On plaan sõita Californiast Tallinnasse.
Pühapäev, umbes kl 2 päeval, Mountain View. Teen viimased reisiettevalmistused, viin prügi välja, pole mõtet ju nädalaks koju haisema jätta. Vaatan, et küte oleks maha keeratud ja igaks juhuks võtan ka arvuti ja muud seadmed elektrist välja. Ei tea, kui palju sellel mõtet on, aga lapsest peale on kuidagi nii harjunud ja see lihtne liigutus ei tapa.
Kohvri pakkimine on ka juba nii käpas, et käib peaaegu masinlikult. Arvutad päevade kaupa, palju riideid on vaja, ja laadidki kohvrisse. Ainult talveriideid ei maksa maha unustada, Eestis on mõnevõrra külmem kui alguspunktis.
Uskumatu, et 4. detsembril on 20C sooja. Saan kohvri ja seljakotiga rongijaama jalutada t-särgi väel. Aga sügisest või talvest annavad siiski märku hulgakaupa langenud lehed. Sahistan siis läbi nende.
Mountain View rongijaama jõuan pool tundi enne rongiaega. Tulin meelega varem, ei taha viimasele minutile jätta. Pühapäeviti käib rong iga tunni tagant.
Enne perroonile minekut lähen veel sularahaautomaadist läbi ja talletan üleliigse sularaha kontole. Euroopas pole seda dollariputru vaja. Mingid sendid on ka alles, kahju, et automaat neid vastu ei võta.
Ooteputkas istudes mõtlen, kas võiks aega surnuks lüüa telefonist millegi lugemise või kuulamisega. Aga iPhone sunnik on ju nõrga akuga ja kui kohe alguses huugama hakata, ei pruugi reisi lõpuni vastu pidada. Ja kuna mul piletit pole välja prinditud, vaid kõik info on telefonis, oleks ju nadi, kui aku liiga vara tühjaks saaks. Istun niisama putkas ja vaatan kergelt loojangu suunas sõitvat päikest.
Caltrain saabub ettenähtud ajal, 3:19 päeval. Tont neist aru saab, mõnikord käivad nagu jumal juhatab, eriti tippaegadel, kui kuskil midagi tuksi läheb. Aga sel pühapäeval on rongigraafikujumalad minuga.
Caltrainil on spetsiaalne pagasivagun. Üldse on kõik vagunid millegipoolest erilised. On jalgrattavagun, erivajadustega inimeste vagun, pagasivagun. Vist üks vagun kogu rongi peale on “mitte-eriline.” Aga see on vedurile kõige lähemal ja vedurimüra häirib mind, nii et üritan seda vältida. Täna ronin oma kohvriga pagasivagunisse. Selle vaguni eripära tähendab pagasiriiulit, kuhu oma kohvri talletada saab.
Inimesi pole väga palju. Istun üksi kahesesse istmevahesse ja koorin iPadi välja. Eelnevalt olen sinna piisavalt sisu laadinud. Olgu iPad kõike muud mis ta on, aga reisimiseks on ta imeline. Filmid, raamatud, muusika, jutusaated, kõik mahuvad sisse ära.
Rongisõit kestab 50 minutit, selle jooksul loen edasi Cory Doctorow Little Brotherit. Kuskil Facebookis vms ütles wolli mõnda aega tagasi, et see oleks mõistlik läbi lugeda, et teemas kaasa rääkida. Arutelu teemat ma ei mäleta, aga raamat tundus huvitav, tasuta pealegi. Teismelised häkkerid sõdivad süsteemi vastu. Uskumatu, kui palju sellest raamatust juba täna halvas mõttes reaalsus on. Süsteem kotib inimest nii mis tolmab.
Millbrae jaamas pean Caltraini pealt teise rongi, BARTi peale ümber istuma. Kõik rongid sõidavad siin ühe ja sama Clipper-kaardiga, RFID-piletiga. (Little Brotheri viide on asjakohane.) Kõigepealt piiksutan Clipperit Caltraini lugeja pihta, seda tegin ka reisi alguses. Kahe jaama vahelise distantsi põhjal siis arvutab kompuuter, palju mult raha ära võtta. Ja järgmisena piiksutan BARTi värava juures. Kuna kohver on suur, siis kasutan invaväravat, mis minu ees lahkesti peale piiksutamist avaneb. Ise jõuan küll läbi värava, aga miskipärast sulgub see siis, kui kohver seda veel läbinud pole. Kuidagi rebin kohvri sealt siiski läbi, aga sellise tempoga jõuaks sealt läbi küll ainult vormel 1 klassi ratastool???
