Jaanus

Elust, tööst ja inimestest.

Tere jälle

Pole just keeruline märgata, et ma pole siia ammu midagi kirjutanud. Võtsin nüüd kätte ja tegin kodulehe pisut ümber, kolisin Tumblrilt Octopressile.

Ümbertegemise käigus võtsin muuhulgas ette ka blogi vana sisu korralikult üle käia ja ümber toimetada. Hakkasin kirjutama 2003, uskumatu, et juba kümme aastat tagasi. See oli aeg enne Twitterit, Facebooki jms. Kuum sõna oli vist Orkut. Seega oli blogisse kogunenud hulk pahna, millel jäävat väärtust polnud ja mille pikemalt mõtlemata digitaalsesse prügikasti saatsin. Aga oli ka hulk päris naljakaid pärleid ja muidu huvitavaid kirjutisi. Kontrollisin ja uuendasin linke, mõnda kohta kirjutasin kommentaari juurde jms. Võttis küll päris palju õhtuid aega, aga ise olen rahul. Saab ka jälgida, kuidas keelekasutus ja suhtumine on aja jooksul edasi arenenud. Vast ma nüüd enam ei kirjuta asju, mida tänasest kümme aastat edasi endal piinlik lugeda oleks.

Tumblrilt Octopressile kolimiseks ei leidnud ühtegi olemasolevat head lahendust, seega kirjutasin ise selleks ühe skripti.

Muuhulgas ei leia siit enam kommenteerimisvõimalust. Kommentaaridest oli alati rohkem tüli kui tulu. Tagasisidet kuulan alati hea meelega, aga teiste kanalite kaudu. Huvilistele olen alati meilitsi, Twitteris, Facebookis jne piisavalt lihtsalt leitav.

Korra mõtlesin ka, mis selle saidi kontsept on? Blogide kohta öeldakse, et nad räägivad kas kirjutajast või lugejast. St kas kajastab peamiselt kirjutaja enda elu või pigem keskendub mingile teemaderingile, mis konkreetsetele lugejatele huvi pakub. Minu sait on olnud paras segapuder mõlemast ja ilmselt ka edaspidi. Päris isiklikke asju siit ei leia, küll aga hulga reisikirju ja muidu toimetamist. Sekka siis ka ühiskonnast, poliitikast ja tehnoloogiast.

Ansip, ACTA ja seemned

ACTA ümber on viimastel päevadel Eestis kõva tants lahti läinud. Eks tegu ole pikema aruteluga, eelmine episood selles saagas oli USAs SOPA/PIPA teema.

Mul on küll oma arvamus sel teemal, aga kõige selle kohta on nii palju müra, et vaevalt et see kedagi niiväga huvitab ja ega mul ka midagi sisulist arutelule lisada pole.

Mind hoopis vaimustas Ansipi sooritus sel teemal Riigikogu infotunnis. Olgu see siin ka tulevastele põlvedele jäädvustatud.

Isikliku kommentaari asemel viitan hoopis Berk Vaherile.

ansipi tänane mage taidluskava viis kogu küsimuse teisele tasandile. acta actaks, kui see ka vastu võetakse, siis taibukad inimesed leiutavad uusi viise normaalselt edasi elamiseks, nagu see totrate seadusaktide puhul ikka on olnud. valusam küsimus on see, kui kaua me talume oma valitsejatena kupjaid, kes oskavad härrade sabas sörkida, kildu rebida ja “reljeefselt väljenduda”, kuid on viimaks ikkagi vaid külaülbarid, keskpärased vennikesed, kel ei ole ega tule rahvusvahelist riigimehelikku suurust, sest nad ei julge globaalses poliitikas vajadusel ka vastuvoolu ujuda. mul on häbi, et meie ühiskonnas on selliste vennikeste tipputõus normaalne, soositud ja aina kestev.

Miks sunnib Eesti Ekspress iPadil end valepidi lugema?

Kuni hiljutise ajani töötas Eesti Ekspress iPadil ilusti nii horisontaal- kui portreerežiimis. Viimased kaks nädalat on aga toimunud mingi ikaldus. Kaks nädalat tagasi sai teksti küll portrees lugeda, aga oli ainult tekst ilma piltide ja korraliku küljenduseta, koos märkusega, et täisvariandi lugemiseks keera horisontaali.

Viimane number on aga ainult horisontaalis küljendatud. Kui üritan portreesse keerata, näitavad eranditult kõik lehed sellist pilti.

Mehed, mis toimub? iPadiga on horisontaalis väga ebamugav lugeda. Ja kolmeveeruline tekst on ridade poolest natuke hakitud. Igal juhul on portree mõistlikum. Kui ei jõua mõlemat varianti teha, võiks olla ainult portree.

Reisikiri kahest rongist, kolmest lennust, neljast lennujaamast ja kahekümnest tunnist

On plaan sõita Californiast Tallinnasse.

Pühapäev, umbes kl 2 päeval, Mountain View. Teen viimased reisiettevalmistused, viin prügi välja, pole mõtet ju nädalaks koju haisema jätta. Vaatan, et küte oleks maha keeratud ja igaks juhuks võtan ka arvuti ja muud seadmed elektrist välja. Ei tea, kui palju sellel mõtet on, aga lapsest peale on kuidagi nii harjunud ja see lihtne liigutus ei tapa.

Kohvri pakkimine on ka juba nii käpas, et käib peaaegu masinlikult. Arvutad päevade kaupa, palju riideid on vaja, ja laadidki kohvrisse. Ainult talveriideid ei maksa maha unustada, Eestis on mõnevõrra külmem kui alguspunktis.

Uskumatu, et 4. detsembril on 20C sooja. Saan kohvri ja seljakotiga rongijaama jalutada t-särgi väel. Aga sügisest või talvest annavad siiski märku hulgakaupa langenud lehed. Sahistan siis läbi nende.

Mountain View rongijaama jõuan pool tundi enne rongiaega. Tulin meelega varem, ei taha viimasele minutile jätta. Pühapäeviti käib rong iga tunni tagant.

Enne perroonile minekut lähen veel sularahaautomaadist läbi ja talletan üleliigse sularaha kontole. Euroopas pole seda dollariputru vaja. Mingid sendid on ka alles, kahju, et automaat neid vastu ei võta.

