Esimene nädal Ameerikas — üldine sissejuhatus, korterimajandus ja jõekruiis

Aug 20, 2007

Esimene nädal Ameerikas elamist hakkab vaikselt õhtusse saama. Umbes täpselt seitse päeva tagasi jõudsin siia tagasi ja teeks väikse kokkuvõtte, mis peale eelmist kirjutist saanud on. Tegelikult ma ei pretendeeri mingile erilisele kirjanduslikule ja ajaloolisele väärtusele, vaid olen leidnud, et mul on kirjutamismälu ja asjade läbi kirjutamine aitab lihtsalt mälestusi paremini kinnistada. Aga no võibolla on kellelgi huvitav või kasulik lugeda ka.

Sorri, et pilte ei ole, ma pole üldse viitsinud pilte teha. Ja nüüd läks ilm kah pilve ja vihma sajab… ehk tuleb vahepeal jälle ilus ilm, siis teen. Ja jutt on kah liiga pikk, tean tean, aga ma ei tee mingit kommertsteksti ega toodet siin, vaid niisama brain-dump. Tegelikult mul on kevadest natuke pilte praegu üles laadimas kah. Paar iPhone’iga tehtud pilti siiski on allpool olemas.

Teisipäev

Eelmine lugu lõppes siis esmaspäeva õhtul. Teisipäeval pidi hakkama “Graduate Orientation” ehk üleüldine sissejuhatav programm kõigile CMU magistri- ja doktoritudengitele. Nii ka läks. Kuna oli hommikusööki lubatud, siis olin muidugi hommikul õigeks ajaks kõpsti kohal nagu miška, sest hotellis ju hommikusööki ei antud :) Hommikul oli söögiks kohv ja paberkotitäis asju, sh apelsinimahl pudelis, mingi muffini tüüpi saialine ja üks õun ka. Pistsin muud asjad nahka, aga õuna läksin auditooriumisse sööma, kuna kogu see inimmass minu silma järgi ette nähtud saali küll ära ei mahtunud ja ma ei oleks viitsinud eriti seista.

Eks siis koguneski kogu seltskond aegamisi auditoorimisse kokku ja tehti sissejuhatus ja muidugi tervitati ja õnnitleti kõiki. Muuhulgas saime teada, et CMU on USA ülikoolidest ühe suurima välisüliõpilaste osakaaluga ja hetkel vist lausa esimene. Et neil käib MIT-ga vastastikku rebimine, kummal rohkem on (“Vestmann all, Piibeleht peal”) ja sel aastal siis CMU juhib jälle. Ja tehti ka rahvuslik ülevaade, keda kui palju saalis oli (kokku umbes 2000 inimest). Indiast olid umbes pooled, ja siis Türgist, Hiinast, Taivanist ja Koreast igaühest veel mitusada. Ülejäänud riikidest paar-kolm tükki :) näiteks mainiti ära Saksamaa, Prantsusmaa, UK, Uus-Meremaa, Indoneesia, Nigeeria, Venemaa, Saksamaa… ohh ei mäletagi rohkem. Igaühest neist oli siis paar-kolm inimest. Teisi eestlasi ei paistnud kuskil ja ma ei usu, et magistris või doktoris sisse astumas neid hetkel on. Võib-olla mõni “undergraduate” on? (Euroopas kutsutakse “bakalaureus”, aga siin seda nimetust ei kohta absoluutselt, oled kas “undergrad” või “grad”.) Küll aga tuvastasin näiteks ühe leeduka.

Järgmiseks räägiti meile Intercultural Communications Centre nimelisest asutusest ja pakuti välja võimalus minna tasuta intervjuule, kus keeleoskust tuvastatakse. Junõu, et isegi kui oled TOEFL-i ära teinud ja sisse saanud, ei pruugi väga hästi hakkama saada, ja neil on siis mingid spetskursused järele aitamiseks. Ei tea, kas peaks ka igaks juhuks testima? Siiani pole veel viitsinud registreerida.

