Jaanus

Elust, tööst ja inimestest.

10. veebruar. Üle kivide ja kändude tagasi Euroopasse

Meie lennuk Quitost tagasi Amsterdami pidi väljuma alles pärastlõunal, nii et veetsime laisa hommikupooliku pikalt hommikust süües ja seejärel hotelli soojas basseinis vedeledes. Siis tuli asjad kokku pakkida ja taksoga lennujaama sõita. Tee kulges meile juba tuttavaid käänulisi ja künklikke kõrvaltänavaid pidi, aga nüüd, valges, sai ka natuke rohkem ringi vaadata ja mõne maalilise kärestiku juures tänu vastutulelikule taksojuhile sillalt ka pilti teha.

IMG_1198

Lennujaama jõudsime nii vara, et check-in polnud veel alanud ja meil tuli niisama istudes aega parajaks teha. Käisime vaheldumisi lennujaamas ringi jalutamas, et jalgu sirutada, kui ühel hetkel pöördus meie poole hispaania keeles meie lähedal istunud vanaproua. Suure ponnistuse peale arvasime, et ta küsib, kas oleme abielus. Saanud jaatava vastuse, lõi ta käsi kokku, seletas midagi rõõmus-elavalt, siis aga muutus ta toon manitsevaks, viibutas meie poole näpuga, et seejärel taas naeratada ja muudkui edasi vadrata. Nagu varemingi korduvalt mainitud, siis inimesed on Ecuadoris sõbralikud, avatud, vestlushimulised, ole vaid mees ja suhtle.

Lõpuks saime kohvrid ära anda, läbisime tüüpilised lennujaamaprotseduurid, lisaks täiendava piirivalvekontrolli, ja olimegi transiittsoonis, kus jäi lennuki väljumiseni veel pikalt aega. Õnnitlesime end mõttes edukalt lõppenud reisi puhul, läksime lõunat sööma ja viimaseid kingitusi varuma. Järgmine samm oleks pidanud olema lennukisse minek ja õhkutõus Euroopa suunas, aga Ecuadoril oli meie jaoks veel üht-teist varuks.

“Reisijad X, Y ja Z, palun tulge värava juurde infolauda,” kõlas äkki kõlaritest. Kutsutute seas olid ka meie mõlema nimed. Mis nüüd siis, mõtlesime. Äkki on lennuk üle broneeritud või mingi muu probleem meie piletitega? Aga ei – kogunes umbes kümmekond inimest, kel kästi vaid oodata, selgituseks öeldi “täiendav politseikontroll.”

Varsti viidigi meid reisijate tsoonist otse õue ja sealt varjualusesse, kus meid tervitasid tavalistest politseinikest ja piirivalvuritest mõnevõrra karmima olekuga laigulistes vormides automaatidega mehed. Nägime, et meie äraantud pagas oli lennujaama sügavustest sinna varjualusesse toodud – igaüks pidi oma pagasi võtma ja seejärel laigulise mehe juurde minema, kes võttis reisija valvsa pilgu all tema pagasi lahti. Kuigi seda otse ei öeldud, oli selge, et otsiti narkootikume. Mõnda kohvrit tuuseldati põhjalikumalt (minul võeti isegi dušigeelil kork ära ja uuriti, mis pudelis on, samas kui abikaasa pääses tunduvalt hõlpsamalt). Narkootikume meil muidugi ei olnud. Läbivaatuse lõpus pidi iga väljavalitud reisija andma blanketile allkirja, ilmselt selle kohta, et läbiotsimine toimus korrektselt. Meid juhatati tagasi lennujaama, kus pidime transiittsooni pääsemiseks jälle kogu turvakontrolli uuesti läbi tegema.

Olime oma kohusetundlikkuse tõttu esimeses seltskonnas, nii et kui tagasi värava juurde jõudsime, siis kutsuti välja juba uusi reisijaid, kokku ikka mitukümmend nime. Mõnda nime hõiguti algusest peale, ei tea, kas sel reisijal oli midagi karta.

Kas nüüd olid lõpuks ometi kõik kadalipud läbitud? Varsti algas pardaleminek, aga ka lennukile viivas maabumissillas pidid kõik reisijad tegema peatuse, et laigulised mehed saaksid meid kõiki viimast korda läbi katsuda ja narkokoerad üle nuusutada. Nähtu põhjal oli selge, et narkokontrolli võetakse sealkandis väga tõsiselt ja selle põhjal ei soovita mitte kellelgi hakata isegi mitte mõtlema millegi ebaseadusliku smugeldamise peale.

Lõpuks olime lennukis oma kohtadel ja sõit võis alata. Siiski ei läinud see veel Euroopa suunas, vaid hoopis vahepeatusesse Ecuadori suurimasse linna Guayaquili, kust võetakse pardale teisigi Euroopasse reisijaid. Meie lootsime, et vahepeatus on lühike ja me võime oma kohtadele jääda, nii nagu see toimub mitmel Euroopa-sisesel lennul, aga ei: kõik reisijad kupatati lennukist välja ootesaali, kuhu jõudmiseks pidi – tadaa! – muidugi läbima järjekordse turvakontrolli. Guayaquili lennujaam tundus Quito omast olevat mõnevõrra suurem, aga kuna me olime üsna läbivintsutatud, siis väga palju ringi ei vaadanud.

Vahepeatus Guayaquilis kestis üle tunni, kuni lõpuks hakkas järjekordne pardaleminek. Mõningase lohutusena jäi ka seekord meie kolmeses istmereas üks koht tühjaks, nii et saime end sirutada.

Järgmisel hommikul Amsterdamis maandudes ei jaksanud me enam isegi üllatuda selle üle, et esimese asjana lennukist maha tulles tervitasid meid narkokoerad. Amsterdami lennujaamas tuli veel kord läbida piirivalve ja olimegi maailma lõpust koduses Euroopas tagasi.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

9. veebruar. Ekvaatorimuuseum ja TelefériQo

Viimasel päeval Quitos planeerisime minna ekvaatorimuuseumi. Quito asub ekvaatorist mõnekümne kilomeetri kaugusel ja seal on loomulikult olemas lausa mitu ekvaatorile pühendatud muuseumi. Üks neist asub indiaanlaste pühapaigas ja on ka nendesamade indiaanlaste hallatav, teine pidavat olema kommertslikum, aga suurejoonelisem.

Kuna soovisime vähest aega võimalikult sisukalt kasutada, siis ei söendanud omal käel muuseumi otsima minna, vaid tellisime Gs Advantures’i kaudu endale giidi, kes tuli meile hotelli autoga järele, et meid viuhti muuseumisse kohale viia. Giidiks oli Marco, kes rääkis ilusat inglise keelt ja andis seega meile teel muuseumi ülevaate kohalikust elust-olust ja inimestest. Ecuadoril läheb majanduslikult küllalt hästi ja haritud inimestele pidavat tööd jätkuma, eriti hästi elavat arstid, juristid, arhitektid. Vaesematele elanikele ehitab riik munitsipaalmaju. Turismi osakaal majanduses kasvab ja kui nii jätkub, siis võtab see varsti naftaga kauplemiselt suurima majandusharu koha üle. Lõuna-Ameerika sisene turism on elav (seda saime isegi igal pool tunda), kuid USA-lasi pidada Quito kaudu Galapagosele lendama nii palju, et nende jaoks ehitatakse Quito lennujaama lähedale uut hotelli, kus saab ööbida ilma, et peaks lennujaamast edasi-tagasi sõidule aega kulutama. Kui turistid saaksid kerge vaevaga otse Galapagosele, siis see jätaks muidugi teised linnad (näiteks Quito) turistide rahast ilma.

Gastronoomia vallas saime teada, et liha on kohalike jaoks küllalt kallis toiduaine, selle asemel süüakse rohkem mereande ja kana. Loomulikult ka kohalikke puuvilju: hetkel oli parajasti mangohooaeg ja tee ääres müüdigi kõikjal mangosid, kolm dollarit suur kast. (Ka hotelli hommikusöögilauas oli alati suur hulk puuvilja: seal saime teada, kuidas näiteks kohapeal küpsenud ananass tegelikult maitseb).

Kuna Ecuadoris on ilm aastaringselt ilus ja riik üsna tsiviliseeritud, pidavat sinna viimasel ajal järjest rohkem välismaa pensionäre kolima, eelkõige USA-st, kes lõpetavad oma elu USA-s ära ja alustavad uut Ecuadoris – kliima on sama hea kui Miamis, aga elu on kõvasti odavam. Selliste immigrantidega olla aga sama häda nagu kõigi suurriikide inimestega, kes eeldavad, et maailm keerleb nende ümber ja kõik räägivad nendega sama keelt. Ecuador on hispaaniakeelne maa ja mõni selline uusasukas, kes keelt ei räägi, pidavat sageli üsna suurde hätta sattuma, kui tervis hakkab alt vedama. Siis võib selguda, et kui keelt ei oska ning sotsiaalvõrgustikku (tuttavaid, sõpru ja peret) pole, on keeruline saada asjatundlikku arsti- ja sotsiaalabi ning tuge praktiliste asjade ajamisel.