Ooteputkas istudes mõtlen, kas võiks aega surnuks lüüa telefonist millegi lugemise või kuulamisega. Aga iPhone sunnik on ju nõrga akuga ja kui kohe alguses huugama hakata, ei pruugi reisi lõpuni vastu pidada. Ja kuna mul piletit pole välja prinditud, vaid kõik info on telefonis, oleks ju nadi, kui aku liiga vara tühjaks saaks. Istun niisama putkas ja vaatan kergelt loojangu suunas sõitvat päikest.

Caltrain saabub ettenähtud ajal, 3:19 päeval. Tont neist aru saab, mõnikord käivad nagu jumal juhatab, eriti tippaegadel, kui kuskil midagi tuksi läheb. Aga sel pühapäeval on rongigraafikujumalad minuga.

Caltrainil on spetsiaalne pagasivagun. Üldse on kõik vagunid millegipoolest erilised. On jalgrattavagun, erivajadustega inimeste vagun, pagasivagun. Vist üks vagun kogu rongi peale on “mitte-eriline.” Aga see on vedurile kõige lähemal ja vedurimüra häirib mind, nii et üritan seda vältida. Täna ronin oma kohvriga pagasivagunisse. Selle vaguni eripära tähendab pagasiriiulit, kuhu oma kohvri talletada saab.

Inimesi pole väga palju. Istun üksi kahesesse istmevahesse ja koorin iPadi välja. Eelnevalt olen sinna piisavalt sisu laadinud. Olgu iPad kõike muud mis ta on, aga reisimiseks on ta imeline. Filmid, raamatud, muusika, jutusaated, kõik mahuvad sisse ära.

Rongisõit kestab 50 minutit, selle jooksul loen edasi Cory Doctorow Little Brotherit. Kuskil Facebookis vms ütles wolli mõnda aega tagasi, et see oleks mõistlik läbi lugeda, et teemas kaasa rääkida. Arutelu teemat ma ei mäleta, aga raamat tundus huvitav, tasuta pealegi. Teismelised häkkerid sõdivad süsteemi vastu. Uskumatu, kui palju sellest raamatust juba täna halvas mõttes reaalsus on. Süsteem kotib inimest nii mis tolmab.

Millbrae jaamas pean Caltraini pealt teise rongi, BARTi peale ümber istuma. Kõik rongid sõidavad siin ühe ja sama Clipper-kaardiga, RFID-piletiga. (Little Brotheri viide on asjakohane.) Kõigepealt piiksutan Clipperit Caltraini lugeja pihta, seda tegin ka reisi alguses. Kahe jaama vahelise distantsi põhjal siis arvutab kompuuter, palju mult raha ära võtta. Ja järgmisena piiksutan BARTi värava juures. Kuna kohver on suur, siis kasutan invaväravat, mis minu ees lahkesti peale piiksutamist avaneb. Ise jõuan küll läbi värava, aga miskipärast sulgub see siis, kui kohver seda veel läbinud pole. Kuidagi rebin kohvri sealt siiski läbi, aga sellise tempoga jõuaks sealt läbi küll ainult vormel 1 klassi ratastool???

Päike kipub juba loojuma ja kisub jahedaks. Panen dressipluusi selga.

Pühapäev, kl 4 päeval, San Francisco lennujaam. San Francisco International on kuidagi eriline lennujaam. Eks kogu see piirkond on paras tõotatud maa ja SFO on siis selle värav. Midagi minu sees liigutab alati, kui siitkaudu lähen või tulen. Eestist vaadates on see ju peaaegu maailma lõpp, teisel pool maakera. Muidugi on ka kaugemaid kohti kuskil Austraalias või sajusaartel, aga sinna mul asja pole.

Pühapäeval on SFO üsna tühi. Paberite järgi peaks ma lendama American Airlinesiga, aga rahvusvahelises terminalis neid pole. Tuleb välja, et lendu opereerib hoopis British Airways. Kõmbin siis nende check-inni. Loomulikult on see täitsa tühi, kuna olen vist üks esimesi saabujaid.

Tänapäeval käivad check-inid kõik iseteenindusterminalidega. Seekord on mulle pilet ostetud kuskilt reisibüroost ja kinnitusele on kirjutatud sada eri sorti koode ja numbreid. Toksin esimese kompuutrisse sisse ja kompuuter arvab, et sellist broneeringut tema ei tunne. Tore lugu küll, mõtlen, kui nüüd on midagi tuksi läinud, pühapäeva öösel pole vast suurt lootust Eesti reisibürood tabada, kui peaks vaja minema. Aga ma ei jäta jonni ja toksin erinevaid koode sisse, vahepeal veel skaneerib masin mu passi ja teeb muid imesid, kuni lõpuks broneeringu üles leiab.

Saan oma kolm pardakaarti kompuutrist kätte ja viin kohvri letti ära. Kaalub 17.6 kg. Tänapäeval kipub 20 kg ehk 50 naela olema maagiline piir, kust ülespoole tuleb lisatasusid maksta. Või on rahvusvahelistel lendudel natuke rohkem? Sõltub piletiklassist ja kõigest muust ka.

Turvakontrollis järjekorda pole, nii et lippan sealt läbi enne, kui teised sama lennu reisijad kohale jõuavad. Viimasel ajal on turvakontrollid üsna sujuvalt läinud. Kraamin Macbook Pro ja iPadi kotist välja, muu kola jätan kotti. Ma imestan, et nad kunagi mu seljakotile ei taha käsitsi läbivaatust teha, mul on seal suurem posu ühendusjuhtmeid (näiteks mitu erinevat USB-d, Firewire 400, Firewire 800, LaCie rugged väline ketas, peotäis USB-mälupulki, pastakaid, pabereid…) ja muid lisaseadmeid, millest kindlasti saaks midagi kahtlast kokku tinutada. Ja kusjuures on ka trenniskäimise deodorant, mis on siiani kõik turvakontrollid probleemideta läbinud, kuigi on kõigi reeglite vastaselt seljakotis istunud. Kuna ta on geel, peaks ta tegelikult välja võtma, aga mul läks ta lihtsalt meelest ära ja miskipärast pole seda ka kontrollijad tähele pannud.

Peale turvakontrolli seisab ees põhjapanev küsimus, mida süüa? Kuna aega on palju, trambin kogu terminali edasi-tagasi läbi. Valik on üsna niru, umbes neli söögikohta, aga igaüks on millegipoolest vildak. Lõpuks võtan mingi Firewood Grilli ja seal pasta bolognese ja kõrvale algul ühe, siis ka teise margarita. Klaas on soolasse kastetud äärega ja puha. Pikal lennul pisut vintis olles läheb aeg kiiremini. Magamajäämist see muidugi segab, aga miskipärast ma ei saa viimasel ajal pikkadel lendudel nagunii magada, vähemalt mitte turistiklassis.

