Müsteeriumreis Odessasse

October 04, 2015

Septembris käisime kolmese seltskonnaga neli päeva kestnud müsteeriumreisil.

Sama seltskonnaga oleme reisinud varemgi: kaks aastat tagasi Austria-Sloveenia-Horvaatia, eelmisel aastal Zagreb-Split. Mõnus ja piisavalt väike kaader. Tunneme ka üksteist piisavalt hästi selleks, et mitte tülli minna.

Seekord leppisime kokku, et teeme reisi müsteeriumina: sihtkohta teadis meist ainult üks, ja mina see polnud. Saime käsu ilmuda neljapäeval kl 10 lennujaama. Ainus oluline info oli, et pass tuleb kaasa võtta, kuna läheme Euroopa Liidust väljapoole. Ja “pigem soojamaa” riided.

Neljapäev, 24. september

Kell 10 saimegi kolmekesi lennujaamas kokku. 11 paiku läks lend Riiga ja 11:25 Moskvasse, hilisemad ei tundunud enam reaalsed variandid. Mina pakkusin, et läheme Riiga, sest sealtkaudu saab ju igasugu eksootilistesse sihtkohtadesse edasi. Selgus, et esimene lend viib meid siiski Moskvasse. Ja et kultuurišokk oleks kohe algusest täiuslik, siis Aerofloti lennukiga.

Lennuk oli tavaline Airbus ja teeninduses polnud midagi erilist. Anti võileiba, juua sai kõrvale vett, kohvi või teed. Teenindajatel olid nostalgilised pilotkad peas, muidu lennuk nagu lennuk ikka. 2015 pidi olema vene kultuuri/kirjanduse aasta (ei pannud tähele, kas Aerofloti-siseselt, üle Venemaa või üleüldse), nii et lennukitele olid kah antud vene kirjanike ja kunstnike nimed. Ei mäleta, kelle nimeline täpselt meie lennuk oli.

Moskvas maandusime Šeremetjevo lennujaamas, mida on viimastel aastatel kõvasti renoveeritud, nii et nõukogude ajast pole midagi järele jäänud. Olin seal küll lapsena 25 aastat tagasi, aga sellest ei mäleta midagi. Nüüd oli tavaline suur lennujaam. Ainus elamus, et isegi transiittsoonis tuli järgmise väravani saamiseks korra passi+pardakaarti näidata. Kaardile löödi tempel peale. Samuti tuli uuesti turvakontrollist läbi minna. Õnneks oli meil järgmise lennuni palju aega ja kuhugi jooksma ei pidanud. Lõime hoopis kohvikus aega surnuks, sõime lennujaamasööki ja meenutasime eelmiseid reise.

Järgmine lend läks Odessasse, lennukiks mulle uus Sukhoi Superjet. Lennukisse läksime bussiga ja saime ka juba “vene värki” tunda. Nimelt oli väljas palav, nii umbes 25C, ja lennukitäis inimesi pidi tükk aega bussis passima, mis pikapeale kuumaks ja tüütuks läks. Kui küsiti konditsioneeri kohta, siis vastus oli muidugi “ne rabotajet”. Ja kui buss jõudis lennuki lähedusse, ei olnud meie käigutee puhas nagu sellisel puhul tavaliselt, vaid meid lahutas lennukist redel, mingisugune tala ja veel hulk lennujaamakola. Varsti tuli siis tunkedes juku, kes kola eest ära taris, nii et lõpuks sai rahvas ka lennukisse.

Superjet 100 oli seest täitsa tavaline, vast ainus huvitav asi, et istmed olid 2+3 konfiguratsioonis. Varem olen seda näinud mingisugusel KLM Fokkeril, muidu seda seadistust siinkandis väga ei ole. Lend ise möödus jällegi täiesti uudistevabalt.

Odessa lennujaam on väga väike, aga sellegipoolest jäi lennuk miskipärast kaugemale ja kohale viidi meid bussiga. Ukraina piirivalvur ei küsinud midagi, lõi templi passi, saime kohvrid kätte ja olimegi peaaegu kohal.