Päike kipub juba loojuma ja kisub jahedaks. Panen dressipluusi selga.
Pühapäev, kl 4 päeval, San Francisco lennujaam. San Francisco International on kuidagi eriline lennujaam. Eks kogu see piirkond on paras tõotatud maa ja SFO on siis selle värav. Midagi minu sees liigutab alati, kui siitkaudu lähen või tulen. Eestist vaadates on see ju peaaegu maailma lõpp, teisel pool maakera. Muidugi on ka kaugemaid kohti kuskil Austraalias või sajusaartel, aga sinna mul asja pole.
Pühapäeval on SFO üsna tühi. Paberite järgi peaks ma lendama American Airlinesiga, aga rahvusvahelises terminalis neid pole. Tuleb välja, et lendu opereerib hoopis British Airways. Kõmbin siis nende check-inni. Loomulikult on see täitsa tühi, kuna olen vist üks esimesi saabujaid.
Tänapäeval käivad check-inid kõik iseteenindusterminalidega. Seekord on mulle pilet ostetud kuskilt reisibüroost ja kinnitusele on kirjutatud sada eri sorti koode ja numbreid. Toksin esimese kompuutrisse sisse ja kompuuter arvab, et sellist broneeringut tema ei tunne. Tore lugu küll, mõtlen, kui nüüd on midagi tuksi läinud, pühapäeva öösel pole vast suurt lootust Eesti reisibürood tabada, kui peaks vaja minema. Aga ma ei jäta jonni ja toksin erinevaid koode sisse, vahepeal veel skaneerib masin mu passi ja teeb muid imesid, kuni lõpuks broneeringu üles leiab.
Saan oma kolm pardakaarti kompuutrist kätte ja viin kohvri letti ära. Kaalub 17.6 kg. Tänapäeval kipub 20 kg ehk 50 naela olema maagiline piir, kust ülespoole tuleb lisatasusid maksta. Või on rahvusvahelistel lendudel natuke rohkem? Sõltub piletiklassist ja kõigest muust ka.
Turvakontrollis järjekorda pole, nii et lippan sealt läbi enne, kui teised sama lennu reisijad kohale jõuavad. Viimasel ajal on turvakontrollid üsna sujuvalt läinud. Kraamin Macbook Pro ja iPadi kotist välja, muu kola jätan kotti. Ma imestan, et nad kunagi mu seljakotile ei taha käsitsi läbivaatust teha, mul on seal suurem posu ühendusjuhtmeid (näiteks mitu erinevat USB-d, Firewire 400, Firewire 800, LaCie rugged väline ketas, peotäis USB-mälupulki, pastakaid, pabereid…) ja muid lisaseadmeid, millest kindlasti saaks midagi kahtlast kokku tinutada. Ja kusjuures on ka trenniskäimise deodorant, mis on siiani kõik turvakontrollid probleemideta läbinud, kuigi on kõigi reeglite vastaselt seljakotis istunud. Kuna ta on geel, peaks ta tegelikult välja võtma, aga mul läks ta lihtsalt meelest ära ja miskipärast pole seda ka kontrollijad tähele pannud.
Peale turvakontrolli seisab ees põhjapanev küsimus, mida süüa? Kuna aega on palju, trambin kogu terminali edasi-tagasi läbi. Valik on üsna niru, umbes neli söögikohta, aga igaüks on millegipoolest vildak. Lõpuks võtan mingi Firewood Grilli ja seal pasta bolognese ja kõrvale algul ühe, siis ka teise margarita. Klaas on soolasse kastetud äärega ja puha. Pikal lennul pisut vintis olles läheb aeg kiiremini. Magamajäämist see muidugi segab, aga miskipärast ma ei saa viimasel ajal pikkadel lendudel nagunii magada, vähemalt mitte turistiklassis.
Istun siis oma värava lähedusse ja loen veel Little Brotherit. Vahepeal küsib keegi vanem naine minult, mis kell on, ja edasi ka, et kuhu ta minema peab, näidates pardakaarti, mis on samale lennule kui mina. Väidab, et ei saa eriti asjadest aru, kuigi tal on üsna korralik inglise keel. Ütlen, et istugu rahulikult edasi samas kohas, aega on. Ise lähen võtan veel ühe Long Island Ice Tea, et aega surnuks lüüa. Ei viitsi kogu aeg lugeda ega filme vaadata.