Muudest lähiriikidest olla ecuadorlastega sarnased boliivlased ja peruulased, kõik ju inkade järeltulijad. Argentiinlasi aga teised lõuna-ameeriklased väga ei sallivat, kuna neil olla nina püsti ja nad arvavat, et nad on rohkem eurooplased (ja seega paremad) kui teised. Sellist suhtumist olevat ilmekalt näha olnud 1982. aastal Suurbritannia ja Argentiina vahelises Falklandi sõjas, kui Argentiinale ei läinud ükski naaberriik appi.

Nende mõtiskluste saatel jõudsimegi peale kolmveerandtunnist sõitu indiaanlaste hallatavasse muuseumi, mis asub just täpselt ekvaatori peal. Seal jättis Marco meid tunniks omapead: läksime muuseumi, kus sattusime USA pensionäridega ühte gruppi, mida võttis juhendada kohalik indiaanlasest giid. (Ei, tal ei olnud rahvariideid seljas, oli täitsa tavalise T-särgi ja teksadega).

Kõigepealt räägiti sealsete indiaanlaste kommetest, näiteks sellest, kuidas vaenlaste skalpe kuivatati ja neid trofeedena kanti. Indiaanlaste hõimud on tänapäevalgi Ecuadoris alles, aga inimestelt enam skalpe ei võeta, küll aga loomadelt. Muuseumi olid ka kokku kogutud indiaanlaste erinevad tootemid. Lisaks tutvustati nii indiaanlastel kasutusel olnud päikesekella (erinevad variandid) kui ka tehti igasuguseid katseid, mis näitasid näiteks seda, kuidas vesi voolab põhja- ja lõunapoolkeral kraanist alla erinevas suunas (päri- või vastupäeva). Samas võib igalt poolt lugeda, et see fenomen töötab ainult ekvaatorist kaugel eemal suurte veekoguste puhul, nii et kohapeal nähtu on ainult teadusliku taustata meelelahutus. Aga lõbus oli kaasa elada ikka.

IMG_1042

IMG_1047

IMG_1069

Muuseumi viimane atraktsioon oli indiaani tants, kus indiaanikostüümis tegelane tantsis kõigepealt makimuusika saatel üksi ja siis võttis kampa ka hulga naisturiste, kelleks seekord osutusid paar kobedamat USA pensionäri ja minu abikaasa.

IMG_1080

Kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas ootas meid Marco, kes viis meid kaugelt vaatama ka teist ekvaatorimuuseumi. Sinna me enam sisse ei läinud, kuna arvasime, et indiaanlastest põnevamat neil ikka pakkuda ei ole, seega viskasime vaid kiire pilgu üle aia.

IMG_1101

Viimase Quito-atraktsioonina viis Marco meid TelefériQo jalamile. TelefériQo on gondel, millega saab Quito 3 km põhikõrguselt sõita veel kilomeetri võrra kõrgemale, kust vaade linnale on veel uhkem. Seda saab muidugi teha ainult ilusa ilma korral, kui pilved vaadet ei häiri – Marco sõnul on suurem tõenäosus selleks hommikuti, kuid tol pärastlõunal uuris ta taevast ja arvas, et meil vedas – pilvi oli vähe ja kusagilt ei paistnud neid juurde tulevat, nii viis ta meid hotelli asemel TelefériQo juurde, andis meile suuna piletikassale ja jättis hüvasti.

4 kilomeetri kõrgusel oli õhk hulga jahedam ja hõredam, nii et pea hakkas lausa ringi käima. Lisaks mitmele vaateplatvormile oleks saanud minna ka matkarajale, aga kuna meil ei õigeid jalanõusid ega piisavalt sooje riideid kaasas polnud (tulime ju ikkagi ekvaatorilt!), siis seekord me matkama ei läinud, vaid vaatasime niisama mäetipus ringi. Vaade oli mitmest küljest uhke, lisaks oli platoole ehitatud ka väike kabel, kuhu küll sisse ei saanud, aga väljastki oli seda põnev uurida. Seda, mis asjaoludel kabel oli ehitatud just sinna mäe otsa, meil tuvastada ei õnnestunud, küll aga seletas see seda, miks gondli järjekorras oli märkimisväärne hulk nunnasid.

IMG_1140

IMG_1161

IMG_1193

Sõime lõunaks mõned empanada-nimelised pirukad ja siis sõitsime gondliga tagasi alla. Mäejalamil oli tore lõbustuspark, kus me niisama ringi vaatasime, et siis taksoga tagasi hotelli sõita. Selgus, et taksondus turismipiirkonnas on selline, nagu igal pool ilmas – aktiivselt tulevad end kohe pakkuma isehakanud taksojuhid, kes lubavad hotelli viia 10 dollari eest, aga kui hetke oodata, siis saab ka ametliku takso peatada, kes viib kohale poole soodsamalt. Taksojuhid üldiselt inglise keelt ei räägi, aga rääkida tahavad nad see-eest väga – nii vatras meiega ka see taksojuht pikalt ja põhjalikult, hoolimata meie püüetest selgitada, et me midagi tema jutust aru ei saa. Kui aga meie jõud rauges ja me tal omaette lobiseda lasime, siis tüdis ta sellest ruttu ja jäi peagi vait.

IMG_1195


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

7.-8 veebruar. Merereis, veel kilpkonni, õhtusöömaaeg ja Quitosse tagasi

Kuigi olime kenasti äratuskella peale üles ärganud, siis nn taksojuht koputas siiski pisut enne kokkulepitud aega meie toa uksele, et veenduda, et oleme end sõiduks valmis panemas. Selline täpsus ja hool pani meid hämmelduma, kuid tekitas hea tunde, et oleme oodatud külalised ja meiega arvestatakse.

Varahommik kella viie paiku oli lõunamaiselt soe ja pime ning lisaks tervitas meid tibutav vihm, mis pani mõnevõrra muretsema sellega kaasneda võiva tuule ja seega kogu kiirlaevareisi pärast. Vihmasabin lõppes õnneks juba sadamasse jõudes, kus oli ees ootamas hulk paate, reisijaid (nii turiste kui ka kohalikke) ja kogu seda inimmassi korraldavaid asjamehi.

Eelmisel õhtul anti meile kaasa küll pilet ja täpsed õpetussõnad, kuidas toimida, kuid varajase hommikutunni tõttu ei tulnud kohalik giid meiega kaasa, nii et muretsesime pisut, kas ikka satume õigele laevale. Meid õpetati, et kui kutsutakse “kapten Troy” (Froy?) laevale, siis peame sinna suunduma. Nii ka läks – pärast lühikest reisi kalapaadiga jõudsime sealt õigele alusele. Paraku ei läinud kõigil reisijatel nii ladusalt, nii et laev tiirutas jupi aega reidil ja ootas mahajääjaid, kes reisijate nimekirja alusel oleksid pidanud juba laevas olema. Lõpuks jõudsid viimasedki kohale ja sõit läks meile juba tuntud veeteed pidi lahti.

Ei tea, kas sellepärast, et tagasireis tundub alati lihtsam “sinnaminekust”, aga kiirlaevasõit Isabelalt tagasi Santa Cruzi saarele ei tundunud nii väsitav kui paar päeva varem vastupidisel suunal. Lihtsam oli ilmselt ka seetõttu, et hommikusele vihmasabinale vastukaaluks lõõmas taevas päike ning seega olid tuul ja raputamine selle võrra nõrgemad. Kõige keerulisem oligi neil, kes vale nurga all akna juures istudes pidid silma paistva päikesega toime tulema. Siiski pidasid kõik vapralt vastu ja mõne aja pärast jõudsimegi Santa Cruzi. Seal tuli jälle hops-hops kalapaati ümber istuda, et saarele saada, aga selleks ajaks olime juba vilunud ja erilist elevust see enam ei tekitanud.

Santa Cruzis tervitas meid kohaliku G Adventuresi juht või miski muu asjapulk Juan, kellega olime põgusalt kohtunud juba saarele tuleku päeval. Ta viis meid sadamalähedasse ja politseijaoskonna kõrval asuvasse hotelli, soovitas seal hommikust süüa, asjad hotellituppa viia ja end valmis panna, et saaksime kell 10 suunduda oma järgmise giidi Biancaga uutele avastusretkedele. See hotell oli juba midagi sellist, mida me tavaliselt hotelli all silmas peame – avar ja hele hoone, kus esimesel korrusel on söögisaal ja kõrgematel korrustel toad. Hommikusöök oli kaootiline – esmalt toodi lauda puuviljad ja kuna midagi muud neile ei järgnenud, siis pistsime need nahka. Seejärel saabus jogurt ja krõbuskid. Kohvi pidime küsima korduvalt ja lõpuks saime väga lahjat ja leiget jooki, mis eriti kohvi moodi välja ei näinud. Tuba oli see-eest korralik – sissekäik tuppa oli avatud terrassi kaudu, millelt avanes vaade merele, kus oli näha nii jahte kui ka suuri reisi- ja kaubalaevu. Vannitoas kraanist tulev vesi tundus olevat puhas, nii et sellega sai hambaid pesta küll.

