama, siis saab ilusti ära elatud.

(Ja nagu mõned teised kirjutasid, siis jah, miskipärast on ka minul siin puulehed punasemad ja kollast on vähem.)