Kesklinnast lahutas meid veel umbes 8-kilomeetrine taksosõit. Järgmine atraktsioon oli jagelemine taksojuhtidega. Kui Tallinna lennujaamas on piraat- ja “õiged” taksojuhid, siis Odessa-suguses kohas on “õige” mõiste üsna hägune, pigem oligi hunnik piraate, kes sulle oma teenust pakkusid. Oleks saanud sõita ka trollibussiga (!), aga kuna aeg oli hiline ja koht+kultuur veel tundmatud, siis pidime ikkagi takso juurde jääma. Algul küsitud 35-eurose hinna kauplesime 15 euro peale, mis, nagu hiljem selgus, oli kah veel kaks korda rohkem kui õige hind.

Kesklinna sõit meenutas Tbilisit, kus ma mõni kuu tagasi käisin, või siis Tallinnat 20 aastat tagasi. Nõukogudeaegsed majad, kõik natuke räämas ja ligadi-logadi, Žigulid vaheldumisi vanade Toyotate ja Hondadega, üsna vähe tulesid akendes ja tänavavalgustus kah pigem hämarapoolne, inimesi vähe. Kesklinna jõudes tuli aga valgust juurde, tänavapilt ja autod läksid uhkemaks ja puhtamaks ja järjest rohkem tekkis melu+inimesi.

Meie hotell Frapolli oli Deribassovskaja tänaval täitsa kesklinnas väga heas kohas. Oli igati korralik ja euroopalik—puhas ja suur tuba, kenad töötajad, suur hommikusöök, avar pubi/restoran (väidetavalt 24h avatud) otse hotelli ees ja kõrval. Letis olid noored inimesed, kellega sai nii vene kui inglise keeles suhelda. Vene keel tuli paremini, inglise keelt nad oskasid vähem, aga purssisid ikka püüdlikult.

Üldse teenindusasutustes oli trend, et kõik tahtsid väga inglise keeles rääkida, isegi kui nad seda väga ei osanud. Tegime juttu vene keeles, aga kuna aktsendist ja välimusest oli näha, et turistid, siis räägiti meile vastu (puu)inglise keeles. Küsisime hotellis hiljem, mis põhjusel see võiks olla, kas midagi poliitilist? Arvati, et ei, lihtsalt teenindajad tahavad lääne turistide peal/jaoks inglise keelt harjutada. No hea küll.

Selleks hetkeks oli kell saanud 8 õhtul. Laadisime oma tavaari tuppa maha ja läksime õhtusöögikohta otsima. Eestis oli juba kõle sügisilm, Odessas ikka 20C ringis. Meile soovitati paari Ukraina õhtusöögikohta, võtsime neist siis ühe ja sättisime ennast istuma, kui kuulsime kõrvallauas kümnesest meesteseltskonnast äkki eesti keelt. Tuli välja, et oligi kamp Võru kandi mehi Odessas seiklemas nagu meiegi. Nende seiklused küll mõnevõrra hämarama alatooniga: tundus, et oli juba pool päeva mehemoodi joodud ja meile pajatati erinevatest võimalustest tüdrukuid leida.

Toidu poolest sõime vareenikuid (nagu pelmeene) ja borši. Tõele au andes erilist muljet ei jätnud, võib-olla oli liiga turistlik koht, edaspidi saime ka paremat.

Odessa kesklinnas on kena park ja suur jalakäijate ala, kus neljapäeva õhtul oli ilus soe ja paras melu. Tegime veel väikse tiiru ja läksime end välja puhkama.

Reede, 25. september

Odessas pidi olema vaatamisväärsus seitsmenda kilomeetri turg. Nimi tuleb sellest, et asub 7 kilomeetri kaugusel kesklinnast, üsna lennujaama lähedal, kuhu me eelmisel õhtul maandunud olime. Vaimusilmas kujutasin ette võimsat elamust. Võtke Balti jaama turg ja korrutage sajaga. Ei saa ju halb olla.

Turule jõudmiseks tuli tellida takso. 7 km pole küll teab mis pikk maa, aga mõttetu olnuks kogu päeva maha trampida. Nüüd saime tuttavaks Odessa taksosüsteemiga, mis igasugu Uberitele ja Taxifydele igal juhul silmad ette annab ja mida me neil päevil veel mitu korda kasutasime.