Siis tuli väga tähtis sessioon ja tegelikult ainus kohustuslik asi – “Immigration Rules and Regulations”. Räägiti pikalt-laialt viisabürokraatiast ja et mis vorm kuhu käib ja mida tegema peab. Sealt oli minu jaoks kaks olulist järeldust: 1) asi, mis mul segane oli, aga nüüd selguse sai – õppe jooksul on USA-sse korduvalt sisse-välja sõelumine igati OK, kui on I-20 vormil olemas üks ülikoolipoolne allkiri, mis meile samal päeval hiljem ka anti; 2) minu staatusega inimesel on võimalik mingi spetsiaalse õppepraktika sildi all peale õppe lõppu oma valdkonnas USA-s ka aasta aega töötada ilma, et mingit eraldi tööviisat vms vaja oleks. Kasulik teada.

Peale seda tuli väga huvitav jutustus kultuuride erinevusest ja sellest, kuidas inglise keele oskamine ei tähenda seda, et sellest ka igas olukorras aru saaks. Ja et on olemas eraldi Pittsburghi murrak, millest on kohati raske aru saada (mitte et teistest murrakutest oluliselt kergem oleks). Ja et kuidas ameeriklased on ikka individualistid, austavad erinevusi ja kõik põhineb konkurentsil jne. Ja et inimestele ei maksa rääkides lähemale tulla kui üks käepikkus :)

Oligi käes lõuna aeg, mis seisnes selles, et anti kotiga võileib kätte ja mine söö kus tahad. Sai ka välja minna, kuigi seal oli temperatuur kuskil 30C kanti ja suht niiske, nii et sees oli tegelikult parem olla.

Siis tuli “immigration check-in”, mis seisnes selles, et esitasid aga järjekordselt oma viisad, passid, I-20 vormi ja muud paberid kopeerimiseks, neist tehti koopiad ja löödi vastavasse kohta aga jälle tempel ja allkiri ja nüüd võin ma riigist välja ja sisse sõita muretult.

Pärastlõunal oli veel sessioon “banking basics”, kus üks tädi pangast seletas, kuidas ikka pangandus USA-s käib ja kuidas neid kuulsaid tšekke kirjutada ja nii. Kohe oli näha kultuuride konflikt, sest enamus üliõpilasi oli Eesti-sugustest riikidest, kus areng on võib-olla maha jäänud, aga selle eest on pangandus paremini välja arendatud ja tšekkidega pole keegi eriti kokku puutunud. Näiteks oli tädi väga uhke selle üle, et “wire transfer” tähendab sellist võimalust, et lähed pangakontorisse kohale, täidad maksekorralduse ja siis raha liigub ELEKTROONILISELT ühest pangast teise. Tehnikasajand! Aga see, et võiks teise inimese kontole lihtsalt netipangas raha kanda, on neile siin ikka täielik müsteerium. Kui seda üritada teha, siis paremal juhul lõppeb asi sellega, et nende andmete põhjal genereeritakse aga jällegi elektrooniline tšekk teisele ja võib-olla veel paberil kah takkajärgi. Oehhhhhh.

Teisipäeva pärastlõunal… misasja ma siis tegin??? No näed, ei mäletagi. Aga ei vist midagi erilist – istusin hotellis päikese eest varjus, rääkisin Skype’i ja telefoni kaudu inimestega ja üritasin iPhone’i aktiveerida. Aga kuna wifi hotellis imas, siis võtsin parem hoopis seljakoti jälle selga ja läksin järgmisele üritusele, milleks oli…

… “ice cream social”. See tähendas seda, et kooli juures võtsid järjekorda ja jõudsid jäätiseleti juurde, kust kõigile jäätist jagati, ja sinna ladusid siis moose, siirupeid, kreeme jms peale, nagu aga süda lustis. Seal nägin ka paari inimest oma kursuselt – Steve ja Adam USA-st ja Holger Saksamaalt. (Niipalju kui mina olen tuvastanud, on Holger peale minu meie kursusel ainus eurooplane.) Sõime seal siis jäätist ja rääkisime niisama tühjast-tähjast. Ja nemad läksid veel kuskile edasi, aga mina suundusin kooli wifi levialasse, sest mul oli hirmus tahtmine ikkagi oma iPhone’ile lõpuks hääled sisse panna.