Pühapäev, kl 7 õhtul, British Airwaysi lend San Francisco-Heathrow. Boeing 747 on üks maailma ilusamaid ja omapärasema kujuga reisilennukeid. Uskumatu kolakas, mis pea 50 aastat maailma õhuteid pidi risti-rästi läbi sõtkunud. British Airwaysil on neid päris palju. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis sõidan kunagi 747 ülemisel korrusel First Classis. Businessis ma olen sõitnud küll, tahaks näha, mis see First veel teistmoodi on.
Algab rahva lennukisse laadimine.
Üleatlandi lennud on mul enamasti pilgeni täis olnud. Aga silma järgi vaadates paistab, et see kord ootesaalis küll lennukitäit rahvast pole. Kas saabki uskumatu tõeks ja minu kõrvale jääb vaba koht? Pikal lennul turistiklassis on see alati vedamine.
Sisse minnes jalutame läbi ka Business-klassist. Selles konkreetses lennukis on üks kummalisemaid businesse, mida ma näinud olen. Istmed on 2-4-2 paigutusega ja ei paista, et neis üleliia ruumi oleks. Jalgade osa on kitsam kui ülemine. Ja lisaks sellele on pooled istmed sõidusuunale vastassuunas? Lendame tagurpidi nagu Kopli trammis??? Ei tundu apetiitne.
Oma istmereas olen esimene. 46C, kolmese rea vahekäigupoolne koht. Oleks ju imeline, kui kogu rida oleks minu päralt, siis virutaks käetoed üles ja prooviks pikali üle kolme istme magada.
Ei maksa ka liiga palju tahta. Minu kõrvale akna alla maabub üks briti naine, paistab päris normaalse olekuga. Kuna pagasiluugi kate varjas kuidagi istmenumbri ära ja pidin ka ise algul seda otsima, siis küsib ta, kas on ikka õige rida. Meie vahel jääbki koht vabaks.
Lennuk ongi nii numbes kaks kolmandikku täis, igas reas mõni vaba koht. Kapten Marcus tervitab meid ja lubab sõita põhjapoolse marsruudi kaudu üle Suure Järvistu Gröönimaa ja Islandi lähedalt. Hakkame tasapisi liikuma. Õhkutõus.
Enne õhtusööki loen veel Little Brotherit ja lehitsen pardaajakirja. Reklaamitakse peeneid kuurorte Kariibi meres ja kalleid käekelli. On ka lugu sellest, kuidas saab saamide juures Lapimaal puhkamas käia ja põhjapõtradega mööda tundrat ringi sõeluda.
Pakutakse juua. Võtan punast veini ja vett. Väikeseid veinipudeleid antakse kohe kaks tükki. Söögiks on tavaline salat salatilehtedest, riivitud porgandist jms, ja kana riisi ja karrihõngulise kastmega. Briti köök koosneb tänapäeval peamiselt india köögist. Lisaks mikroskoopiline juustukook. Võtan lohutuseks veel vett ja veini.
Pühapäeva öö vastu esmaspäeva. Lendame teadmata kõrgustes ja kaugustes USA ja Atlandi kohal. Peale õhtusööki pakutakse tax-free poodi. Briti naine minu kõrval ostab 15 naela eest mingi viskilaadse pudeli. Aga tal on ainult 20-naelane ja reisisaatja lubab vahetusraha hiljem tagasi tuua. Ma pole elus varem näinud, et keegi neist lennuki tax-freedest midagi ostaks.
Tuled on kustutatud. Briti naine küsib, kas ta võib üle kahe istme magada. Kuna ma ise nagunii magada ei saa, siis luban lahkesti. Ettenägematu asjaolu sealjuures on, et ta paneb pea seina poole ja jalad minu poole. Siis jääb magama, näeb ilmselt und ja hakkab mind jalgadega põtkima. Mulle teeb see nalja.
Loen veel natuke Little Brotherit ja siis vaatan iPadist filmi “300”. Vist juba mõni aasta vana. Spartalased sõdivad pahade pärslastega. Ohtralt vägivalda ja natuke seksi. Ja “this is Sparta”-meem on sealt pärit. Minu meelest oli pärslaste kuningas Xerxes oluliselt sümpaatsema olemisega kui Leonidas. Peaks pärast juurde lugema, kuidas tegelikult oli. Hollywoodi ajaloolistes filmides on ju 20% tõde ja 80% juurde mõeldud.