Süsteem näeb välja selline, et pöördud hotellis, restoranis vms kohaliku teenindaja poole. Ütled, et tahad taksot ja kuhu soovid sõita. Tema helistab kuskile, räägib, ja pöördub varsti tagasi infoga: tuleb roheline Honda, number 2312, sõit maksab 60 grivnat. Ja tõepoolest, varsti saabub auto, mis vastab kirjeldusele, kuid millel puuduvad nii igasugused välised takso tunnused kui tihti ka elementaarne turvavarustus nt turvavööde näol. Aga kaup on aus: istud autosse, sõidad, jõuad õigesse kohta ja sõidu lõpus maksad kokkulepitud summa. Valskust ei ole.

Tellisime siis hotellist takso, et 150 grivna eest turule sõita, ja varsti see saabuski. Sõit algas algul hardas vaikuses, mida ainsana katkestas taksojuhi GPS, teatades igale valgusfooriga varustatud ristmikule lähenedes rõõmsalt “svetofor!”.

Kui olime turule ja lennujaamale juba üsna lähedal, tegi taksojuht (kelle nimi, nagu hiljem selgus, oli Serjoža) meiega vene keeles juttu ja mainis justkui möödaminnes, et turul on reedeti puhkepäev ja see on kinni. Miks see üsna oluline detail hotellis ära märkimata jäi, on siiani selgusetu. Kuna aga sõit oli juba lõpule lähenemas, tundunuks ka imelik niisama tagasi keerata, nii et võtsime konsiiliumiga vastu otsuse, et läheme ikka vaatame kohapeal turu asukoha ja olukorra üle.

Rääkisime siis Serjožaga ka elust-olust. Elu pidi olema nagu hernes: sõidab taksot, palju tahab, ja tutvustas meile kirjeldatud infosüsteemi teenusepakkuja poolset otsa, mis seisneb selles, et devuška võtab kõnesid vastu ja suunab need “taksojuhtidele,” kelleks, tundus, võib olla üsna igaüks. Taksojuht võtab selliseid sõite, nagu tahab, ja ongi kogu lugu. Elu pidi isegi nii hea olema, et Serjoža käis uueks aastaks naise ja lastega Egiptuses Sharm el Sheikhis puhkamas ja lasi end samamoodi sõidutada nagu ise praegu meid sõidutas, andis kohalikule 100 dollarit ja selle eest sõitis kogu päeva. Taksojuhi töö kõrval oli Serjoža ka kütuseveoki juht ja teenis väikestviisi kütuse kõrvalepanemisega lisa.

Arutelu käigus jõudsimegi turu parklasse ning selgus, et tõepoolest oli turg täiesti inimtühi. Mingi seltskond oli ainult kopa ümber ja tegeles augu kaevamisega. Nagu neil huumori piltidel, kus on 10 projektijuhti ja üks töömees.

IMG_20150925_104854

Tahtsime ikkagi mõnda turgu näha ja Serjoža viis meid linna tagasi turule nimega Privoz, mis oli natuke traditsioonilisem ja ka mitte niiväga suur. Balti jaama turu mõõdu andis ikkagi välja, kuskil nurgas müüdi toidu kõrval ka kõikvõimalikku kola alates mutrivõtmetest ja jalgratta sisekummidest kuni mingite tont teab mis voolikute ja ehitusmaterjalideni.

IMG_20150925_110847

IMG_20150925_111426

IMG_20150925_115156

Privozi lähedal oli ka Odessa loomaaed ja läksimegi järgmiseks sinna. Ekspositsioon oli täitsa asjalik, suurematest elukatest olemas karu, tiiger ja elevant. Sissekäigu juures oli tasuline WC, mis üsna viisakas.

IMG_20150925_113235

IMG_20150925_113342

IMG_20150925_113419

2015-09-25 11.45.57

IMG_20150925_115032

Loomaaia sügavuses sai kasutada tasuta WC säästuvarianti “auk põrandas.”