See üritus lõppes aga suht õnnetult, sest online’is registreerimiseks iTunesi kaudu nõutakse USA Social Security Numberi (midagi isikukoodi sarnast) ja krediidiajaloo olemasolu, mida mul muidugi kumbagi ei olnud. Asja uurides sai selgeks, et on ka teine võimalus, nimelt AT&T poodi kohale jalutada ja nendega seal asju ajada, nii et võtsin selle enda kolmapäeva kavasse. Aga teisipäev oli juba üsna õhtus ja seega aeg päev “lukku panna”.

Kolmapäev

Kui teisipäev oli mõeldud ainult välismaalastele, siis kolmapäeval ühinesid meiega ka USA-st pärid grad’id. Aga neid polnud eriti palju, sest kuna kogu see üritus polnud tegelikult kohustuslik, ei viitsinud nii USA-kad kui teised eriti kohale tulla ja kokkuvõttes oli kolmapäeval vähem rahvast kui teisipäeval. Aga saal oli kokkuvõttes siiski täis.

Meid tervitasid siis ülikooli president ja muud tähtsad ametiisikud. Lisaks räägiti näiteks akadeemilisest käitumisest – ma ei teagi, kas “academic integrity” mõistel on mingi hea lööv eestikeelne vaste? Aga igatahes tähendab see seda, et ei tohi plagiaadi ega muude inetustega tegeleda. Ja näiteks rääkis üks direktor loo, kuidas tal on venelasest üliõpilane, kellele oli kooli ajal Venemaal räägitud, et tema kui hea õpilase kohus on koolis teisi järgi aidata. Ja see on täielikus vastuolus Ameerika “igaüks iseenda eest” konkurentsisüsteemiga.

Igatahes siis esines veel “fitness and health director” (kehalise kasvatuse direktor?), selline vahva mutt, kes pani kogu saali kargama oma hommikuse aeroobikatunniga. Ja järgmine väga oluline sessioon oli tervisekindlustusest, millega on siin täielik omaette keemia ja mis nõuab kõrgema matemaatika ja astroloogia valdamist. Maksad teatud raha ja saad siis selle eest kindlustuse ja siis on mingi ufoloogia, mille alusel käib kulude ja maksete arvutus, kui tegelikult kah mingi tervisejuhtum on. Näiteks rasedus. “Getting a child is very expensive.” Aga julgustav uudis oli, et üliõpilastele on tegelikult olemas ülikooli poolt ka kliinik, kus mind vajadusel võtavad vastu miskid perearsti taseme tegelased, kes lihtsamad asjad kohapeal ja tasuta ära lahendada suudavad.

Järgnes lõuna tuntud paberkoti ja võileibadega (sain viimase kalkunivõileiva, minust järgmistele jäi ainult taimetoitlaste variant järgi), siis natuke passimist ja netis surfamist ja siis oli üks sessioon asjadest, millele tähelepanu pöörata, kui võtad korterit või maja üürile. Et mis kohustused kummalgi poolel on ja mis on variandid oma õigust taga nõuda, kui teine pool käru keerab. Midagi põhjapanevat siin ei tundu olevat – nagu ikka, algul maksad ühe või kahe kuu üüri tagatisraha ja siis käitud korralikult jne. Esinejaks oli üks tädi, kes muul ajal tegeleb reaalselt selliste juhtumite lahendamisega, pakkudes mingi MTÜ kaudu juriidilist abi neile, kes seda ise osta ei jaksa. Rääkis, et ei tohi kedagi üürile andmisel diskrimineerida ja kui üks tudeng ütles, et oli saanud üürileandjalt kirja stiilis “kuna olete välismaalane, on teile üür kõrgem”, siis läks selle peale väga põlema ja tahtis kohe asja kohtusse viia :)

Peale seda olidki selleks päevaks planeeritud sessioonid läbi. Õhtuse ürituseni oli veel aega, aga minul oli selleks pärastlõunaks kokku lepitud üks väga tähtis asi, nimelt pidin üürilepingule alla kirjutama. Läksin siis maja kontorisse, aga selgus, et leping polnud veel valmis ja selle asemel pidin alla kirjutama hoopis esmaspäeval neile antud money orderitele, mis ma olin unustanud allkirjastada. Leppisime ka veel mööbliga seotud detailides kokku ja pidin neljapäeval tagasi tulema.