Varsti ei jaksa enam midagi teha. On selline parasjagu vintis ja väsinud olek ja minutid ja tunnid mööduvad teadmata kiirusega. Kuigi ma magada ei saa, võtan siiski prillid eest ära ja panen silmad niisama kinni, saavad vähemalt silmad puhata. Vahepeal kuulan veel iPadist Anjunabeats 8 albumit, kus peal minu kaks lemmiklugu, Thing Called Love ja On a Good Day.
Vahepeal käiakse mahla ja vett pakkumas, aga kuidagi harva. Vist veinijoomisest on mul paras janu ja käin mitu korda lennuki tagaotsas WC-s asju ajamas ja vett joomas. Topsid on õnneks seal olemas. Miskipärast on lennukite WC-des alati juhend, et “peale kätepesu pühi kraanikauss puhtaks.” Ma olen aru saanud, et kraanikauss on mõeldud sellise süsteemiga, et paned korgi kinni ja lased kraanikausi vett täis ja siis loputad seal käsi nagu vanad eestlased kätepesukausis? Ei tea, mis selle eelis on voolava veega võrreldes? Aga ilmselgelt on just nii mõeldud, sest kraani peab ühe käega all hoidma, et üldse vett tuleks, nii et mingist voolava veega kätepesust juttu olla ei saa.
Järjekordse WC-s käigu ajal avastan, et kell on juba 3 öösel California aja järgi ehk 11 hommikul Londoni aja järgi. See tähendab, et ainult paar tundi on veel lennata, praktiliselt käkitegu. Briti naine ärkab kah üles ja liigub pisut ringi, sirutab konte.
Esmaspäeva hommik kell 12. Lennukis. Tuled pannakse põlema ja on hommikusöök. Banaanimuffin, küpsis, joogijogurt. Kõrvale kohvi ja vett. Natuke keerab sees magamatusest, aga sööma ikka peab, saab ehk normaalsesse ajarütmi tagasi.
Miskipärast tuleb mul alati kohutav uni just enne maandumist. Nii ka seekord. Vist osaliselt sellest, et õhukonditsioneer keeratakse maale lähemale jõudes pisut jahedamaks. Panen silmad kinni, kui oleme juba Londoni kohal. Turbulents ja raputamine ei aita puhkamisele eriti kaasa. Korra käib selline jõnks, et tundus, et juba maandusime. Aga ei, siiski veel paarisaja meetri kõrgusel pilvedes.
Esmaspäev kl 14, Heathrow lennujaam. Maandume Heathrow-s. Uus terminal 5 on jube suur kolakas. Mul on vaja jõuda Finnairile terminali 3. Jube pikalt tuleb kõndida, enne kui kuskile välja jõuda. Terminalide vahel käivad bussid. Täna on mul neli tundi aega, aga mõtlen murelikult järgmisele esmaspäevale, kui pean sama terminalidevahelise marsruudi vastassuunas läbima vähem kui kahe tunniga. Bussijuhil pole kiiret kuskile.
Terminal 3 on paras rahvaste paabel. Kohutavalt palju inimesi ja poode ja söögikohti. Heathrow on vist üldse kõige suurem lennujaam maailmas, või tippude seas kindlasti. Juba kostab soomekeelset jutuvada.
Vaatan, kas saaks wifisse ja mõtlen, et teeks iPhone’i pealt ühe Skype-kõne. Ilmselge viga. Terminalis on küll mingi Skype Wifiga ühilduv võrk, mille kaudu internetti saan, aga kui Skype’i iPhone sees käima panen, tõmbab ta endal alustuseks hinge kinni ja tegeleb mitu minutit mingite totakate chattide kohaleimemisega, millest mul hetkel sooja ega külma pole. Kasutajaliides on hangunud ja helistada ei saa. Kui lõpuks chatid kohale tulevad, selgub, et helistades on kõnekvaliteet ikkagi nii kehv, et reaalselt rääkida ei saa, ja ainus tulem kogu sellest projektist on hulk wifi peale mõttetult kulunud krediiti.
Lõunaks söön sushit. Miskipärast ma pole Ameerikas väga näinud selliseid sushikohti, kus köögist taldrikud järjest lindile pannakse ja siis ise valid, mis meeldib. Siin on lennujaamas selline olemas. Sushi kõrvale passiks tegelikult võtta Asahi või Sapporo õlut või saket, aga täna hakkab vastu. Võtan hoopis rohelist teed.