IMG_20150925_113903

IMG_20150925_113918

Tagasiteed alustasime kaljaga ja nägime arbuusiveoautot. Kesklinnast ei olnud me seekord väga kaugel, nii et kulgesime jala.

IMG_20150925_115535

2015-09-25 11.56.35

Lõunaks läksime sööma “Kompot” nimelisse kohvikusse. Kompott tähendas tegelikult mahla, mis oli kinnikaanetatud purgis, mis sealsamas avati ja kulbiga klaasidesse jagati. Muu söök, näiteks perlmeenid ja strooganov, oli ka hea.

IMG_20150925_122751

2015-09-25 12.50.20

Nüüd oli käes lõunauinaku aeg ja tegime pausi hotellitoas enne õhtuseid seiklusi. Lõunauinaku käigus saabus uudis, kuidas Ukraina valitsus keelas Vene lennufirmadel Ukrainasse lendamise. Algul polnud uudise juures kuupäeva märgitud ja paneme tähele, et meie olime saabunud Aeroflotiga ja lootsime sellega pühapäeval ka tagasi saada. Hullemal juhul, kui piirang hakanuks kohe kehtima, olnuks ka meie kojusõidul kriips peal. Korraks saabus kerge paanikahetk, aga samas ei saa meie ju nii ehk naa olukorda mõjutada, nii et milleks tõmmelda. Hiljem selgus, et piirang hakkab kehtima kuu hiljem ega mõjuta õnneks meie plaane.

Igatahes oli meie õhtu esimene eesmärk järgmise päeva kultuuriprogrammiks valmistuda. Nimelt pidi meie reisi tipphetkeks saama laupäevaõhtune Tšaikovski “Luikede järve” balletietendus Odessa ooperiteatris. Internetis aga väideti olevat kõik piletid välja müüdud, mida meile kinnitas ka hotellitöötaja tehtud telefonikõne. Meie ei lasknud end sellest heidutada. Järgmine samm piletite hankimisel oli minna otse ooperiteatri kassasse ja uurida, kas on mingi variant siiski pileteid saada. Me küll ei kujutanud täpselt ette, milles see “variant” seisnema peaks, aga lootsime, et kohapeal tekib mingi idee. Kassasse minnes selgus, et tol hetkel siiski varianti pole, sest kari tädikesi tegutses kassa ümber, nii et kassiiri privaatne ärarääkimine tundus olevat üsna lootusetu. Seega panustasime järgmise plaanina tulla vahetult enne etendust kohale ja loota, et kellelgi on pileteid üle, mida nad meile müüa soovivad.

Piletituur selleks korraks tehtud, oli järgmine samm hankida tänavalt takso ja suunduda sellega Arkaadiasse. Arkaadia asub kesklinnast mõned kilomeetrid eemal mere ääres ja on Odessa teine turistipiirkond, kuhu paistis olevat kõvasti uusehitisi püstitatud ja kõva arendus käis. Miks mitte, rand ju väga ilus. Kuna aga septembri lõpus oli turistihooaeg üsna läbi, liikus inimesi vähe.

Taksojuht väitis algul olevat sõidu hinnaks 100 UAH, aga randa jõudes selgus, et tuli ka tõkkepuu alt läbi sõita, mille eest ta meilt 30 UAH juurde küsis. Tõkkepuust edasi läks sõit umbes sada meetrit ja siis olime väidetavalt kohal. (Järgmine päev selgus, et tõkkepuu läbimise tegelik hind oli 5 UAH.)

Rand oli kõva potentsiaaliga ja kuna meil laupäeva päevaks muid plaane polnud, tundus hea idee tulla siia järgmisel päeval tagasi. Praeguseks oli aga juba õhtu käes, nii et panime korra varbad vette, jalutasime pisut mööda promenaadi ja läksime hoopis mereäärsesse kena terrassiga restorani sööma. Restoranist oli hea vaade alla terrassile, kus parajasti pulmi peeti. Istusime seal hea mitu tundi.

2015-09-25 18.22.18

2015-09-25 18.22.29

Peale õhtusööki tellisime juba kirjeldatud süsteemi abil takso, mis meid linna tagasi viiks, seekord kõigest 60 UAH eest.