Istun siis oma värava lähedusse ja loen veel Little Brotherit. Vahepeal küsib keegi vanem naine minult, mis kell on, ja edasi ka, et kuhu ta minema peab, näidates pardakaarti, mis on samale lennule kui mina. Väidab, et ei saa eriti asjadest aru, kuigi tal on üsna korralik inglise keel. Ütlen, et istugu rahulikult edasi samas kohas, aega on. Ise lähen võtan veel ühe Long Island Ice Tea, et aega surnuks lüüa. Ei viitsi kogu aeg lugeda ega filme vaadata.

Pühapäev, kl 7 õhtul, British Airwaysi lend San Francisco-Heathrow. Boeing 747 on üks maailma ilusamaid ja omapärasema kujuga reisilennukeid. Uskumatu kolakas, mis pea 50 aastat maailma õhuteid pidi risti-rästi läbi sõtkunud. British Airwaysil on neid päris palju. Kui ma kunagi rikkaks saan, siis sõidan kunagi 747 ülemisel korrusel First Classis. Businessis ma olen sõitnud küll, tahaks näha, mis see First veel teistmoodi on.

Algab rahva lennukisse laadimine.

Üleatlandi lennud on mul enamasti pilgeni täis olnud. Aga silma järgi vaadates paistab, et see kord ootesaalis küll lennukitäit rahvast pole. Kas saabki uskumatu tõeks ja minu kõrvale jääb vaba koht? Pikal lennul turistiklassis on see alati vedamine.

Sisse minnes jalutame läbi ka Business-klassist. Selles konkreetses lennukis on üks kummalisemaid businesse, mida ma näinud olen. Istmed on 2-4-2 paigutusega ja ei paista, et neis üleliia ruumi oleks. Jalgade osa on kitsam kui ülemine. Ja lisaks sellele on pooled istmed sõidusuunale vastassuunas? Lendame tagurpidi nagu Kopli trammis??? Ei tundu apetiitne.

Oma istmereas olen esimene. 46C, kolmese rea vahekäigupoolne koht. Oleks ju imeline, kui kogu rida oleks minu päralt, siis virutaks käetoed üles ja prooviks pikali üle kolme istme magada.

Ei maksa ka liiga palju tahta. Minu kõrvale akna alla maabub üks briti naine, paistab päris normaalse olekuga. Kuna pagasiluugi kate varjas kuidagi istmenumbri ära ja pidin ka ise algul seda otsima, siis küsib ta, kas on ikka õige rida. Meie vahel jääbki koht vabaks.

Lennuk ongi nii numbes kaks kolmandikku täis, igas reas mõni vaba koht. Kapten Marcus tervitab meid ja lubab sõita põhjapoolse marsruudi kaudu üle Suure Järvistu Gröönimaa ja Islandi lähedalt. Hakkame tasapisi liikuma. Õhkutõus.

Enne õhtusööki loen veel Little Brotherit ja lehitsen pardaajakirja. Reklaamitakse peeneid kuurorte Kariibi meres ja kalleid käekelli. On ka lugu sellest, kuidas saab saamide juures Lapimaal puhkamas käia ja põhjapõtradega mööda tundrat ringi sõeluda.

Pakutakse juua. Võtan punast veini ja vett. Väikeseid veinipudeleid antakse kohe kaks tükki. Söögiks on tavaline salat salatilehtedest, riivitud porgandist jms, ja kana riisi ja karrihõngulise kastmega. Briti köök koosneb tänapäeval peamiselt india köögist. Lisaks mikroskoopiline juustukook. Võtan lohutuseks veel vett ja veini.

Pühapäeva öö vastu esmaspäeva. Lendame teadmata kõrgustes ja kaugustes USA ja Atlandi kohal. Peale õhtusööki pakutakse tax-free poodi. Briti naine minu kõrval ostab 15 naela eest mingi viskilaadse pudeli. Aga tal on ainult 20-naelane ja reisisaatja lubab vahetusraha hiljem tagasi tuua. Ma pole elus varem näinud, et keegi neist lennuki tax-freedest midagi ostaks.

Tuled on kustutatud. Briti naine küsib, kas ta võib üle kahe istme magada. Kuna ma ise nagunii magada ei saa, siis luban lahkesti. Ettenägematu asjaolu sealjuures on, et ta paneb pea seina poole ja jalad minu poole. Siis jääb magama, näeb ilmselt und ja hakkab mind jalgadega põtkima. Mulle teeb see nalja.

Loen veel natuke Little Brotherit ja siis vaatan iPadist filmi “300”. Vist juba mõni aasta vana. Spartalased sõdivad pahade pärslastega. Ohtralt vägivalda ja natuke seksi. Ja “this is Sparta”-meem on sealt pärit. Minu meelest oli pärslaste kuningas Xerxes oluliselt sümpaatsema olemisega kui Leonidas. Peaks pärast juurde lugema, kuidas tegelikult oli. Hollywoodi ajaloolistes filmides on ju 20% tõde ja 80% juurde mõeldud.

Varsti ei jaksa enam midagi teha. On selline parasjagu vintis ja väsinud olek ja minutid ja tunnid mööduvad teadmata kiirusega. Kuigi ma magada ei saa, võtan siiski prillid eest ära ja panen silmad niisama kinni, saavad vähemalt silmad puhata. Vahepeal kuulan veel iPadist Anjunabeats 8 albumit, kus peal minu kaks lemmiklugu, Thing Called Love ja On a Good Day.

Vahepeal käiakse mahla ja vett pakkumas, aga kuidagi harva. Vist veinijoomisest on mul paras janu ja käin mitu korda lennuki tagaotsas WC-s asju ajamas ja vett joomas. Topsid on õnneks seal olemas. Miskipärast on lennukite WC-des alati juhend, et “peale kätepesu pühi kraanikauss puhtaks.” Ma olen aru saanud, et kraanikauss on mõeldud sellise süsteemiga, et paned korgi kinni ja lased kraanikausi vett täis ja siis loputad seal käsi nagu vanad eestlased kätepesukausis? Ei tea, mis selle eelis on voolava veega võrreldes? Aga ilmselgelt on just nii mõeldud, sest kraani peab ühe käega all hoidma, et üldse vett tuleks, nii et mingist voolava veega kätepesust juttu olla ei saa.