Seejärel võtsin suuna bussipeatusesse, et sõita kesklinna AT&T poodi. Tahtsin näha, kas minusugusel välismaalasel on üldse võimalik iPhone käima saada ja kuidas see käib. Ma olin enam-vähem välja raalinud, kus bussipeatus on ja mis bussiga linna saab, aga loomulikult panin ikkagi pisut mööda ja esimene buss läks võssa :) aga ma tuvastasin kohe, et ta sõidab valesse kohta, ja läksin natuke tagasi ja võtsin teise (õige) bussi.

Pood oli täitsa sümpaatne ja mind võttis üks neiu vastu, kes kohe sai aru, mis mu probleem on, ja oskas ilusti juhendada ka, mida teha tuleb. Pidin neile $500 tagatisraha maksma, mille peaksin kuue kuu pärast tagasi saama, kui ilusti arveid maksan. Ja siis ta juhendas ka, kuidas iTunesis värk ära aktiveerida. Nii et lootus telefon käima saada oli täitsa olemas.

Kuna tänav, kust ma bussiga tulin, oli ühesuunaline, siis nii lihtsalt tagasi ei saanud. Pidin sõitma kesklinna ja sealt võtma järjekordse järgmise bussi ja sellega hotelli tagasi kimama. Hoolimata jurast wifist sain nüüd iPhone’i kohe ka aktiveeritud. Ja on täitsa abiks aparaat ja nüüd saan siin kohapeal jälle helistada. Panen siia ka paar suvalist pilti, mis ma tänaval tema sisseehitatud fotokaga tegin. Pilte ei ole muidu viitsinud veel eriti üldse teha, peate tekstiga leppima. ;) Aga no aasta aega on ju aega, jõuab veel. (UPDATE: keerasin Flickris midagi tuksi ja kustutasin need ära… peate pilte mujalt otsima. :( )

Samaks õhtuks oli meile ette nähtud veel üks üritus: “GSA Cookout”. GSA on “Graduate Student Assembly”, midagi üliõpilasesinduse taolist. “Cookout” seisnes selles, et võtsid kooli juures jälle järjekorda ja said papptaldrikule hamburgeri ja natuke salatit. Siis leidsid endale koha laua taga (suur telk laudu-toole täis) ja sõid ja suhtlesid teistega. Aga kuna mul eriti seal tuttavaid ei olnud, siis oli suht igav ja vihma hakkas kah sadama. Lõpuks nägin siiski kursuselt paari tegelast, aga keegi eriti midagi teha ei viitsinud ja läksime sama targalt laiali.

Minul oli selleks õhtuks ette nähtud veel üks tore tegevus, nimelt kolida hotellist oma uue maja külalistetuppa (mul lasti külalistetoas olla seni, kuni korter valmis saab). Võtsin siis aga oma 35 kilo pagasit ja hakkasin läbi linna sikutama seda. Distantsi oli natuke üle kilomeetri, aga kuna ilm oli selline palav, rõske ja niiske, siis võttis tossu suht välja.

Neljapäev

Neljapäeval jätkus programm ülikooli tutvustavate ettekannetega “suures saalis”. Räägiti natuke rohkem sellest õpilasomavalitsusest ja kuidas meile ikka siin igasuguseid üritusi korraldatakse. Ja et kui me ei saa aru, mis asi oli see “GSA Activities Fee” meie arve peal, siis kui me poolaasta lõpus tagasi vaatame ja näeme, millistes astronoomilistes kogustes õlut meile selle eest osteti, siis me oleme tänulikud. No ma ei tea, ma pole veel ühtegi üritust näinud. Ju siis tulevad kunagi hiljem.