P2070279

Kell 10 saabuski Bianca ja viis meid juba tuttava Toyota pikap-taksoga Charles Darwini nimelisse teaduskeskusesse, kus saime näha järjekordseid kilpkonni ja iguaane. Teekonnal rääkis Bianca meile ka oma huvitavast lapsepõlvest ja kohalikust elust. Näiteks veel mõnikümmend aastat tagasi oli Galapagose ainsaks sidemeks välismaailmaga kaubalaev, mis käis iga kolme kuu tagant. Mitu korda päevas sõitvast lennukist võis siis ainult und näha. Laeva saabumispäeval, mis oli tavaliselt keset ööd või varahommikul, läksid kõik kohalikud pered kogu täiega (lapsed, vanurid, jms.) juba varakult sadamasse, et laevaga saabunud haruldast head-paremat kokku osta. Saarel autosid ei olnud, nii et kokku ostetud kraam tuli omal jõul koju tarida. Bianca tööks olnud arbuusi koju tassimine, kuna just seda puuvilja oli ta kõige enam armastanud. Samuti rääkis ta sellest, kuidas elektriga tema lapsepõlves ei priisatud, nii et elektrit oli vaid hommikul kuuest õhtu kella kuueni – selle aja sees tuli vajalikud tööd-toimetused ära teha. Bianca isa oli meelitatud Santa Cruzi saarele haiglajuhiks, mis oli ilmselt päris kõva sõna. Bianca enda pulmareis olla sarnaselt meie omale viinud Isabela saarele, aga erinevalt meist, kes me saime mõistlikes tingimustes kiirpaadiga sõita, olid nemad loksunud viis tundi kohalikus kalapaadis lõõmava päikese all. Bianca meenutustes oli see reis siiski imeilus.

Darwini keskuses nägime järjekordseid kilpkonni, näiteks Super-Diegot, kes olla üle 100 aasta vana, aga siiski veel reipalt järglasi toodab – tal pidada olema mitusada või -tuhat kilpkonnalast.

P2070265

Seni nähtud mustade mereiguaanide kõrval nägime nüüd ka oranže ja lihtsalt suuremaid maismaaiguaane. Muuhulgas olla nad suureks nuhtluseks Baltra lennurajal, kus nad maandumisraja kuumal asfaldil peesitada armastavat. Valitsus olla küll kaalunud erinevas mõõdus seinte ehitamist lennuraja ümbrusesse, et neid elukaid lennuväljalt eemal hoida, aga kuna see kõik on küllalt kallis ja iguaanid on osavad ronijad, siis jäädud ikkagi vanamoodsate lahenduste juurde: enne lennuki õhkutõusu või maandumist sõidab auto lennurajal edasi-tagasi ja autos olevad mehed teevad kõva häält, et iguaane lihtsalt eemale ajada.

IMG_0943

Darwini teaduskeskuse staarasukas oli olnud Üksildane George, ühelt Galapagose saarelt leitud kilpkonn, keda peeti oma liigi viimaseks esindajaks ja kellelt hoolimata mitme aastakümne jooksul tehtud pingutustest ja erinevatest pakutud paarilistest siiski järglasi ei saadud ja suri 2012. aastal. Teatud hulk George´i spermat pandi küll igaks juhuks kõrvale, nii et teaduse arenedes on põhimõtteliselt võimalik tema järglasi “toota”, kuid sellega kaasnevad eetilised küsimused: kui looduses on üks liik välja surnud, kas siis inimene peaks seda ikka kunstlike vahenditega enam “taastootma”? George’i siluett on igal juhul Darwini uurimiskeskuse ja kogu Galapagose sümbol, mis loodetavasti aitab veel allesolevate suurte kilpkonnade habrast tulevikku turvalisemaks muuta.

IMG_0947

Darwini uurimiskeskuse külastuse järel oli väike lõunapaus, mille ajal käisime tänavaäärses restoranis kerget salatit söömas. Edasi suundusime Bianca ja autojuhiga Santa Cruzi saare küngastele, kus nägime “kaksikuid”, kahel pool teed asuvaid magmakambrite kokkuvarisemise tulemusel tekkinud kraatreid (kuigi teooriaid nende tekkimise kohta on teisigi).

P2070280

P2070282

Edasi viis tee kilpkonnade loodusparki, kus erinevalt eelmistest asutustest kõndisid kilpkonnad vabas looduses ringi ja neile võis ettevaatlikult üsna lähedale minna. Neil loomadel on üldiselt üsna halb kuulmine ja nägemine, kui aga nad siiski äkki midagi näevad või kuulevad, siis urisevad nad üsna õnnetult ja pahuralt, nii et kaob igasugune tahtmine neid segada. Nn õppekeskuses olid vaatamiseks väljas kilpkonnade kilbid, kust sai ilmsekat näha, kuidas kilpkonnadel on selgroog, mis on nendega kokku kasvanud. Kilpe sai ka ise näppida, nii et saime teada, et kilp pole liiga raske ja üks inimene jõuab neid lihtsasti üles tõsta.

P2070290

P2070294

IMG_0997

Oligi aeg Biancaga hüvasti jätta ja hotellis enne õhtusööki väike paus teha. Juan ja Bianca olid meile linnas kätte juhatanud ühe tänava, mis pidada õhtuti suureks tänavarestoraniks muutuma. Sellist võimalust ei saanud ju ometi käest lasta. Ja tõepoolest, üks konkreetne tänav muutuski õhtupimeduse saabudes söögiplatsiks, kus tänavale toodi lauad ja toolid ning tee ääres asuvatest kümnetest restoranidest võisid tellida, mida iganes, peamiselt siiski erinevaid liharoogi, mis meile igati sobis. Kuigi meie ei rääkinud hispaania ega teenindaja inglise keelt, ei saanud see kuidagi takistavaks asjaoluks, sest osa menüüsid olid kenasti piltidega – tuli vaid näpuga näidata ning tellitud supp ja lihavaagen toodi meile kenasti kätte.

IMG_1027

Peale suurt õhtusööki oleks olnud patt kohe magama minna, nii et jalutasime veel kesklinnas ringi. Juba Isabelalt tuttavaks saanud valimiskarneval oli ka siin esindatud, nii et tänavaid mööda sõitsid regulaarselt erinevate parteide karavanid. Läksime hoopis meile juba tuntud sadamasse. Õhtuti muutus see patseerimise kohaks, kus nii kohalikud kui ka turistid ennast näitamas ja teisi vaatamas käisid, lapsed mängisid ning noored trikitasid nii rulade kui ka ratastega, taustaks värviliselt valgustatud lahesopp ja seal ujuvad kalad.

IMG_1033

8. veebruar. Quitosse tagasi

See päev kulus punktist A (Puerto Ayora) punkti B (Quito) liikumisele. Hommikul kohtusime oma giidi Serge’iga, kes organiseeris meile transpordi ja nii kulgesime üheskoos jälle tuldud teed pidi tagasi lennujaama (auto, praam, buss). Teel nägime ka ühte oranži maismaa iguaani oma loomulikus keskkonnas. Lennureis maismaale läks viperusteta.

Quitos ootas meid juba ees meie esimene giid Fatima, kes toimetas meid tagasi juba tuttavasse hotelli. Sel päeval me enam kuskile seiklema ei läinud, vaid nautisime jälle tsivilisatsiooni rõõme:vaadet toa rõdult, kuna nüüd saime rõduga toa, puhast vett vannitoas, televiisorit, wifi-t.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

6. veebruar. Sünge ajalugu, kilpkonnad ja põnevad mereloomad

Kui meie eelmise päeva reis algas kümneliikmelises seltskonnas, siis täna oli privaatreis: meie kahekesi ja giid Ricardo. Esimene osa päevast pidi kestma kuni lõunani, nii et võileibu ei olnud vaja kaasa teha. Ka sõiduvahend polnud mitte buss-veoauto, vaid kastiga Toyota pikap, millel siiski ka kabiinis kaks istmerida, nii et kastis me istuma ei pidanud.

Esmalt suundusime mangroovisohu, kus Ricardo rääkis meile pikalt eri liiki mangroovidest. Meelde jäi niipalju, et ühed mangroovid tarvitavad merevett ja ajavad välja pisut magedat vett, mida omakorda saavad siis teist liiki mangroovid kasutada.

IMG_0778

IMG_0782

Tee kõrval nägime kohalikku surnuaeda, kus küll matmistehnoloogia pisut segaseks jäi. Pinnas on õhuke ja selle all kohe vulkaaniline kivim, mida kaevata ei saa, nii et maa alla matmist ei toimu. Pigem oli vist nii, et surnukeha kohale kuhjatakse kivihunnik, aga kuidas sel juhul lagunemisprotsess täpselt toimub, ei oska öelda.