Järjekordse WC-s käigu ajal avastan, et kell on juba 3 öösel California aja järgi ehk 11 hommikul Londoni aja järgi. See tähendab, et ainult paar tundi on veel lennata, praktiliselt käkitegu. Briti naine ärkab kah üles ja liigub pisut ringi, sirutab konte.

Esmaspäeva hommik kell 12. Lennukis. Tuled pannakse põlema ja on hommikusöök. Banaanimuffin, küpsis, joogijogurt. Kõrvale kohvi ja vett. Natuke keerab sees magamatusest, aga sööma ikka peab, saab ehk normaalsesse ajarütmi tagasi.

Miskipärast tuleb mul alati kohutav uni just enne maandumist. Nii ka seekord. Vist osaliselt sellest, et õhukonditsioneer keeratakse maale lähemale jõudes pisut jahedamaks. Panen silmad kinni, kui oleme juba Londoni kohal. Turbulents ja raputamine ei aita puhkamisele eriti kaasa. Korra käib selline jõnks, et tundus, et juba maandusime. Aga ei, siiski veel paarisaja meetri kõrgusel pilvedes.

Esmaspäev kl 14, Heathrow lennujaam. Maandume Heathrow-s. Uus terminal 5 on jube suur kolakas. Mul on vaja jõuda Finnairile terminali 3. Jube pikalt tuleb kõndida, enne kui kuskile välja jõuda. Terminalide vahel käivad bussid. Täna on mul neli tundi aega, aga mõtlen murelikult järgmisele esmaspäevale, kui pean sama terminalidevahelise marsruudi vastassuunas läbima vähem kui kahe tunniga. Bussijuhil pole kiiret kuskile.

Terminal 3 on paras rahvaste paabel. Kohutavalt palju inimesi ja poode ja söögikohti. Heathrow on vist üldse kõige suurem lennujaam maailmas, või tippude seas kindlasti. Juba kostab soomekeelset jutuvada.

Vaatan, kas saaks wifisse ja mõtlen, et teeks iPhone’i pealt ühe Skype-kõne. Ilmselge viga. Terminalis on küll mingi Skype Wifiga ühilduv võrk, mille kaudu internetti saan, aga kui Skype’i iPhone sees käima panen, tõmbab ta endal alustuseks hinge kinni ja tegeleb mitu minutit mingite totakate chattide kohaleimemisega, millest mul hetkel sooja ega külma pole. Kasutajaliides on hangunud ja helistada ei saa. Kui lõpuks chatid kohale tulevad, selgub, et helistades on kõnekvaliteet ikkagi nii kehv, et reaalselt rääkida ei saa, ja ainus tulem kogu sellest projektist on hulk wifi peale mõttetult kulunud krediiti.

Lõunaks söön sushit. Miskipärast ma pole Ameerikas väga näinud selliseid sushikohti, kus köögist taldrikud järjest lindile pannakse ja siis ise valid, mis meeldib. Siin on lennujaamas selline olemas. Sushi kõrvale passiks tegelikult võtta Asahi või Sapporo õlut või saket, aga täna hakkab vastu. Võtan hoopis rohelist teed.

Pole ammu Eesti pangakaarti kasutanud, loodan, et PIN on ikka see, mis ma arvan, et ta on. USA kaardiga makstes võtavad USA pangad iga tehingu pealt 3% välismaise tehingu tasu, lisaks muidugi kirve kursiga konverteerimine. Vähemalt Eesti pangad pole siiani veel seda 3% kehtestanud. Sushi maksab kokku 19 naela, mul pole õrna aimugi, mis hetkel naela kurss on.

Olen jõudnud Helsingi lennuki ootesaali. Kõik koht on soomekeelset plära täis, inimesed ühtlaselt hallid ja ilmetud, kõik ühtemoodi tumedates talveriietes. Tere tulemast põhjamaale. Magamatusest on selline pilves hõljumise tunne, maailm justkui kõiguks. Aga ka sellega harjub pikapeale ära. Vähemalt ei pea homme vara tõusma.

Esmaspäev kl 18. Kui siiani võib reisi lugeda üldjoontes õnnestunuks, siis nüüd algab tünga osa. Nimelt kell kuus õhtul, kui lennuk peaks väljuma, algab alles rahva lennukisse laadimine. Minu kõrval istub jämedamat sorti soome naine, aga õnneks see kolib ise kuskile mujale istuma ja iste jääb kõrval jälle tühjaks. Aga lennuk ei liigu kuskile. Kui lõpuks liikuma saab, räägib kapten, et õhkutõusu järjekord on pikk. Reaalselt saame rattad maast lahti kell seitse, tund hiljem kui ette nähtud.

Kuna Helsingis oli ümberistumise jaoks üldse aega vaid 45 minutit, arvutan juba variante, kuidas ma koos või ilma kohvrita kuskil keset Vantaat täitsa magamata olekus ringi uitan ja hotelli üritan leida. Optimismi ei lisa ka asjaolu, et Soomele lähemale jõudes selgub, et maas on lumi ja lörts. Selle eest soovitakse lennukis kõigile head iseseisvuspäeva, mis Soomes pidada teisipäeval olema.

Lennuk jõuab kohale 23:25, paberite järgi on Tallinna lennuki väljumiseni veel kakskümmend minutit. Täpselt fifty-sixty, et kas jõuan või ei.

Esmaspäev, kl 23:25, Helsinki-Vantaa lennujaam. Väravas arvuti taga seisab töötaja olemisega mees, kellelt küsin, kas nüüd on mul tuksis või mida ma oma Tallinna lennuga tegema pean. Ta soovitab mul kimada väravasse 26a. Võtan hüva nõu kuulda ja lippan sinna, kus mind uhkes üksinduses bussi laaditakse. Varsti tuleb sinna veel üks mees, kah vist eestlane, ja kahekesi viiakse meid lennukisse, kus muu rahvas juba sees istub. Astume lennuki uksest sisse umbes täpselt ettenähtud väljumisajal 23:45.

Helsinki-Tallinna lend on nii lühike, et ei jõua õieti õhkugi tõusta, kui juba kohal. Enne õhkutõusmist on küll veel väike paus, mille jooksul hellitan lootust, et äkki oodatakse meie kohvreid. Hiljem selgub, et ei saa siiski kõike tahta, ole sellegagi rahul, et ise kohale jõudsid. Sooritatakse hoopis de-icingut, kogu lennuk pritsitakse roosa vedelikuga üle, et jäätumise ohtu vähendada.