Veel räägiti raamatukogust ja “Enrollment Services” teemast ehk sellest, kuidas oma arved korralikult ära maksta ja kust ülikooli ID-kaarte saab jms. Õnneks see mind ei puuduta, aga paljudel inimestel on siin suur kamm sellega, et nad kasutavad mingeid USA õppelaene, aga kuna paberid ei liigu, ei jõua ka laenuandja poolt õigeks ajaks õppemaks ülikooli kohale ja siis on hulk segadust.

Kimasin siis aga jälle maja kontorisse, et lõpuks oma üürileping alla kirjutada, ja saime kõik paberid ilusti jonksu.

Neljapäeva õhtupoolikul võtsin ette veel ühe äärmiselt olulise tegevuse, nimelt otsustasin toidupoe, mis siin piirkonnas pidi olema, ikkagi üles otsida. Inimene peab ju sööma :) Ja peale natukest otsimist selguski, et pood on kodust umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Väga mugav. Kusjuures Giant Eagle‘ist polnud ma varem midagi kuulnud, ma mõtlesin, et USA-s on ainult üleriiklikud ketid a la Wal-Mart jms. Aga ei, supermarketid on siin ka piirkondlikud, ja Giant Eagle on just nimelt miski Pennsylvania ja naaberosariikide värk. Käisin korra sees ka, tundus täitsa sümpaatne pood olevat. Selline Selveri-tüüpi suurem toidupood. Tööstuskaupu eriti ei olnud, ainult miskid a la puhastusvahendid ja lapid ja hügieen.

Ja alkoholi kah ei olnud, alkoholipoliitika on siin suht range. Viinapoed on toidupoodidest eraldi. Ma ei pannudki tähele, kas toidupoes ehk mingit kergemat õlut oli, aga see oli ka kõik. Ja kuna ülikooli territooriumil liigub ka “undergrade”, kes jäävad alla 21 aasta, millest alates alkohol USA-s lubatud on, siis ülikooli territooriumil üldse ei müüda ega ei tarvitata. Abiks.

See selleks. Giant Eagle’ist omakorda paar minutit edasi jalutada oli veel üks suur väljak McDonald’si ja hiina söögikohtade ja mõne poega (nt Office Depot ja miskid kingapoed). Kuna hamburgereid saan siin veel kõvasti süüa, siis sel õhtul sõin hoopis hiinakat. 4$ eest sai täitsa korraliku söögi, magushapu kana riisiga. Ega ta muidugi oluliselt tervislikum ei ole kui hamburger, aga ega ma seal päris iga päev käima ei hakka kah :)

Reede

Reede hommikul ei olnud koolist hommikusööki ette nähtud, nii et läksin selle asemel kuskile “Crepes Parisiennes” kohvikusse sööma. Muidu olid head pannkoogid küll, aga räige kirves tuli kokku, miski 9$ peaaegu. Uhhh.

Hommikul pidin veel panka raha sisse maksma, aga loomulikult unustasin enda kontonumbrid ja muud dokumendid koju, nii et pidin bussiga veel edasi-tagasi sõitma ja paberid ära tooma.

Siis mõtlesin, et käin koolis wifi-levialas helistamas, aga reede oli loomulikult see päev, kus Skype kogu täiega panges oli. Tore lugu küll. Lisaks oli veel minu meili- ja veebiserver ja kõik muud asjad kah panges. Nii et totaalne sidekatkestus. Aga ega mul endal suurt midagi teha ei olnud, vilkad töömesilased sebisid ja parandasid kõike. Mina selle asemel hoopis läksin kooli taha lõunat sööma. Nimelt siin on campuse piiri peal üks tänav, kus on teada, et pargivad sellised putka tüüpi bussid, kust müüakse hiinaka tüüpi sööke. Ja konkurents on neil omavahel kõva ja sellest tulenevalt on hinnad OK ja toit on hea. 4$ eest saab väikese portsu, mis on tegelikult minule täitsa paras, mingit liha+riis tüüpi asja. Ja valik on lai, söö või lõhki ennast.