Järgmine päevakorrapunkt oli Odessa ööeluga tutvumine erinevate ööklubide näol. Olime eelnevatel päevadel taksojuhtide ja ettekandjate käest soovitusi korjanud. Nüüd käisime nii jala kui taksoga üsna mitmed klubid läbi: Captain Morgan, Palladium, Ё. Ei tea, kas oli asi selles, et turistihooaeg juba läbi, jõudsime klubidesse liiga vara või milleski muus, aga kuskil ei tekkinud tunnet, et seal pikemalt olla või üldse sisse minna tahaks. Kell 12 öösel oli Ё näiteks täiesti inimtühi, küll aga oli seal vastas mingi rokiklubi, kus mõnevõrra rohkem rahvast ja live-bänd. Ka sinna aga ei jäänud pikemalt, nii et pensionieelikutele kohaselt olime juba kell 1 hotellis magamas.

Laupäev, 26. september

Tänased märksõnad olid rand ja ooper. Hommikul sõitsime juba tuttavaks saanud Arkaadia piirkonda ja läksime Itaka privaatranda.

Siinkohal passib natuke rahast rääkida. Ukraina majandusel ei lähe liiga hästi ja üks selle asjaolu väljendus on rahakurss. Veel 2013 oli kurss 1 euro = 10 grivnat (UAH), hetkel aga on 1 EUR = 25 UAH. Kohalikel teeb see elu raskeks, aga mündi teine külg on, et turistina on Ukrainas praegu hea käia, sest kõik on meile väga odav. Näiteks Itaka-suguse ranna eest kuskil Cannes’is või Nizzas või Miamis maksaks ennast ogaraks, aga Itakas maksis rannakoht 150 UAH ehk 6 eurot.

Veel mõned hinnanäited kesklinna kallimatest kohtadest: pelmeenid 72 UAH (3 eurot), suur strooganuv 117 UAH (5 eurot), suur õlu 39 UAH (alla 2 euro). Taksosõit 60 UAH (natuke üle 2 euro).

Ühesõnaga, Itaka rannas saad terveks päevaks 6 euro eest rätiku ja mugava lamamiskoha, koos päikesevarjuga või ilma, just nagu parajasti soovi ja päikest on. Rohkem makstes saaks ka voodis või bungalos vedeleda, aga meile piisas tavalistest kohtadest. Septembri lõpp oli eestlasele ideaalne: sooja 25C, vesi kah täitsa soe, võid käia nii meres kui basseinis. Hommikul oli natuke jahedam ja tellisime kannuga teed, päeva edenedes ka muid jooke. Teenindajad sebivad edasi-tagasi, päike paistab, inimesed rõõmsad, olemine on kuninglik, tunned ennast tõelise rikka valge paksu turistina, kes võib endale kõike lubada.

IMG_0219

IMG_0230

Meie kõrvalkohtadel oli šveitsi vanem mees kohaliku naisega ja nende kaks sülekoera. Šveitslane viskas musta huumorit, et vanasti olid Šveitsis kõik rikkad ja said Lääne-Euroopas suvitamas käia, aga nüüd keelati Šveitsis pangasaladus ära, inimesed jäävad vaesemaks ja peavad Odessasse tulema.

Rannapäev oli uudisterohke. Laupäeval saabus uudis, et siseminister ja kapo peadirektor teevad mõni tund hiljem “olulise avalduse,” mis, nagu kohe varsti välja lekitati, rääkis Eston Kohvri kojujõudmisest. Eks see tegi ka meil tuju paremaks kui ta juba niigi oli.

Rannas oli niisiis ideaalne ja oleks võinud sinna ka õhtuni jääda, aga meie pidime lõuna paiku liikuma hakkama, et mitte balletile hiljaks jääda. Lõunat sõime juba eelmisest õhtust tuttaval restoraniterrassil, seejärel tagasi kesklinna.