Flybe pardateenindus seisneb selles, et kaks teenindajat haaravad käru, kihutavad sellega nagu vormeliga lennuki ühest otsast viuhti teise ja veel kiiremini tagasi. Kuna isegi vesi on tasuline, rääkimata kõigest muust, siis ei osta keegi midagi, kuna lend ju nii lühike.

Teisipäev, 00:30, Tallinna lennujaam. Ma pole ainus, kes saabunutest oma kohvrit ei näe. Aga siiski jõudsin ise ühes tükis kohale. Tallinna lennujaam on sellisel kellaajal muidugi inimtühi, kui hilised saabujad välja arvata. Juba vähem kui kuue tunni pärast voolavad siit jälle inimeste massid maailma eri nurkadesse. Aga mina jätan selle selja taha. Selleks korraks kõik.

Minu essee selleaastastel kirjatalgutel

Kirjutasin essee selleaastastele presidendi kirjatalgutele. Danieli lahkel pakkumisel on see nüüd Memokraadis lugemiseks üleval.

Kokku läks umbes neli nädalat paberile panemiseks ja toimetamiseks, muidugi mitte hommikust õhtuni, ikka mõistlike vahedega. Ise olen rahul sellega, et andsin jutu Stenile, Danielile ja veel mõnele inimesele üle lugeda. Asjalike märkuste toel sai lõpptulemus esimesest variandist hulga konkreetsem.

Lõpuni rahul ei ole, natuke tl;dr ja läbiv telg on nõrgavõitu, aga endale olulised põhipunktid sain ära kajastatud. Lõpuni on selliste asjadega üldse raske rahul olla, alati saaks veel siit ja sealt putitada, aga ühel hetkel saabub lihtsalt tähtaeg või saab viitsimine otsa.

Los Angeles: Hollywood, Disneyland ja Queen Mary

Los Angelesi linnaplaan on vist küll kõige kaugemal eurooplase ettekujutusest, et linnasüdames asuv kesklinn on kõige ilusam ja rahvarohkem koht ja selle ümber paikneb kontsentriliste ringidena kogu muu tegevus. LA kesklinn, “downtown” oli täiesti mõttetu geto, mis tänavapildilt meenutas mulle Põhja-Manhattani rämpstoidukohtade ja kahtlase rahvaga ääristatud tänavaid.

P6140035

Los Angelesi kohta on sobivam öelda “linnastu”, mis koosneb mitmest omavahel üsna nõrgalt ühendatud piirkonnast. Loomulikult on tegu USA meelelahutustööstuse keskusega, kus asuvad nii üldtuntud Hollywood kui ka mõne filmistuudio asukohaks olev Burbank, peened rannapiirkonnad Santa Monica ja Malibu, Disneylandi kodu Anaheim ja muudki.

Filmistuudiod pakuvad turistidele mõnetunniseid tuure, kus saad võltsmajade ja “soundstagede” vahel sõites aimu, kui võlts on kõik see, mida meile filmides tõe pähe serveeritakse. Näiteks Vietnami sõja džunglistseene olla filmitud sealsamas Burbankis võsa vahel, vihma asendavad tihti torud, kust vesi ülespidi purskub, et seejärel alla sadada, et näiks loomulikum, ja Friendsi New Yorgi välistseenid on filmitud sealsamas Burbankis stuudionurgas olevate platside peal. Meie võtsime Warner Bros tuuri, aga sarnaseid pakuvad ka teised.

P6130001

P6130019

P6130017

Võltsmajade ustel ei ole ees nuppe ega näha valgusteid, kuna need detailid reedavad ajastut ja õhkkonda. Enne järjekordset võtet astuvad dekoraatorid lihtsalt läbi hiiglaslikust laost, kuhu meid tuuri käigus samuti viidi, ja valivad välja sobivad detailid, mille siis lavatöölised õigeks ajaks õigesse kohta üles sätivad.

P6130022

P6130020

Hollywoodis pakutakse tuure, kus sõidad väikebussiga mööda staaride kodudest (meelde jäid nimed Leonardo di Caprio, Madonna), kuigi loomulikult pole ühtegi võimalust kontrollida, kas tuurijuhi väide “siin elab X” ka tõele vastab, aga meelelahutus sellegipoolest.

P6140044

P6160193

P6130023

P6140048

Disneyland jätkab filmistuudiost tuttavaks saanud võltsmaailma teemat, kus keegi pole kunagi kuri, ooteajad valetatakse siltidel tegelikust lühemaks, et külastajaid meeldivalt üllatada, ja kus iga päev toimub kaks paraadi ja õhtul ilutulestik. Kui on isu vinge ameerika mäega sõita, pole mõtet Disneylandi minna, sest atraktsioonid on mõeldud pigem allameetrimeestega peredele, aga õhustik on kahtlemata keepsmilingust ja friikartulirasvast paks ja sunnib järjekordselt mõtlema, et kui usud, et kõik on hästi, siis äkki ongi?

P6140064

P6140051

P6150125

Queen Mary on ookeanilaev, mis tegi 1950ndatel oma viimased liinireisid Inglismaa ja Ameerika vahel. Ettevõtlikud ameeriklased leidsid, et kui laev Los Angelesse ankurdada, saab sellest teha vahva hotelli ja turismiatraktsiooni. Sinnasamma kõrvale paigaldati hiljem veel vene Foxtrot-seeria diiselallveelaev Scorpion, mille pardal samuti sai käia ja ümmargustest luukidest läbi ronida.

P6150140

P6150147

P6160155

Yosemite

Yosemite on üks äraütlemata ilus Californias asuv rahvuspark, mis San Francisco kandist vaid mõne tunni autosõidu kaugusel. Sinna jõudmiseks tuleb küll sõita mööda üsna käänulisi mägiteid, aga kes suudab Tallinna liikluses ühte tükki jääda, selle jaoks pole seal midagi erilist.

Esimene sihtpunkt on Yosemite Valley, kitsas mõne kilomeetri laiune org suurte kaljude vahel, kust lähtub suur osa matkaradu ja muud tegevust.

IMG_0610

Vast üks kuulsamaid atraktsioone pargis on Yosemite’i juga (tegelikult joastik), mis koosneb kahest osast, alumisest ja ülemisest. Pilli lõhki ajades on tegelikult kolm osa: alumine juga, ülemine juga ja nendevaheline kaskaad. Ja kokku pidada see kompott olema maailma kõrguselt teine, Venezuelas asuva Angeli joa järel. Ei hakanud ise üle mõõtma, aga muljetavaldav oli küll.