Istusin siis seal, kui läks mööda üks kursakaaslase Steve’i sõber Indiast, kelle nimi on mul meelest ära läinud. Aga ta on selline ebatüüpiline indialane, natuke läänelikum ja jutul ei ole kah eriti india aktsenti juures. Ma olen muidu igati tolerantne ja nii, aga ma ei saa midagi sinna parata, et india aktsent mul lihtsalt kõrva kraabib. Hiina ja hispaania ja kõiki muid aktsente ma kannatan, aga vot india oma hakkab vastu millegipärast. Eks tuleb nendega ikkagi asju ajada ja üle elada. Aga sellel poisil seda ei olnud ja rääkisime jälle niisama tühjast-tähjast. Tema on pärit Bangalore’ist ja töötas Oracle’is. Ma mõtlesin, et kogu India on üks suur kõrb, aga tema rääkis, et kuna Bangalore on suht kõrgel mägedes, siis seal kliima on tegelikult sama mis Pittsburghis ja talle sobib. Ja et kuidas talle on üllatus, et õhtul on kaua valge. Ma selle peale kutsusin teda Eestisse vaatama, mida tegelikult “kaua valge” tähendab ;)

Aga siis helistati mulle juba maja kontorist, et tulgu aga korteri võtmete järgi. Läksin sinna jala ja läbi elamurajooni, kus väiksed majad aedadega, ja juhtus veel üks asi, mida olen siiani ainult filmis või multikates näinud. Nimelt kuskil tagaaias olid lapsed, kes mind kinni peatasid ja küsisid, kas ma limonaadi ei tahaks osta. Ilusti papist tehtud kuulutused olid aia peal ja puha. Maksis 50c. Ja plakati peal oli kirjas, et kõik tulud lähevad Darfuri toetuseks. Darfur mind eriti ei liigutanud, aga noorte daamide ettevõtlikkust (no ega neist üle 10 aasta vana ei olnud keegi) võisin toetada küll. Siis ostsingi laste käest limonaadi.

Majas saingi korterivõtmed lõpuks kätte ja hakata sisse kolima. Käisin vaatasin üle, et kõik OK, aga kauem ei peatunud seal, sest pidi minema järgmisele üritusele.

Järgmine üritus oli kooli poolt korraldatud shoppamisreis Waterfronti shoppingukeskusesse, et kõik saaks enda uude elamisse kohe hulga asju kokku osta. See oli üks päris kõva keskus. Mis meil Eestis on kõige suurem shoppingukeskus… Tartu Lõunakeskus vist? No vot, ja nüüd võtke Tartu Lõunakeskuse maja ja pange selliseid kümme tükki kõrvuti. Umbes nii suur oli kogu see värk. Aga muidugi mitte kõik ühes majas, vahepeal olid ikka autoteed ja parkimised ja väiksemad söögikohad jms. No ikka tõsine kompleks.

Seal oli hulga riide- ja kingapoode ja muud põnevat, aga mind need hetkel ei huvitanud. Mulle anti üle korter, mis oli muidu OK, aga näiteks köök ja vannituba olid tühjad nagu kell. Pliit ja muud seadmed kõik OK, aga mitte ühtegi köögi- ega söögiriista. Nii et pidin leidma koha, kust neid osta. Giant Eagle oli seal ka, aga see oli ainult toidupood, mina läksin hoopis Targetisse, mis tundub olevat selline suurem “kodutarbed + riided” tüüpi pood. Ja leidsingi sealt kõik, mis vaja.

Ja mis ma sain: pesupulber, wc-paber, paberkäterätid, seep, pott, pann, pannilabidas, praetaldrikud, supitaldrik/krõbuskikauss, noad-kahvlid-lusikad, lõikelaud, kööginoad, käärid, veekeetja, dušikardin, prügikotid. Käruga ringi kärutades ja seda asjade kuhja vaadates tekkis tegelikult tõsine mure, et mis kuramuse moodi ma selle kõik koju vean? Kui kassas värk ära pakiti, oli kokku 10 kilekotitäit. Suure surmaga toppisin ennast nendega bussi sisse, aga õnneks õhtul ei olnud buss eriti täis, nii et väga ma kellelegi ette ei jäänud.