Peale väikest puhke- ja puuderdamispausi läksimegi kl 18-ks ooperiteatri ette, lootes kl 18:30 algavale balletietendusele kolm piletit saada. Süsteem on ju igal pool maailmas ühesugune: ikka leidub inimesi, kellel mõnele etendusele pilet ostetud, aga pole eri põhjusel soovi või võimalust vaatama minna. Need tulevad siis vahetult enne spektaaklit kohale, et piletile ostja leida. Väikese vaevaga saimegi kolm piletit ja mitte spekulantide, vaid ausate inimeste käest originaalhinnaga: 2 tk 135 UAH ja üks 80 UAH. Kus maailmas veel saab minna tipptasemel klassikalist balletti vaatama 3 euro eest?

Etendus ise, “Luikede järv,” oli selline balletiklassika, et rohkem klassika lihtsalt ei saa olla. Lavastus oli suurepärane ja kõik meie kolm kohta olid eri loožides, aga kõik väga hea vaate ja akustikaga. Odessa ooperiteater oli vägev ja suursugune.

IMG_0241

2015-09-26 18.27.40

Panen siia “Luikede järvest” kaks klippi, peamotiivi ja “Väikeste luikede tantsu,” mida mõlemat küll vist iga kultuurne inimene teab (või vähemalt võiks teada.)

Elamus oli võimas ja kasvõi juba selle balleti pärast tasus Odessasse sõita. Kuigi pilti ei tohtinud teha, tegin siiski paar plõksu peale etendust, kui tantsijad laval juba aplause ja õnnitlusi vastu võtsid.

IMG_0245

Õhtul käisime vaatasime veel Potjomkini treppi ja laupäevaõhtust linnamelu.

IMG_0246

Pühapäev, 27. september

Kogu pühapäev oli ette nähtud tagasisõiduks, mis pidi minema uudistevabalt. Aga võta näpust, päeval olid meie jaoks siiski mõned üllatused varuks.

2015-09-27 08.52.54

Lennujaama jõudsime kella 10 paiku ja nägime nüüd ka ehitatavat uut terminalihoonet.

Aerofloti kassas Odessa-Moskva-Tallinn sisseregistreerimist tehes teatati meile, et Estonian Airi opereeritav Moskva-Tallinn lend on tühistatud ja et mingu me aga lahkesti Aerofloti kassasse, et uus lennuvõimalus leida. Õnneks läks Aerofloti samasuunaline lend mõni tund hiljem ja jõudsime siiski samal õhtul koju, pidime lihtsalt Moskvas mõni tund kauem passima. Ma ei tea, mis sümbolism nüüd selles on, et Estonian lennu tühistas ja Aeroflot pidi meid “ära päästma”? Mõni päev hiljem lennugraafikut vaadates tundus, et Moskva-lende tühistavad nii Estonian kui Aeroflot üsna palju. Ju siis on lende hetkel rohkem kui reisijaid ja vastastikku neid siis tühistatakse ja tõstetakse reisijaid ühelt teisele ümber.

Eestlased, venelased ja ukrainlased olid meie reisil üsna ühesugune seltskond: vaiksed ja rahulikud, igaüks oli omaette ja ajas oma asju. Odessa lennujaamas vastandus meile aga grupp Ameerika usukuulutajaid, kes otsustasid lennujaama, bussis ja hiljem ka lennukis laulu üles võtta ja kõigile päästjast Jeesusest laulda. Ülejäänud seltskond pööritas rahvusest sõltumata silmi ja leidis, et küll on tüütud inimesed.

Moskvas oli meil nii palju aega, et kõige mõistlikum aeg seda surnuks lüüa tundus Galaxy Lounge’is. Korralik söögi- ja snäkivalik, töötav wifi ja isegi tai massaaži putka. Veebilehel öeldakse küll “maximum 3 hour stay,” aga seda ei kontrollinud keegi, meie olime seal ikka neli-viis tundi.

Lennujaamas aega viites nägime uudist, kuidas Odessa SBU juures oli samal hommikul pomm. Reedel olime sealt päeval mööda jalutanud.

Märkamatult tuligi aeg end viimasele lennule laadida. Plaanitud kl 18 asemel jõudsime koju küll alles kl 21, aga siiski samal päeval ja muude viperusteta. Võisime reisi edukalt lõppenuks kuulutada ja järgmiste käikude teemal mõtisklema hakata.