IMG_0717

Järgmine põnev leid oli üks väheseid ohtlikke taimi saarel, mürgine õunapuu, mis pidi nahka söövitama ja mille viljade söömine samuti hästi ei lõppe. Juba puud ümbritsev lehk oli ebameeldiv ja meenutas mädanenud kartulit. Siiski pidi leiduma turiste, kes leiavad selle puu ja tema viljad olevat väga põneva ja katsetamistväärt. Ainsad loomad, kes pidid suutma selle puu vilju süüa ilma komplikatsioonideta, on Galapagose kilpkonnad, kellest mõnda juba peagi edasisel teekonnal tee ääres toimetamas nägime.

P2060189

IMG_0719

Saare sünget ajalugu meenutab “pisarate müür,” El Muro de las Lágrimas. Enne, kui Galapagosest sai üleilmselt tuntud looduskaitseala, oli see nii kasutu ja igav, et maismaast kaugel olevaid ja ebahuvitava olustikuga saari ei tahtnud endale ükski riik. Teise maailmasõja ajal olid saared USA sõjaväebaasi kasutuses, millest annavad ikka veel tunnistust siin-seal padrikus olevad tsementeeritud teed, mis olid mõeldud sõjamoona transportimiseks. Pärast sõja lõppu asutas Ecuador sinna vangilaagri, et oma ülerahvastatud vanglate olukorda pisut leevendada. Maismaalt toodi saarele 300 vangi ja hulk valvureid. Kuna olukord läks vangide tegevusetuse tõttu väga tooreks, oli vaja neile tegevust anda ja nii sunniti neid ehitama suurtest laavaplokkidest müüri, mis pidi lõpuks neid vanglana ümbritsema hakkama. Praktikas oli see ehitis täiesti mõttetu, sest kivide ladumiseks müüri otsa tuli müüri mööda üles ronida ja loomulikult oleks saanud sama teed ka põgeneda. Hulk vange suri raskete tingimuste, haiguste ja ületöö tõttu. (Võrdlus eestlaste küüditamise, Siberi ja seal toimunud sunnitööga oleks vist üsna asjakohane, isegi aastad ju enam-vähem samad.)

1959 said vangid tegevuse mõttetusest aru, korraldasid mässu, tapsid esmalt valvurid ja siis põgenemisjoovastusest ka saarele elama asunud väheseid kohalikke elanikke ning võtsid ühe parasjagu läheduses oleva USA jahi asukad pantvangi, millega anti sündmusele rahvusvahelise kriisi mõõtmed. Kui Ecuadori tollane valitsus sai olukorra kontrolli alla, leiti, et sellist laadi vangilaager tuleb likvideerida ja nii asutatigi selle asemele Galapagose rahvuspark.

Müür nägi tõepoolest rusuv välja ja oli sobiv monument nii mõttetule tööle, mida ühed inimesed sundisid teisi tegema, kui ka sellega kaasnevale lootusetule olukorrale. Pisut helgust olukorda tõid väikesed väledad laavasisalikud, kes kena päikese käes kividel edasi-tagasi siblisid ega teadnud midagi sunnitöölistest, kes olid need kivid ritta ladunud.

IMG_0734

IMG_0745

P2060193

Läksime Ricardoga edasi vaatetorni, kust ümbritsevat maastikku vaatlesime ja temaga ka elu-olust juttu tegime. Ricardo oli vahva jutuga, heas vormis ja paistis giiditööks igati sobivat. Pärit oli ta Ecuadori maismaalt, kuid teda tõmbas mägedesse ja ta rääkis oma suurest unistusest saada mäestikugiidiks, näiteks Šveitsis. Hoiatasime teda küll lume ja külma eest, aga Ricardo ei paistnud sellest hoolivat.

P2060196

Järjekordses mangroovisoos viis Ricardo meid salajasse randa, mis nägi välja nagu romantilises filmis—keset džunglit avaneb ootamatult avar plats, kust vaatab vastu puhta liivaga rand ja ilus väike laguun. Selle pildiga oleksid hästi sobitunud ka alligaatorid, aga neid Galapagosel pole. Muuhulgas olevat ka eelmainitud vangilaagri asukad siit laguunist endale joogivett tassinud, sest vesi pärines mangroovidest, mis merevett tarbisid ja magedat vett välja ajasid. Muidugi ei olnud tegu päris puhta joogiveega, aga maitstes oli see oluliselt vähem soolane kui merevesi või vesi meie hotelli vannitoas.

P2060204

Edasi läksime kilpkonnade aretuskeskusesse, kus nägime erinevas suuruses ja erinevatest liikidest Galapagose kilpkonni, päris pisikestest kuni täisealisteni. Aegade algusest elasid need kilpkonnad omaette Galapagose saarel, kuni keskajal saabusid piraadid ja hakkasid neile palju kurja tegema, kas lihtsalt neid ära süües või siis saarele koeri-kasse tuues, kellele samuti meeldis kilpkonni süüa. Kuna kilpkonnad elavad kuid ilma vee ja toiduta, siis piraadid võtsid hiidkilpkonni endaga ka laevadele, et vajaduse korral nad ära süüa. Vahel aga tuli laeva liigse raskuse tõttu osa lasti merre visata ja nii sattusid ka kilpkonnad üle parda. Kuna kilpkonnad on head ujujad, siis jõudsid mõned neist saartele, kus varem hiidkilpkonni kas üldse ei olnud või seda liiki kilpkonni ei olnud. Tulemuseks oli see, et eri liiki kilpkonnad läksid omavahel sassi ja tekitasid uut liiki kilpkonni. Kõige selle tõttu on kilpkonnade populatsioonid Galapagosel üsna väikeseks kahanenud ja saari üritatakse arenduskeskuste abil nendega taasasustada. Keskustes hoitakse kilpkonni liikide kaupa ja tõupuhtad järglased viiakse mõne aja pärast vabasse loodusesse konkreetse liigi kodukohta.

P2060214

IMG_0834

IMG_0828

IMG_0843

Päeva esimene reis oli sellega lõppenud ja meid viidi tagasi hotelli, kus saime toeka lõuna (klassikaline supp-praad-magustoit). Seejärel suundusime snorgeldamis- ja loodusretkele. Meie reisikaaslasteks said teadmata Ladina-Ameerika riigist pärinev kooliekskursioon karja käratsevate lastega ja kaks paksu saksa turisti. Kogu see kena kambakene laaditi sadamas paadile, mis sõitis mõne minutiga järjekordse laavakivist koosneva saareni, kus jalutasime laavaväljadel ja vaatasime loomi. Saar oli väike, asustamata, nii et ideaalne paik erinevatele elukatele.

Muuhulgas oli saarel laguun, kus pidavat aeg-ajalt käima haikalad. Väike laguun oli kolmest küljest kaljuga eraldatud ning kuna seal oli soe ja madal vesi, siis pakkus see suurepärast toidulauda haikaladele. Tõusu ajal pidavat haid laguuni tulema, kuid kui nad ahneks lähevad ja söömist enne mõõna ei lõpeta, siis jäävad nad laguuni kinni ja pakuvad suurepärast silmailu meiesugustele turistidele. Sel korral ahneid haisid laguunis tiirutamas ei olnud, kuid muid põnevaid elukaid nägime saarel küll: iguaane, sisalikke, ookeanis ujuvat merikilpkonna, merilõvisid ja krabisid. Ühel liivaväljal näidati meile lausa iguaanide munemiskohta, kuhu arusaadaval põhjusel astuda ei tohtinud. Kui varem olime näinud vaid üksikuid iguaane, siis siin saarel oli väiksemat sorti iguaane kümnete kaupa trobikonnas koos, kõik liikumatud, nina päikese poole. Saare teises otsas oli teine laguun merilõvide päralt – nägime kolooniat emaseid merilõvisid koos isasmerilõiviga laguuni kohal kaljul seistes. Giid tegi merilõvi häält, mis isase täiesti pöördesse ajas – kuna ta meid kalju otsas ei näinud, siis möirgas ta lihtsalt vastu, siis aga paterdas vette, ujus närviliselt edasi-tagasi, ikka muudkui möirates.

P2060235

P2060239

IMG_0880

P2060225

Edasisel laevasõidul nägime pingviine, kelle olemasolus siin troopikas olime seni kahelnud—pingviinid elavad ju Antarktikas?—aga nüüd pidime tunnistama, et neid saab ka Galapagosel näha. Olid täitsa seninähtud pingviinide moodi, kes kaldal kohmakalt kahel jalal kakerdavad, aga vees osavalt toimetavad. Kasvult olid nad väiksed ja värvilt hallid ning kui seni olen pingviine pigem vee all ujumas näinud, siis mõned siinsetest ujusid pea veest väljas nagu pardid.

P2060245

Järjekordse kaljunuki ääres laaditi meie seltskond laevast maha ning kari lapsi ja kaks paksu sakslast läksid snorgeldama. Meie jäime selle asemel kaldale, kus kah igav polnud—iguaanid, krabid ja pingviinid muudkui askeldasid nii vees kui ka meie ligiduses kaldal.