Olles värgi korterisse ära tarinud, oli kell küll juba 9 õhtul, aga mõtlesin, et lähen siiski ostan Giant Eagle’ist esmased söögivarud kah ära. Siin on nagu Eestis, et poed on kaua lahti. Giant Eagle näiteks on iga päev kella 6st hommikul südaööni. Mitte ei ole nagu Lääne-Euroopas, kus nädala sees pannakse a la kell 8 õhtul asjad kinni ja pühapäeval ära üldse shoppamisest unista. Aga mina sain siin reede õhtul oma toiduasjad ilusti kätte.

Laupäev

Laupäevaks olime mõne kursavennaga kokku leppinud, et teeks midagi turisti-tüüpi, aga kõik kukkusid järjest ära ja nii läksingi ainult ühe kursavennaga koos linna peale. Õigemini tegime siis tunnise jõekruiisi. Pittsburgh on selles mõttes huvitav linn, et siin saavad keset linna kaks suurt jõge (Allegheny ja Monongahela) kokku ja moodustavad kolmanda, Ohio jõe. See omakorda suubub kuskil kaugemal Mississippi jõkke. Ja kruiis siis sõidabki jupikese mööda kõiki neid kolme jõge ja räägib, mida on ümberringi näha. Näiteks on otse jõe ääres näha ameerika jalgpalli ja pesapalli staadionid, mida asustavad vastavalt kodumeeskonnad Pittsburgh Steelers ja Pittsburgh Pirates. Ühte neist või ka mõlemat tahaks kunagi kindlasti näha. Pileteid pidi raske saada olema, aga proovin siiski. Lihtsalt et ameerika kultuurilist elamust saada. Aga selleks peab keegi kodustatud ameeriklane kaasas olema, kes mängust midagi ka seletada taipab, sest üksi minnes võib värk väga kaugeks jääda :)

Lisaks on veel disainihuvilistele siin Andy Warholi muuseum, mis pidi olema maailma suurim muuseum, mis pühendatud ainult ühe kunstniku töödele. Klassikalise kunsti osas ma väga suur ekspert ei ole, aga kaasaegne disain- ja popkunst (ja seosed nt reklaami ja meediaga jms) on ju täitsa huvitav. Sinna kindlasti lähen kunagi. Aga ehk talve poole, kui õues enam midagi mõistlikku teha pole.

Õhtupoole kodus tegin järjekordse eksperimendi ja proovisin esimest korda pesu pesta. Iseenesest täitsa mugav süsteem – igal korrusel on pesuruum, kus on majarahvale kasutada tööstuslikud pesumasinad ja kuivatid. Nende kasutamiseks tuleb alt korruselt automaadist eraldi kiipkaart osta ja sinna krediiti peale laadida ja siis masinad iga pesukorraga võtavad natuke raha kaardilt maha.

Laupäeval kuulasin veel eelmist Keskpäevatundi ka õhtusöögi kõrvale (sellenädalast polnud veel üles pandud). Räägiti sellest loost, mis Eestis mõni aeg tagasi üles tuli, kus inimesed panid autodele Eesti lipu külge ja siis millegipärast arvati meedias, et see ei ole sobilik. Mina ei saa sellest eriti aru. Kui need arvajad Ameerikasse tuleks, saaks nad ilmselt infarkti või ajukahjustuse, sest ameeriklased oma lippu armastavad ja topivad seda absoluutselt igal sammul igale poole. On autode küljes kah suuremal ja väiksemal kujul, ja igas suuremas asutuses (alustades Carnegie Mellon University campusest ja lõpetades sellesama Waterfronti shoppingukeskusega) on keset väljakut suur lipumast, kus loomulikult lipp lehvib, ja mida suurem, seda uhkem. Aga sellest Eesti jutust jääb selline mulje, et lipp ja riik on justkui asi, mida peaks häbenema ja ainult paar korda aastas tohib välja tuua, muidu läheb halvaks suurest tarvitamisest???

Siuke värk siis sellel esimesel nädalal. Kokkuvõttes võib rahule jääda, kõik plaanid on täidetud – elamine leitud ja vajalikud poed ka, et elus saaks püsida. Järgmine nädal on siis veel osakonna/kursuse sissejuhatavad üritused ja 27ndal hakkab kool täiega pihta.