Alumise joa juurde saab mööda lihtsat ja lühikest lauget teerada, kuhu ka ratastooliga ligi pääseb ja kuhu jõudmine mingit erilist pingutust ei jõua.

P6090025

Ülemise joa tippu viib juba märksa karmim matkarada, mille läbimiseks pole küll vaja mägironimiskogemust ega muud erivarustust peale heade jalanõude, aga mille edasi-tagasi pikkuseks märkis raamat siiski 7 miili ja ajakuluks 3-6 tundi. (Meil läks rahulikus tempos seitse tundi.) Kõrguste vahe umbes kilomeeter. Aga see tee tasus käimist, sest ühes kohas oli “salanurk”, kust avanes terviklik vaade kõigile kolmele joastiku osale, mis muidu on eri nurkadest vaadatuna eri kaljude poolt varjatud. Ja mitmetunnise ronimise järel keel-vestil-režiimis tippu jõudmine on muidugi alati vahva kogemus, mis siis, et toss üsna väljas.

P6110146

P6090047

Mitte kõik joad ja vaatepunktid ei nõua sellist pingutust. Näiteks mitmesaja meetri kõrguse Bridalveili joa juurde viib parklast lihtne mõnesajameetrine kõnnitee. Tee lõpus tasub siiski jalanõud ära võtta, sest juga ei piirdu oma sängiga, vaid kallab vett lahkesti ka turistide kaela.

Mäestiku tipus asuva Glacier Pointi tippu oleks saanud kah matkata, aga aeg ja jõuvarud olid piiratud, seetõttu valisime autosõidu. Parkida saab päris tipu lähedale, kuigi nii Glacier Pointi kui Yosemite Valley parklad meenutavad tippajal Järve Selverit ja kogu pargi suurim probleem pidigi olema selle liigne populaarsus, mis keskkonda ohustab.

P6090049

P6080012

Veel üks huvitav sihtkoht on Mariposa Grove, kus kasvavad mitme tuhande aasta vanused sekvoiad. Neid “suuri puid” pidi olema kaks liiki, “sequoia” ja “redwood”. Ei saanud mulle lõpuni selgeks, mis nende vahe täpselt on, aga redwoode saab uudistada San Franciscole üsna lähedal, Muir Woods pargis.

Võtsime reisiaja üsna umbes juunisse ega teadnud, et praegu ongi parim aeg sinna minna, sest lumised rajad hakkavad kõik parajasti lahti sulama ja jugades on kõige rohkem lumesulamisvett, mistõttu nägime tõesti muljetavaldavaid veemassiive. Juulis-augustis oleks nende asemel ehk nired olnud. Aga teisalt olid mõned matkarajad ja sõiduteed veel liigse lume tõttu suletud, nii et juulis-augustis näeks nii mõndagi, kuhu me praegu ligi ei saanud.

P6100132

Vt kõiki pilte Flickris.

Minu intervjuu aprillikuu Arvutimaailmas

2011. aasta aprilli Arvutimaailmas ilmus minuga selline intervjuu.

“Jaanus Kase California startup’is”

Mida head annab välismaal õppimine või töötamine ja kuidas näeb väljarännanu kodumaal toimuvat? Räägime Silicon Valleys tegutseva eestlasega – Jaanus Kasega.

Tallinnast pärit Kase õppis kunagises 7. keskkoolis, mis sel ajal, kui ta seal tarkust omandas, muudeti Inglise Kolledžiks. Pärast 1998. aastal lõpetamist läks ta väga huvitaval põhjusel Tartusse avalikku haldust õppima.

Nimelt tundus talle, et see eriala on nõudvam. Valikuks oli tal ka TTÜ, kuhu oli variant minna informaatikat õppima, kuid seal sai ta sisseastumise pingereas liiga kõrge koha – Tartus avaliku halduse erialal oli ta üks viimaseid, kes sisse sai. Et oleks raskem.

Kogemusi kuhjaga

Enne ülikooli lõpetamist töötas Kase aga juba IT­alal – erinevates firmades tegeles ta tulemüüride ja VPN­lahendustega, ent pigem turunduse poolel. Pärast kooli lõpetamist 2002. aastal asus ta tööle Sertifitseerimiskeskuses.

„See oli väga huvitav aeg: digitaalallkiri hakkas välja tulema ja kui selle aasta oktoobris Ansip ja Savisaar üht koostöölepet sõlmisid, andis Ansip esimese digiallkirja,” meenutab ta. Järgmisel aastal osales Kase ka muuhulgas ID­pileti projektis, kuid rahutu hingena otsis ta uusi proovikive.

2004. kevadel läks ta tööle Skype’i, mil oli tohutu kasvuaeg. „Olin seal umbes kolmeküm­ nes töötaja ja makselahendusi hakati just püsti panema. Arendasin ise erinevaid lahendusi ja juhtisin ka arendusmeeskondi,” räägib ta.

2005. osteti aga Skype kuulsas tehingus ja ettevõttes toimus muutusi. „2006 hakkasin mõtlema, mida edasi teen, kuigi ilmselt oleks mul seal siiani tore olnud, otsustasin, et võiks end harida kasutajaliidese ja disaini valdkonnas,” selgitab ta, miks lahkus Skype’ist sihiga välismaale õppima minna.

Ameerikasse, parimasse kooli

Muidugi ei saanud ta leppida mõne kesise ülikooliga ja pika uurimise tulemusena jõudis selleni, et selle valdkonna maailma parimad koolid on Ameerika Ühendriikides. Seal astuski ta mitmesse kohta sisse ja mitmesse ka sai.

Õpinguid alustas ta Carnegie Melloni nimega koolis, mis on rakendusliku suunaga kõrgharidust pakkuv kool. „Õpingud kestsid seal 12 kuud ja jutti – andmine oli väga tõsine ja klass moodustus igalt poolt maailmast pärit inimestest,” räägib Kase.

„Kõige huvitavam oli magistritöö, mida tegime neljases grupis. Magistritöödeks moodustataksegi grupid, kes asuvad teenindama üht klienti, kellel on konkreetset lahendust vaja – meie kliendiks oli Pittsburghi Ülikooli hambaravi osakond. Nemad vajasid hambaarstide IT­süsteemi, mis oleks tänapäevane ega meenutaks tavalist raamatupidamistarkvara,” selgitab Kase.

Grupiga käisid nad kohal hambaravikabinet­tides, vaatasid, kuidas hambaid puuriti, materjale majandati ja lõid lahenduse, mis tellijatele väga meeldis.