P2060251

IMG_0851

Hotelli tagasi jõudsime küllalt mõistlikul ajal, nii et nüüd oli võimalus taas randa minna, et lõpuks ometi ka ookeani ujuma saada. Vesi oli väga mõnus ja soe, laine lisas põnevust, aga polnud liiga ohtlik. Tõeline paradiisirand—aga nagu öeldud, siis ainult ranna pärast siia maailma lõppu reisida oleks ilmselge raiskamine. Rannas jalutades avastasime ka vaatetorni, kuhu jõudsime ronida parajasti päikeseloojangu ajaks, nii et saime ka korraliku doosi romantikat.

Pärast õhtusööki otsustasime veel teha tiiru rannas ja võib-olla astuda läbi ka öisest rannabaarist, kust lootsime leida elavaid sambarütme ja muud põnevat ööelu. Aga baar oli suletud, nii et see meelelahutus jäi ära. Küll aga leidsime üles kohaliku küllalt tagasihoidliku kiriku ja seal kõrval oleva kõrtsi, samuti saime osa valimisparaadist. Nimelt pidid Ecuadoris varsti tulema kohalikud valimised ja valmistel osalejad ei väljendanud oma meelsust mitte Eesti kombel Internetis jaurates, vaid hulk autosid laaditi oma toetajaid ja lippe pilgeni täis ning sõideti uhke paraadina mööda külatänavaid, kõlaritest möirgamas vastava parteiga ilmselt kuidagi seotud patriootlikud laulud, toetajate kisa ja autosignaal kõige selle juurde üürgamas.

IMG_0916

Kuigi kauaks me paraadi imetlema ei jäänud, sest järgmisel päeval kell 5:30 pidi algama reis tagasi tsivilisatsiooni suunas, s.t. Puerto Ayorasse, nii et oli aeg asjad kokku pakkida, et järgmistele seiklustele puhanult vastu minna.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

5. veebruar. Saab veel kaugemale

Õhtusöögiks olnud kala otsustas, et talle mu kõhus ikka ei meeldi, ja tuli poole öö ajal sisenetud teed pidi tagasi välja, nii et magada ma sel ööl eriti ei saanud. Järgmise päeva plaane arvestades oli see niru, sest meid ootas ees nii umbes 20-kilomeetrine matk üsna tundmatutes oludes. Hommikul suutsin end siiski kokku võtta ja matkaks valmis panna. Ärgata aitasid ka kuked, kes reipalt kell 6 hommikul kirema hakkasid.

Ametlik äratus oli 6:40. Hommiku-buffee järel pidi igaüks endale ise teises buffee-lauas lõunaks võileivad kaasa tegema. Materjaliks pakuti muu hulgas lahkesti ka jälle kala, aga meie piirdusime sel päeval igaks juhuks juustusaiadega. Kui asjad koos, laadisime end jälle juba tuttavasse buss-veoautosse ja sõit läks lahti selle päeva põhiatraktsiooni, Sierra Negra vulkaani poole.

“Miks te nii palju asju kaasa võtate?” imestas giid meie üsna keskmise suurusega seljakotti vaadates. “See on ju lihtne matk.” Ega meil liiga palju kola olnudki, lihtsalt kott nägi välja suurem kui asjadest eeldada võinuks. Paar liitrit joogivett, võileivad, vihmajoped ja oligi enam-vähem kõik. Caroline oli meile eelmisel õhtul küll ka kummikuid pakkunud, et oleks parem võimaliku sopa sees mütata, aga meie lootsime hakkama saada kergete matkajalanõudega, mis meil ka kenasti õnnestus, nii et kummikud oleks olnud mõttetu lisakoorem.

Peale kolmveerandtunnist sõitu jõudsime kella 9 paiku hommikul oma umbes kümneliikmelise grupiga matkaraja algusesse. Peale meie hakkas sinna saabuma sarnaste buss-veoautodega teisigi sama suuri gruppe. Giidi sõnul pidi rada kulgema esmalt mööda lauget võsast nõlva üles kraatriservale ja siis serva mööda edasi järgmise kraatrini, kokku ühes suunas 8 km. Loeti sõnad peale, et grupp võiks enam-vähem ühes tempos püsida, kuid mahajääjaid oodatakse järgi, pilte tuleks üldiselt teha aja kokkuhoiu mõttes kohtades, kus tehakse ühine peatus. Nii asusimegi teele.

P2050090

P2050094

Matkarada kujutas endast laugelt tõusvat metsateed, kus oleks saanud vist isegi autoga sõita. Autosid me ei näinud, küll aga hobuseid, millega samuti oleks olnud võimalik seda rada läbida. Enamik matkajatest eelistas siiski oma kondimootorit. Kuna eelmisel päevadel oli sadanud ja suur hulk matkajaid seda rada tallunud, siis lauge tõus oli omajagu porine ja lige. Kuna matkajate vilumus ebatasasel pinnal liikuda osutus väga erinevaks, siis erinevate gruppide inimesed segunesid kiiresti, osadest mindi mööda, teised jälle kihutasid omakorda meist mööda.

Varsti jõudsimegi kraatriservale, kust avanes muljetavaldav vaatepilt meist mõnisada meetrit allpool olevale kümnekilomeetrise diameetriga laavaväljale. Giid rõhutas, et kuigi bukletid kirjutavad sellest vulkaanist kui suuruselt maailma teisest, siis tegelikult on see oma diameetriga ikkagi maailma kõige suurem tegevvulkaan, mis oli viimati aktiivne ainult paar aastat tagasi.

“Igav liiv ja tühi väli” on sealse laavavälja kohta veel palju öeldud, sest laavakivi tundus meile liivast vaenulikum materjal, krobeline ja täiesti elutu. Giid pidas meile ka loengu vulkaanide toimimisest, kust jäi meelde see, et erinevalt filmides nähtud purskavatest tulejugadest on Galapagose vulkaanid rohkem vaikselt podiseva ja immitseva iseloomuga ja protsessid toimuvad üsna aeglaselt. Seetõttu saare elanikke reeglina ei evakueerita vulkaani aktiviseerumise korral ja ka kraatriserval seistes ei maksa karta, et tulejuga ootamatult ähvardada võiks, sest ohtlikest vulkaanilistest protsessidest annavad vaatlusjaamad piisava ajavaruga teada.

P2050099

P2050103

IMG_0610

Heakene küll. Jätkasime matka mööda kraatriserva, kui varsti sai meile ka selgeks, miks päevaga nii vara alustama pidi. Nimelt asendusid päeva alguse pilvealune ilm ja üksikud päikesekiired kiiresti tibutava vihmaga. Kuigi vihm ise oli talutav, siis sellega kaasnesid ka pilved (õigemini vastupidi, pilved tõid vihma), nii et vulkaanide ja laavaväljade kohale kerkis paks udu ja nähtavus halvenes. Kui oleksime kraatri juurde koos vihma ja pilvedega jõudnud, oleks meil muljetavaldav pilt lihtsalt nägemata jäänud. Kuna nüüd oli aga põhiatraktsioon nähtud, tui ülejäänud teekond lihtsalt lõpuni ja tagasi kõndida ning loota, et teel lubab ilm veel uusigi atraktsioone märgata.

Tibutava vihmaga jõudsime kraatrinõlvalt allpool asuvatele laavaväljadele, mis pidid viima edasi järgmiste, väiksemate kraatriteni. Teel oli väiksemaid atraktsioone, näiteks suure puu all olevad piknikupingid ja kummalise kujuga kaktusepuud. Elevust tekitas ka vulkaanilises pinnases olev auk, mille kohale käe asetades sai tunda, kuidas sealt tuleb vulkaani sügavusest pärinevat kuuma õhku. Keegi arvas, et sellised kuumaõhuaugud sobivad ka pahaaimamatute turistide grillimiseks, aga seda meie peal õnneks ei katsetatud.

P2050124

P2050127

Ühel hetkel jõudsime otsustuspunkti, kus giid teatas, et soovijatel on võimalik sealt veel edasi minna, teised aga võivad sama teed mööda tagasi pöörduda. Umbes pool tundi edasi minnes võis ilma paranemise korral näha veel kraatreid, aga kuna taevas täiesti pilvine, ei saavat seda garanteerida. Teine valik oli niisiis rahulikus tempos alguspunkti tagasi minna. Hargnesimegi abikaasaga, nii et tema, giid ja veel üks vapper abielupaar siirdusid edasi maailma lõpu kõige tagumisse otsa, et veel kuumaastikku vaadata. Mina aga rahuldusin juba nähtuga, võtsin kogu meie kraami endale selga ja hakkasin rahulikus tempos alguspunkti tagasi kõmpima.

P2050133

P2050140

P2050147

Piknikukohas tegin peatuse, sõin mõned kaasatehtud võileivad ja ronisin tagasi üles kraatriservale, et sealt alguspunkti jõuda. Giidil oli õigus olnud—hommikuse uhke panoraamvaate asemel laiutas kraatris paks udu ja näha polnud midagi. Vahelduvaid vihmahooge ja mudamülkaks muutunud, aga siiski küllalt läbitavat teed trotsides jõudsingi alguspunkti tagasi.

