Frankfurt

November 18, 2004

Vahepeal sai külastatud Frankfurt-am-Maini. Seda siis enne, kui talv kätte tuli. Saksamaal on üks teine Frankfurt ka, Frankfurt-an-Oder Ida-Saksamaal Poola piiri lähedal. F.a.M aga on see “õige” Frankfurt ja Saksamaa üks rahvusvahelisemaid linnu. Inglise keelega seal hätta ei jääda, mujal võib seda vabalt juhtuda.

Seiklused algasid muidugi juba Tallinna lennujaamas. Nimelt check-ini tütarlaps puterdas midagi ära ja andis mulle ainult pardakaardi, aga sellega koos piletit mitte. Ja siis teine tütarlaps, kes lennukisse minejaid kontrollis, ütles mulle, et miks te oma pileti ära kaotasite. Mina, et WTF. Aga noh, kuna Tallinna lennujaam on selline õdus külavärk, kus kõik tegelikult omavahel suhtlevad, siis seekord maha ei jäänud.

Estonian Airi pardaajakiri on ka tore. Nimelt oli seal juttu Oktoberfestist, mis on iseenesest ju teretulnud, aga siis muu jutu sees mainiti seal, et seal on kõva bavaaria kultuur ja saab kuulata bavaaria muusikat. Baieri on selle asja nimi, kullakesed. Baieri. Mitte Bavaaria. Samamoodi nagu meil eesti keeles ei ole ka Kroaatiat.

Frankfurtist endast rääkides jättis esimese sügava mulje pagasi kättesaamine. Tuled sinna lindi juurde, kust teoorias kohvri peaks kätte saama, aga tutkit. Ükski tabloo ka ei näita midagi. Siis tuleb mingi mees ja mokaotsast vihjab, et tegelikult on kotid hoopis lennujaama teises otsas. Ühtegi ametlikku infot nt tabloodel või kuskil selle kohta pole. Aga kontrollimisel osutus inf tõeseks, sest tõepoolest, kui viidatud kohta kapata, sai sealt koti ka kätte.

Järgmine ahastus oli piletiaparaat, mis lennujaamast linna sõitvale rongile piletit müüb. Kõik oli ainult saksa keeles ja umbes miljoon nuppu. Nagu enamik asju Saksamaal, oli see tegelikult väga arusaadav süsteem, kui sellesse vaid süveneda ja paar korda ära proovida. Mina aga läksin kergema vastupanu teed ja proovisin inimpiletimüüjaid. Kes olid kaugel “saksa täpsusest” ja mökutasid iga ostjaga 10 minutit. Lõpuks pilet ostetud, sai linna sõita.

Frankfurdi messikeskus on jube lahmakas. Kümme umbes Saku Suurhalli suurust halli üksteise pihta kinni ühendatud ja igaühes toimub mingi üle-euroopaline konverents ja näitus. Aga kokkuvõttes üsna lihtsalt navigeeritav.

Kui veel hea sõnaga meenutada, siis Saksamaale tasub minna juba paljalt currywursti ja muude vorstikeste pärast. Tervislikel toitujatel sinna eriti asja pole, küll aga neil, kes igasugu liha ja vorsti tüüpi asju näost sisse ajada armastavad.

Teine positiivne asi on, et nii puhtaid tänavaid kui Frankfurtis pole tõesti kuskil hiljuti näinud. Ei mingit mustuseraasu. Ja totaalne jäätmemajandus toimus - kõik prügikastid tänaval olid nelja auguga - plastik/pakendid, paber, metall ja muu praht, või mingi muu jaotus. Igatahes pidi enne hoolega tutkima, kui õige augu üles leidsid.

Vaatamisväärsusi eriti külastada ei jõudnud, peale selle, et sattusin juhuslikult Euroopa Keskpanga juurde. Suht ilmetu kamp pilvelõhkujaid, millest see pank siis üks oli, ja kogu selle kupatuse ees see suur euromärgi kujutis, mida aegajalt uudistes näha, kui eurost juttu.