„Näe võimalusi”, teatab kiri Jaanuse T-särgil. Jaanus ise on selle nõuande järgi ka käitunud ning jõudnud Eesti IT-valdkonnast hoopis USA ühte kuumemasse startup’i.

Jaanus, küberneetiline karu ja smaili. Puhas nohikute värk.

Õppetöö lõppedes 2008. aastal läks Kase tööle New Yorki ühte startup’i, mis kuhugi kahjuks välja ei jõudnud. Ent 2010. aastal jõudiski ta praegusele ametipostile mint.com­is, mis on juhtiv personaalne majandustarkvara maailmas ja koondab inimese finantsinfo erinevatest kohtadest kokku ning pakub head ülevaadet kulutustest ja tuludest.

„Mint.com on populaarne seetõttu, et mindi mingisse valdkonda, kus kõik oli justkui juba tehtud, kuid leiti innovatsiooni läbi võimalus asju uut moodi lahendada ning pöörati kogu turg pea peale. Tagantjärele mõeldes on siin tugev déjà vu Skype’iga. Varem ma sellele ei mõelnud, kuid paralleelid on täiesti olemas – ka Skype läks mingil määral stagneeruvasse valdkonda, telekommunikatsiooni ja uue lähenemise abil sai kiiresti menukaks,” räägib Kase.

Uuenduslikuna näeb Kase mint.com­i puhul kasutajaliidest ja head teenindust. Näiteks jagab tarkvara kulutused automaatselt kategooriatesse, ilma, et kasutaja peaks midagi tegema. Palju on finantsülevaateteenuseid, kus klient peab ise kulutused sorteerima, sest teenusepakkuja arvates oleks muud moodi ebaturvaline. See on aga kasutaja jaoks ebamugav ja need ärid ka kaugele jõudnud pole.

Ameerikas on mint.com­il edu aluseks ka tõik, et inimestel meeldib paljude pankade teenuseid samaaegselt kasutada, mistõttu selline isikliku rahapäeviku lahendus, nagu näiteks on Eestis SEB pangal, Ühendriikide keskmist elanikku väga ei aitaks.

Innovatsioon toob raha sisse

Mint.com on tasuta, aga kuidas see raha sisse toob? Siin on samuti üks uudne ja kasulik mõte peidetud – nimelt on teenusepakkujal olemas hea ülevaade inimese finantsvajadustest ja seetõttu on võimalik kliendile soovitusi teha, näiteks krediitkaardi vahetuseks. Iga eduka muudatuse pealt teenib mint.com vahelt.

Paraku on mint.com praegu turul ainult USAs ja Kanadas, sest sidemed pankadega tuleb luua kohapeal iga pangaga eraldi. Mõtteid laienemiseks on, aga avalikke plaane Kase sõnul pole. Analoogseid lahendusi Euroopas tema teada eksisteerib küll, kuid klientide erinevate vajaduste tõttu sama populaarset mitte.

Kui Kase ettevõttes tööle asus, olid seal iPhone’i ja Androidi rakendused olemas, kuid poolikul kujul ja kliendil oli enne rakenduse kasutamist vaja veebis konto luua. Analüüsi järel leiti aga, et suur hulk inimesi kasutavad mint.com­i ainult telefonis. Kase asuski rakendusi mobiilidele arendama.

Töiselt on Kasel palju äraütlemisi – pakkumisi tuleb erinevatelt ettevõtetelt, ka kodumaalt, kuid ta ei taha endale täiendavaid kohustusi võtta, sest kannatada võiks praegused projektid.

Kodumaise ettevõtluskultuuriga üritab Kase end kursis hoida. Ta leiab, et see on ka hästi õnnestunud, sest tänapäeval pole inimese elukoht ilmtingimata tema tegevuspiirkonda määrav.

„Üks eesmärk Californiasse tulemisel oligi see, et saaksin parema võrdluse Silicon Valley ja Eesti vahel ning kodumaiseid tegemisi perspektiivi panna,” selgitab ta.

Tema arvates on alati kvalitatiivne vahe, kas inimene on ainult kodumurul töötanud või käinud mujal kas õppimas või tööd tegemas.

„Ühes kohas kügeledes jäädakse tempos maha. Eestis võetakse aeg­ajalt uuendustena asju, mis mujal juba ammu olemas,” ütleb ta. Näiteks toob ta ID­pileti. Praegu räägitakse, et Eestis võiks kasutusse võtta puutevabad ühistranspordikaardid, mis aga mujal juba aastaid toimivad ja on kasutuses.

Eesti kui e­riik on tema arvates kohati mull, kohati sisukas. Eesti probleemina näeb ta ka tõika, et kohapeal pole paljudes valdkonnas tippe, kelle käest nõu küsida.

Šerifikaabuga hiiglaslikke plastist põtru kohtab teadagi ainult ühes riigis maailmas. [Märkus: see teadagi üks riik on Kanada. Vorm on politsei oma, keda ratsapolitseiks kutsutakse.]

Selgemat eristust kõrgkoolides

Kuni keskkooli lõpuni on meil kõik hea ja häbeneda pole midagi, räägib Kase. Sealt edasi on aga nii Eestil kui ka Euroopal Ühendriikidega võrreldes üks suur erinevus. USA kõrgkoolides on selgelt eristatud, kas pakutakse tarkust teaduse tegemiseks või professionaalseks töötamiseks.

„Mina käisin väga kõrgelt makstud kutsekoolis, kus algusest peale öeldi, et siinne kogemus ei ole sisenemistee doktorikraadiõppesse ega teadusesse. Seal valmistati ette tööturule minejaid ja see peegeldus hariduses igapäevaselt – kogu tegevus oli väga projektipõhine. Oli muidugi ka loenguid ja teooriat, aga tegime reaalseid praktilisi projekte, lahendusi,” räägib Kase.

Euroopas ja Eestis ei ole see vahe aga selge, magister on magister, vahet pole, kas temast tuleb hiljem doktor või tööline. Kase räägib omast kogemusest, et ettevõtjad kurdavadki, et sellise kontseptsiooniga tulevad inimesed, kes on küll kõvad teoreetikud, aga praktiliste oskusteta.

„Eestis on selline olukord, et ülikool vaatab kutsekoolile ülevalt alla – kutsekoolis käimisel on halb maitse, aga see on väga jabur,” tõdeb ta.

Mis on USAs parem?