Kokkuvõttes oli matk 5 tundi ja 16 km pikk, sealhulgas umbes 300 m vertikaalset tõusu. Rada oli läbitav täitsa tavaliste matkajalanõudedega, arvestada tuli vaid seda, et need võivad pisut sopaseks saada. Ei midagi keerulist, vaid julgelt soovitatav.

Kui kogu grupp oli alguspunkti jõutud, võeti siht eelmisel õhtul väljareklaamitud flamingolaguuni poole, mis jättis endast küllalt armetu mulje. Üsna mittemidagiütlevas suures tiigis nägime vaid kolme või nelja üksikut flamingot, kuigi giidi jutu järgi pidid nad suure parvena iga päev seal tiigis solberdamas käima, mis pidavat väga ilusa elamuse andma.

P2050159

Pärast lühikest hotellipeatust oli võimalik minna snorgeldama paadisadamasse, kus me eile randusime, aga kuna meie seda ala ei harrasta ja see rand ei olnud atraktiivne, siis loobusime sellest ja veetsime pärastlõunal tunnikese hoopis hotelli võrkkiikedes. Seejärel otsustasime minna otsima randa, mida me eelmisel päeval ei leidnud. Teekonnal tekitas suurt elevust triibuline põrsas, keda kohalikud tundusid maja juures ketis koera asemel pidavat.

P2050175

Rannas nägime lõbusat kohalikku tegelast, rokkarisoenguga iguaani, kellesarnaseid järgmisel päeval veel rohkesti kohtasime, kuid vaieldamatult oli see nähtutest suurim (ninaotsast sabatipuni 1,5 meetrit). Rannaäärsele külateele olid veetud ristipidi jämedad köied, mis täitsid “lamava politseiniku” ülesannet ja mille eesmärk oli panna sõitjaid kiirust vähendama, et nad teed ületavatest iguaanidest üle ei sõidaks.

P2050176

Rand ise oli väga kaunis, puhta liiva ja selge veega, mis oli mõnusalt soe ja parajate supluslainetega. Sel päeval meil küll vetteminekuks enam jaksu ei jätkunud, aga võtsime nõuks järgmisel päeval end siiski ookeani ära kasta, et linnuke kirja saada. Kui juba tulla maailma lõppu, siis peab seal ka vees ära käima. Iseküsimus on muidugi, kas lihtsalt rannaelamuse nimel tasub kogu seda reisivaeva ette võtta (ja vastus, et ilmselt mitte, sarnaseid paradiisirandu leiab ka mujal, kuhu saab minna tunduvalt kergema vaevaga).

IMG_0699

P2050178

IMG_0696


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

4. veebruar. Reis maailma lõppu

Nagu lubatud, oli Fatima meil hotellis 4:30 järel. Jätsime ebavajalikud kohvrid vastuvõttu ja saime kaasa karbid hommikusöögiga, mille hiljem lennujaamas ära manustasime. Meiega koos laaditi mikrobussi ka kaks šveitsi tüdrukut, kes suurte seljakottidega juba kolmandat kuud ringi reisisid.

Lennujaama sõit läks juba tuttavaid mägiseid kõrvaltänavaid pidi, kuni lõpuks jõudsime suurematele teedele ja nende kaudu lennujaama. Šveitsi tüdrukud suundusid rahvusvaheliste lendude terminali, meie Fatimaga aga siseriiklike lendude osakonda. Enne lennukile jõudmist tuli meil läbida hulk protseduure ja ei tea, kas ilma kohaliku abita ja hispaania keelt oskamata oleksimegi nendega nii hõlpsasti hakkama saanud. Ecuador kontrollib üsna rangelt, et inimesed ei veaks Galapagosele soovimatuid liike, toitu ega muud sarnast, mis võiks sealset ökosüsteemi ohustada.

Esmalt valgustati meie äraantav pagas läbi ja tõmmati spetsiaalse plastikribaga kinni. Seejärel saime end lennule registreerida ja pagasi ära anda. Siis küsis Fatima meie passe enda kätte, et ta saaks meile hankida järjekordsest letist Galapagose migratsioonivormid, mille lunastamise eest tuli maksta 10 dollarit inimese kohta ja mille pidime hiljem lennukis ära täitma. Pisut kõhedust tekitas oma passi äraandmine võõrale inimesele, kuid kuna meie senised põgusad kogemused kohalikega olid head, siis tegime seda jah-muidugi-näoga, endal hing sees värisemas. Fatima oligi peagi kenasti kaartidega tagasi, misjärel saime talle aitäh öelda ning pidime siis omapead turvakontrolli minema ja ootesaali suunduma.

Kui siiani oli kõik läinud üsna sujuvalt, siis nüüd tulid esimesed tagasilöögid. Mõni aeg enne meie lennu väljakuulutamist peatati lennujaamas kogu liiklus ja ekraanidele ilmusid kirjad, et lennurada on suletud halbade ilmaolude tõttu. Aknast välja vaadates paistis küll üsna ilus sademeteta hommik, aga ju siis oli kuskil ikkagi lendamist takistav udu. Pidime kella kaheks päeval jõudma kiirpaadile, mis meid ühelt Galapagose saarelt teisele viib. Kui lend liiga kauaks edasi lükkuks või, hoidku jumal, üldse ära jääks, siis oleks meie reisiplaan omajagu hapuks läinud.

Kohalike lendude ootesaalis oli umbes pooleks kohalikke ning inglise ja muud keelt kõnelevaid turiste. Kui lennud ootele pandi, muutus viimati nimetatud seltskond rahutuks – eks kõigil oli reis kenasti ette planeeritud ja keegi ei soovinud ettenägematute asjaoludega maadlema hakata.

Pärast tunniajast viivitust õnneks lennud jätkusid ja varsti saabus ka meie kord lennukile viivale bussile minna. Olin salamisi lootnud või pigem kartnud, et lend Galapagosele toimub mingi eksootilise võsalõikuriga, mis näitaks, et oleme juba tsivilisatsioonist välja tõelisse džunglisse jõudnud. Lennuk aga oli tavaline Airbus ja ekstreemsed elamused lükkusid mõnevõrra edasi.

Lend Galapagosele polnud kuigi märkimisväärne. Ainsate tähelepanuväärsete asjaoludena toimus vahepeatus Ecuadori kõige suuremas linnas Guayaquilis, kus osa reisijaid lahkusid meist ja hulk uusi turiste lisandus meie lennule. Kui olime uuesti startinud, siis teise põneva asjaoluna teatati kuskil ookeani kohal, et nüüd algab käsipagasi desinfitseerimine (ikka kohaliku looduse kaitsmise eesmärgil): istmeridade kohal olevad käsipagasiluugid tehti lahti ja stjuardessid piserdasid kogu pagasi mingi aerosooliga üle. Samal ajal täitsime meie Galapagose migratsioonivorme ja ootasime põnevusega, mis edasi saab.

Varsti hakkasidki ookeani seest paistma Galapagose saared. Maandusime vulkaanilisel Baltra saarel asuvasse lennujaama. Meid tervitas soe ja niiske, aga mitte üleliia palav ilm. Lennujaama ümbritses kivine tühermaa ja hiljem saime teada, et seal saarel peale lennujaama tõepoolest muud polegi.

IMG_0507

Lennujaamas pidime kõigepealt esitama oma passid ja Galapagose täidetud migratsioonivormid ning maksma looduskaitsealale sisenemise tasu – 100$. Saime kätte oma pagasi, mis valgustati uuesti läbi. Lennujaamast väljudes võttis meid vastu järgmine giid Serge – turske tegelane, kes paistis igati tore ja rääkis ka kena inglise keelt. Lennujaamast väljudes ootas kogu lennukitäit reisijaid kohalikud bussid, mis viisid meid kõiki kogu meie pagasiga läbi tühermaa saare teises otsas olevasse praamisadamasse.

IMG_0519

IMG_0514

Rahvas suunati mõnesajameetrise väina ületamiseks praamile, pagas visati praami katusele ja meie saime natuke aimu juba kohalikust loodusest. Näiteks peesitas poi peal esimene merilõvi, kes meid ja teisi turiste vaimustusest kiljuma pani, aga Serge ei kergitanud selle peale kulmugi. Merilõvisid on kõikjal Galapagosel nagu kärbseid ja kohalikes ei tekita nad mingeid emotsioone. Väina kohal laperdasid ringi ka pelikanid.

Lühikese praamisõidu järel olime jõudnud Santa Cruzi saarele, kus asub ka Galapagose suurim linn, umbes 12 tuhande elanikuga Puerto Ayora, mis pidigi olema meie järgmine sihtkoht. Santa Cruzi universaalsed transpordivahendid olid Toyota kastiga džiibid, mis karjakaupa sadamas ootasid. Serge viipas neist ühe lähemale, pagas visati taha kasti ja sõit läkski lahti.