Pole ammu Eesti pangakaarti kasutanud, loodan, et PIN on ikka see, mis ma arvan, et ta on. USA kaardiga makstes võtavad USA pangad iga tehingu pealt 3% välismaise tehingu tasu, lisaks muidugi kirve kursiga konverteerimine. Vähemalt Eesti pangad pole siiani veel seda 3% kehtestanud. Sushi maksab kokku 19 naela, mul pole õrna aimugi, mis hetkel naela kurss on.
Olen jõudnud Helsingi lennuki ootesaali. Kõik koht on soomekeelset plära täis, inimesed ühtlaselt hallid ja ilmetud, kõik ühtemoodi tumedates talveriietes. Tere tulemast põhjamaale. Magamatusest on selline pilves hõljumise tunne, maailm justkui kõiguks. Aga ka sellega harjub pikapeale ära. Vähemalt ei pea homme vara tõusma.
Esmaspäev kl 18. Kui siiani võib reisi lugeda üldjoontes õnnestunuks, siis nüüd algab tünga osa. Nimelt kell kuus õhtul, kui lennuk peaks väljuma, algab alles rahva lennukisse laadimine. Minu kõrval istub jämedamat sorti soome naine, aga õnneks see kolib ise kuskile mujale istuma ja iste jääb kõrval jälle tühjaks. Aga lennuk ei liigu kuskile. Kui lõpuks liikuma saab, räägib kapten, et õhkutõusu järjekord on pikk. Reaalselt saame rattad maast lahti kell seitse, tund hiljem kui ette nähtud.
Kuna Helsingis oli ümberistumise jaoks üldse aega vaid 45 minutit, arvutan juba variante, kuidas ma koos või ilma kohvrita kuskil keset Vantaat täitsa magamata olekus ringi uitan ja hotelli üritan leida. Optimismi ei lisa ka asjaolu, et Soomele lähemale jõudes selgub, et maas on lumi ja lörts. Selle eest soovitakse lennukis kõigile head iseseisvuspäeva, mis Soomes pidada teisipäeval olema.
Lennuk jõuab kohale 23:25, paberite järgi on Tallinna lennuki väljumiseni veel kakskümmend minutit. Täpselt fifty-sixty, et kas jõuan või ei.
Esmaspäev, kl 23:25, Helsinki-Vantaa lennujaam. Väravas arvuti taga seisab töötaja olemisega mees, kellelt küsin, kas nüüd on mul tuksis või mida ma oma Tallinna lennuga tegema pean. Ta soovitab mul kimada väravasse 26a. Võtan hüva nõu kuulda ja lippan sinna, kus mind uhkes üksinduses bussi laaditakse. Varsti tuleb sinna veel üks mees, kah vist eestlane, ja kahekesi viiakse meid lennukisse, kus muu rahvas juba sees istub. Astume lennuki uksest sisse umbes täpselt ettenähtud väljumisajal 23:45.
Helsinki-Tallinna lend on nii lühike, et ei jõua õieti õhkugi tõusta, kui juba kohal. Enne õhkutõusmist on küll veel väike paus, mille jooksul hellitan lootust, et äkki oodatakse meie kohvreid. Hiljem selgub, et ei saa siiski kõike tahta, ole sellegagi rahul, et ise kohale jõudsid. Sooritatakse hoopis de-icingut, kogu lennuk pritsitakse roosa vedelikuga üle, et jäätumise ohtu vähendada.
Flybe pardateenindus seisneb selles, et kaks teenindajat haaravad käru, kihutavad sellega nagu vormeliga lennuki ühest otsast viuhti teise ja veel kiiremini tagasi. Kuna isegi vesi on tasuline, rääkimata kõigest muust, siis ei osta keegi midagi, kuna lend ju nii lühike.
Teisipäev, 00:30, Tallinna lennujaam. Ma pole ainus, kes saabunutest oma kohvrit ei näe. Aga siiski jõudsin ise ühes tükis kohale. Tallinna lennujaam on sellisel kellaajal muidugi inimtühi, kui hilised saabujad välja arvata. Juba vähem kui kuue tunni pärast voolavad siit jälle inimeste massid maailma eri nurkadesse. Aga mina jätan selle selja taha. Selleks korraks kõik.