Kase tunnistab, et osalt jääb kindlasti sealsetest koolidest parem mulje, sest neid reklaamitakse märksa rohkem. Hiina ja muu Aasia kohta lisab ta samas, et ka seal võib tänapäeval olla häid koole, kuid nendest pole palju kuulda.

„Mida nad seal teevad, täpselt ei tea, aga asjalikke turva­ ja krüptoteemalisi pabereid sealt tuleb,” nendib ta.

USA koolidest rääkides selgitab ta, et neis on eesmärk selgem ja läbisaamine familiaarsem ning suhe ettevõtlusega tihedam. „Carnegie Mellonis oli ettevõtetest saba ukse taga, et andku palun vaid tudengeid praktikale,” selgitab Kase.

Samuti on sealsetesse koolidesse koondunud parimad professorid ja palju raha panustatakse sellesse, et luua tippkeskused. Euroopas ollakse Kase arvates kahjuks liiga vaimustuses võrdsuse ideest – ka hariduses. Ühendriikides on koolide vahel tihe konkurents, mistõttu lühidalt öeldes üritatakse rohkem tubli olla.

„Siiski, ka Aasias investeeritakse praegu väga palju tippkeskuste loomisesse ja paljud India ja Hiina tudengid lähevad pärast Ühendriikides hariduse omandamist tagasi itta – USA rabeleb, et konkurentsis püsida. Euroopas ja Eestis tegeletakse pigem sisekaemustega ja pole piisavalt juttu sellest, kuidas me teistega konkureerime,” räägib ta.

Keskkooli lõpetajal soovitab Kase jälgida uudiseid ja analüüse. Vaadata, mis valdkond on viie kuni kümne aasta pärast nõudlusega spetsialistide järgi. Samas soovitab ta arvestada tõigaga, et tänapäeval võib juba pea et toota ükskõik mida – protsessori kiirus ja tootmine pole enam suureks takistuseks. Seega ongi eduka äri aluseks mark, disain ja kasutajakogemus.

„Tuleb mõelda, miks ma eristun ja seda rauda taguda. Tootele keskendudes pole aga mõtet Eesti turule jääda, mida suurem mastaap, seda kiiremini läheb hästi,” selgitab Kase.

Kodu on Euroopa

Kase arvab, et kunagi naaseb ta ikka koju, kuid kodumaaks ei pea ta nii väga Eestit kui pigem kogu Euroopat. „Mul on mujal vanas maailmas samuti perekondlikud sidemed – võiks töötada näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Inglismaal,” selgitab ta. Siiski peab ta end läbi ja lõhki eestlaseks – loeb kodumaiseid uudiseid ning jälgib meie kultuuri.

Californias elab ta üksi, üürikorteris. Korteri võttis ta töökoha järgi ja saab jalgrattaga tööl käia – autot ei vaja. „Selles mõttes oli huvitav New Yorgist Californiasse kolida – madal eeslinlik kant. On suuremad kandid nagu San Francisco, aga asustus ikkagi on üsna hajali,” räägib ta.

Üllatavaid momente on Kase palju kogunenud. „Esmalt oli väga kummaline, et pangatšekid on suures rollis. Lihtsalt kirjutan kellelegi mingi paberi ja hiljem läheb lihtsalt kontolt raha maha – veider,” tõdeb ta.

Minu tööpäev

Ärkan umbes kella kaheksa paiku. Kodus hommikusöök ja telerist Bay Area kohalikud uudised. Seejärel rattaga tööle.

Lõuna paiku käin kambaga firma sööklas söömas või kui ei viitsi, siis mõnes muus lähedal asuvas kohas.

Õhtul jõuan kuue-seitsme ajal koju või lähen enne ka firma juures olevasse spordisaali trenni.

Minu puhkepäev

Ärkan hommikul kaheksa, üheksa või kümne paiku, ja edasine aeg sõltub sellest, mis plaanid on tehtud.

Kui näiteks San Franciscos toimub mingi üritus, siis lähen Caltrainiga linna, mis on umbes tunniajane rongisõit ja jään sinna ööseks kellegi juurde või tulen õhtul rongiga koju tagasi.

Kui on näiteks ilus ilm ja isu sporti teha, siis sõidan rattaga, lähedal on ühel pool mäed ja teisel pool San Francisco lahe kallas ja roostik.

Eesti Ekspress Pro häiriv 3D-infograafika

Eesti Ekspress Pro viimane number on sisu poolest tore. Aga lugesin ühte lugu ja infograafika häiris. Ilmselt ka seetõttu, et olin just temaatilist raamatut lugenud.

Vaatame siis seda 3D-infograafikat piima hindadest.

Eesti Ekspressi häiriv 3D-infograafika

3D-infograafikat on väga raske lugeda ja tõlgendada. Kas näiteks kõige uuema seisuga on kallim Prisma või Maxima piim? Ei saa aru.

Kommentaariks lehekülg Daniel Suda raamatust Designing with data, mis on kasulik lugemine nii vigade vältimiseks kui ka õpetuseks, kuidas tegelikult teha tuleks.

3d graphs are bad information design

E-hääletajate arvu statistiline prognoos

Täna arutasime inimestega pisut Twitteris, kui palju võiks järgmisel korral e-hääletajaid olla. Ajasin Exceli kuumaks ja lõin andmed sisse ja konstrueerisin väikese trendijoone. Kõige sobivam trendijoon oli lihtne astendaja. R-ruut näitab, kui hästi trendijoon seniste andmetega sobib (1 oleks täpselt sobiv ja 0 on täitsa mööda), täitsa kõrge ju.

E-hääletajate arvu trend 2005-2011

Kui võrrandisse andmed sisse panna, siis järgmistel valimistel oleks e-hääletajate arvud järgmised. (Ma täpselt ei tea, millal need on, seetõttu lihtsalt kordade kaupa.)

Järgmised valimised (n+1): 197 294
n+2: 256 613
n+3: 322 234
n+4: 393 915
n+5: 471 447

Edasi läheb vast ulmeks, aga tegelikult kahe järgmise korra numbrid on ju päris realistlikud. Eks saab edaspidi uute andmete järgi täpsemaks ajada.

Uuendus: Kristjan arvas, et võiks teha ka e-hääletajate % samasuguse analüüsi, mitte ainult absoluutarvud. Aga palun. Nagu näha, on trendi raskem tabada kui absoluutarvu puhul.

Screen shot 2011-03-07 at 21.07.18

Projektsioon osakaalude kohta kah:

Järgmised valimised (n+1): 34.2%
n+2: 43.8%
n+3: 54.4%
n+4: 65.7%
n+5: 77.9%