Saime esimese tutvuse Galapagose tohutult muutliku ilmaga. Kui lennu- ja praamisõidu ajal lõõmas päike ja oli mõnevõrra palav, siis kõrgendiku poole vaadates nentis Serge, et jääme vihma kätte. Ja tõesti-tõesti, sõit läks vulkaaniliselt tühermaalt üles lopsaka rohelusega küngastikku, kus meid võtsidki vastu hoovihmad.

Sõit viis edasi läbi lopsaka metsa ja üsna mittemidagiütlevate külade, kuni lõpuks jõudsime Puerto Ayorasse, mis paistis olevat tunduvalt rohkem tsiviliseeritud kui maailma lõpust oodanud oleks: täitsa tavaline lõunamaine mereäärne linn promenaadi, sadama, restoranide ja kõige muu selle juurde kuuluvaga.

P2040086

P2040084

Kuna meil oli pisut rohkem kui tund aega järgmise ühenduseni (sõit “kiirpaadiga” järgmisele saarele – meil polnud õrna aimugi, mida see sõidukivorm peaks siinses kontekstis tähendama) , siis saime oma pagasi reisibüroosse jätta ja võisime linna peale kondama minna. Kuna olime näljasid ja vihma tibutas, otsustasime väikese eine võtta. Promenaadi peal oligi kena söögikoht, kus menüü oli küll lihtne (pitsa jms), kuid rikkalikum kui me ootasime. Serge oli meid hoiatanud, et enne paadisõitu ei maksa kõhtu liiga täis süüa, nii et sõime mõnevõrra muretsedes kahepeale ühe pitsa ja mängisime oma peas erinevaid stsenaariume läbi.

Kiirpaadid väljuvad erinevate saarte suunas Puerto Ayorast kõik kella kahe paiku pärastlõunal. Nii saime reisibüroos kokkulepitud ajal Serge’iga kokku ja läksime koos temaga sadamasse, kus saime järjekordses tunglevas rahvamassis oodata. Ühel hetkel jõudsime kontrollileti juurde, kus järjekordselt kogu pagas (nii suur kui ka käsipagas) füüsiliselt läbi vaadati ja uuesti klambriga kinni tõmmati. Minu reisikott haises ikka veel väga jäledalt sääsetõrjevahendi järele ja ei tea, kui rõõmsad oleksid ametnikud seda haisu nuusutades olnud, aga õnneks nihverdas Serge meie suure pagasi kontrollist mööda väitega, et see oli just hetk tagasi lennujaamas juba läbi vaadatud (mis oli iseenesest tõsi).

Seejärel jäi kogu rahvamass kai peale ootama kalapaate, mis vedasid reisiseltskondi umbes 10 inimese kaupa kiirpaatidele, mis ei saanud sadamasse tulla, kuna sadam oli madal. Ei meie aru saanud, mis järjekorras inimesi ja nende pagasit kalapaatidele lasti, kuna järjekorrast seal kinni ei peetud. Serge oli rahulik, nagu oleks kogu see sumin ja arusaamatu sehkendamine kõige tavapärasem asi üldse, kuni ühel hetkel ütles, et nüüd on meie kord, näitas meile õige kaiotsa kätte ja me jätsime temaga selleks korraks hüvasti. Kobisime koos oma pagasiga paati, mis kasseerisid kiirpaadini vedamise eest tasu 50 senti per naase.

Kardetud kiirpaat kujutas endast kolme mootoriga veesõidukit, kuhu kahel küljel asuvatele istepinkidele mahutati umbes 20 inimest, pagas laaditi meie silma alt ära ei-tea-kuhu ja sõit läkski lahti. Kaldalähedases vees oli sõit talutav, aga vabamasse vette jõudes lükati kiirem käik sisse ning paat hüppas ja põrutas tormiste lainete vahel päris kõvasti. Algul oli kõigil sõitjatel lõbu laialt ja kiljumist kõvasti, aga kuna sõit kestis mitu tundi, siis varsti väsiti ära ja jäädi vaiksemaks. Paljud jäid tukkuma ja libisesid kõikuvas paadis üksteisele läbisegi selga, üks nii umbes kümneaastane poiss jäi magama minu selja najale.

IMG_0855

P2040087

Päris pahaks süda kellelgi ei läinud, aga mitmed olid üsna vaevatud moega. Mina närisin nätsu, vaatasin horisonti ja püüdsin üksluiseks muutunud üles-alla põrumisega ühele poole saada. Sõidu ajal nägime mõnd kaugemat kaljusaart, aga muidu ei midagi huvitavat.

Mõne tunni pärast jõudsimegi Galapagose suurima saare Isabela suurima asula Puerto Villamili lähedusse. Linnaks on seda palju nimetada, tegu oli ikkagi külaga. Aga selleks et maale jõuda, tuli taas läbi teha juba tuttav manööver – oodata esmalt vastutulevat kalapaati, siis oodata enda reisikorda et seejärel kribadi-krabadi kobida kalapaati, hoides samal ajal teise kalapaati sattunud pagasil silma peal.

Rannas tervitas meid järjekordne ports merilõvisid ja kohalik giid Caroline, kellest sai meie reisijuht järgnevaks kolmeks päevaks. Caroline oli pärit Inglismaalt, aga polnud seal juba viimased 11 aastat käinud. Ta elas just nimelt selles saarel ja tema igapäevaseks tegevuseks oli aidata meiesugustel turistidel end saarel sisse seada ja seal tegevust leida.

IMG_0554

Selleks et jõuda sadamast hotelli, laaditi meid kohalikku sõiduvahendisse. Kunagi oli see ilmselt olnud veoauto, aga kasti oli ehitatud mingi kummaline raam ja selle vahele pingid ja nüüd oli tegu omalaadse bussiga. Hotell oli sadamast mõne kilomeetri kaugusel ning sealt vooris järgnevate päevade jooksul läbi üsna palju turiste, kellel kõigil oli oma reisiplaan ning erinevad tulekud-minekud, aga Caroline suutis kogu selle olukorra kenasti ära majandada. Tema teadis täpselt, kes läheb kell 9 matkama, kes kell 10 snorgeldama, jne.

IMG_0550

Tol päeval oli meie programmis veel flamingode laguuni külastus, kuid kuna tol päeval seal käinud grupp oli kinnitanud, et laguunis praegu flamingosid ei ole, lükkas Caroline selle ürituse edasi. Selle asemel sõitsime kohe hotelli, mis sarnases meie mõistes kämpinguga – kaks kahekorruselist maja, mis on omavahel ühendatud nutika trepiga ja mis mahutasid ehk umbes 15 tuba. Meie tuba asus teisel korrusel, oli puhas ja avar ning meie suureks üllatuseks konditsioneeriga. Meil oli ka oma vannituba, mille kraanidest tuli vaid pisut filtreeritud merevett – pesta end sellega sai, aga näo ja hammaste pesuks oli meile jäetud kannuga puhast vett.

IMG_0563

Kuna ootamatult oli õhtu vabaks jäänud, avanes meil võimalus Caroline’iga juttu puhuda. Üks tema esimesi küsimusi käis meie toitumise kohta – kuna eeldasime, et saarel tuleb palju mereande süüa, siis teatasime, et üks meist kala ei söö. Caroline tormas seepeale kohe kööki – selle põhjus selgus pisut hiljem. Lisaks saime Caroline-ilt teada ka kohaliku elu-olu ja mõtteviisi kohta. Näiteks kuulsime, et nädal enne meid oli samas hotellis peatunud üks eesti tüdruk, et Galapagose elanikud soetavad omale riideid ja jalanõusid peamiselt kataloogidest, et maismaal käiakse üldiselt harva ja et elu on seal üldse lill. Seejärel üritasime Caroline’i juhiseid järgides jalutada mööda kruusaseid külavaheteid umbes kilomeetri kaugusel asuvasse randa, aga eksisime pisut ära, sattusime kõrkjate vahele, hea veel, et enam-vähem valges hotelli tagasi jõudsime.

IMG_0564

IMG_0567

Tol õhtul hotellis ettenähtud õhtusöök koosnes supist, üsna soolasest kalast ja magustoidust, kuid tänu Caroline’i varasemale kiirele reageerimisele oli ühele meist valmistatud kala asemel liha. Olime lõpmatust reisimisest üsna väsinud, nii et kohe pärast õhtusööki panime asjad järgmise päeva matkaks kokku ja läksimegi magama.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

3. veebruar. Päev Quitos

Hotelli restoran asus 7. korrusel. Hommikusöögile minnes tuli meie lifti umbes 10-aastase (lapse?)lapsega 60-aastane naine, kes liftis korrusenuppu ei vajutanud, kuid kes hakkas valjuhäälselt meiega millestki sädistama, kui lift oma teekonda 7. korrusele jätkas. Püüdsime selgitada, et me hispaania keelt ei mõista, et oleme turistid ja et räägime inglise keelt. Naine vaatas meid, kuulas meie jutu ära, nii et meil tekkis tunne, nagu oleks meist aru saadud, aga siis hakkas naine uue hooga hispaania keeles vadistama. Kui jõudsime 7. korrusele, jäi naine lifti, nii et vajutasime esimese korruse nuppu ja saatsime ta vastuvõtukorrusele – küll seal teda aidatakse. Kogu reisi vältel veendusime üha enam selles, et inglise keelega Ecuadoris kaugele ei jõua, kuid kohalikud naudivad ka umbkeelsete külalistega hispaania keeles suhtlemist väga.

Rikkalikus hommikusöögilauas (kus saime muuhulgas teada, kuidas ananass ja muud puuviljad tegelikult maitsevad) nägime Quitot suurtest panoraamakendest esimest korda ka päevavalges. Pilt oli väga uhke: hotelli läheduses ärikvartal suurte pilvelõhkujatega, edasi madalamad kvartalid, mitmes küljes suured mäed ja nende külgedel veel palju-palju maju. Siin-seal suhteliselt madalal, praktiliselt meie kõrgusel, ka mõned pilveräbalad, sest Quito on ju oma kõrge asukoha tõttu maailmas teine pealinn Boliivia La Pazi järel. Quito on ka küllalt suur, seal elab üle kahe miljoni inimese.

P2030001

P2030003

Parema plaani puudumisel otsustasime otse kesklinna minna, seda enam, et esmaspäeva hommikuti toimub presidendipalee juures vahtkonnavahetus, mis kõlas alustuseks piisavalt huvitavalt. Kui me muidu oleksime otse ukse ees ootava taksojuhi juurde läinud ja temaga püüdnud sõidutingimustes kokku leppida, siis vähemalt selles hotellis käis selline asjaajamine portjee kaudu – meie ütlesime talle oma sõidu sihtkoha (Plaza Grande), mille tema edastas taksojuhile, et hetk hiljem tõlkida meile sõidu hind (viis dollarit nagu kõik meie taksosõidud Quito linna piires). Väga mugav.

Sõit kesklinna võttis üksjagu aega, selle käigus sai ka natuke ringi vaadata. Autopark tänavatel oli täitsa korralik, üsna uued ja ilma mõlkideta autod. Eraldi rajal sõitis trollibuss, mis pidi küll varsti ajalugu olema, kuna selle asemele tulevat metroo. Liikus ka erinevaid busse ja kõikvõimalikke muid neljarattalisi. Oli tavaline tööpäeva hommik hulga liikluse ja sagimisega.

Kesklinnale lähemale jõudes nägime uhkes vormis noormehi ja neide, kes rivisammul kuskile liikusid: oletasime (õigesti), et vahtkonnavahetusele, kuhu meiegi olime teel. (Hiljem selgus, et need olid ainult taustajõud ja päris vahtkond oli veel uhkemates vormides.)

Keskväljaku ja presidendipalee läheduses kostis käratsemist ja ummikud tihenesid, aga siiski sai taksojuht meid sihtkohas autost välja lasta. Selgus, et keskväljakul presidendipalee ees käib mingi meeleavaldus. Kuna me hispaania keelest aru ei saa, siis ei saanud me ka aru, mille poolt või vastu oldi. Igasugused meeleavaldused ja rahvakogunemised on alati kahtlase maiguga, aga seal käis see tsiviliseeritult: kuigi käratseti palju, siis ametnike palvel jäädi vahtkonnavahetuse saabumisel tasapisi vaiksemaks. Ringi liikus palju politseinikke, rahva käiguteedele pandi piirdeaiad ette, et nad vahtkonda ei segaks, ning üleüldse oli kõik viisakas ja rahulik. Rahva seas sagisid erinevas vanuses tänavakaupmehed, kelle käest võis osta päikese kaitseks mütse, joogivett, jäätist, mingit kokalehtedest tehtud sodi ja jumal teab veel mida. Meie igaks juhuks ei ostnud midagi, eriti mitte söögi- ega joogikraami, mille eest hoiatasid kõik turismivoldikud.

Kell lõi 11 ja tseremoonia algaski. Oli see alles uhke! Meie eeldasime, et toimub midagi Euroopas toimuvate vahtkonnavahetuste sarnast, kus piltlikult öeldes vahiputka juures seisva ühe sõduri asemele tuleb teine ja kogu lugu. Aga siin oli osalisi kümneid ja kümneid. Nad marssisid eri formatsioonides presidendipalee ja keskväljaku vahet. Meie lähedusse jäid mingid odamehed, kes oma uhkelt ehitud odasid küll tõstsid, küll langetasid. Vahepeal ratsutasid nende vahelt läbi ratsanikud. Orkester mängis. Heisati lipp. Palee rõdul oli suur hulk tähtsaid tegelasi, vist valitsusest. Lõpuks tuli rõdule ka president Rafael Correa ja lehvitas rahvale — siis läksid rõõmuhõisked eriti suureks, sest praegune president on oma rahva hulgas äärmiselt populaarne. Rahvas näib seal oma riigist ja presidendist suurt lugu pidavat ja ei häbene sellistel üritustel vaimustusest karjuda. Rahvuslik ühtsus missugune! Vahtkonnavahetus toimub igal esmaspäeval, kuigi presidendi kohalviibimine oli eeldatavasti siiski erakordne.

P2030009

P2030015

P2030028

IMG_0386

Kogu tseremoonia kestis kokku oma pool tundi ja oli tõesti väga suurejooneline. Selle järel rahvas veidi hajus ja jätkus tavapärane sagimine turistide, pudi-padi müüjate ja muidu kesklinna sattunute segasummaga. Meie läksime üle platsi turistidele mõeldud infopunkti, sest eriti head ideed meil ei olnud, kuidas linnaga edasi tutvuda. Selgus aga, et juba mõne minuti pärast väljub samast kohast hop-on hop-off buss, mis kogu linnale tiiru peale teeb. See on hea võimalus saada kiire ja hea ülevaade linnast, nii olimegi varsti kahekorruselise bussi ülemisel, lahtisel korrusel, kust oli linnale väga hea vaade.

P2030037

P2030042

P2030046

Buss viis meid läbi erinevate linnaosade ja ajastute. Quitos on väga ilus euroopalik vanalinn, mida tuntakse hispaaniapärase koloniaalarhitektuuri poolest. Kitsad tänavad ja galeriidega majad vahelduvad suuremate platside ja kirikutega. Varsti olime natuke slummilikumas linnaosas, kus elektrijuhtmed risti-rästi üle tänava jooksid ja mõne maja ehitus oli pooleli jäänud või olid õued natuke rohkem rämpsu täis. Üks peatus oli TelefériQo juures, mis Quito 3000-meetrisest kõrgusest veel kilomeetri jagu kõrgemale mäetippu sõidab ja kuhu me reisi lõpupoole veel tagasi tulime.

P2030054

IMG_0452

Nägime ka uuemat linnaosa laiade autoteede-bulvarite, suurte parkide ja uusehitistega.

P2030061

Sõidu lõpupoole jõudsime järjekordse mäe tippu, kus oli Neitsi Maarja kuju. See pidi olema harukordne, kuna on ainus selleteemaline kuju, millel on seljal tiivad. Mäe tipust avanes ka järjekordne ilus vaade Quitole: palju maju nii orus kui ka igas ilmakaares mäekülgedel.

P2030075

IMG_0476

Varsti jõudis buss kesklinna tagasi, kus läksime sööma imepisikesse Lonely Planeti soovitatud Ecuadoripärasesse söögikohta, kus menüüs oli täpselt kaks toitu: värskete mereandide segu ceviche ja lehmamaost tehtud supiline guatitas. Mõlemad söödavad.

Jagelesime pisut kesklinnas taksojuhtidega – nagu vanasti Draamateatri kõrval, nii on ka Quitos oma reeglid selle kohta, millist taksot peatusest võtta tohib. Meie loomulikult neid reegleid ei teadnud, seega istusime esimesse ettejuhtuvasse, tekitades sellega paraja segaduse. Kõik taksod on parasjagu logud ja imelikud, kuid hotelli jõudsime siiski kenasti ühes tükis.

Õhtul kohtusime hotellis Quito-poolse reisijuhi Fatimaga, kellega veel kord reisi detailid üle vaatasime ja kes lubas meile järgmisel hommikul 4:30 järgi tulla, et meid viia lennujaama, kust lendame Galapagosele. Seejärel oligi õhtusöögi aeg: ülakorrusel asuvast restoranist avanes nüüd klaverimängu taustal hurmav vaade tuledes linnale.

Õhtu viimase üritusena pakkisime oma asjad Galapagose-reisiks kokku. Kuna pagasi hulka oli soovitatud piirata ning suur hulk meie asjadest, näiteks talvesaapad, paksud joped ja ülikond, olid niikuinii ekvaatoril asuvasse loodusparki minekuks täiesti tarbetud, saimegi suure osa oma reisikolast hotelli ootele jätta (Galapagoselt naastes pidime samasse hotelli niikuinii tagasi tulema). Galapagosele võtsime asju kaasa ühe seljakoti ja ühe matkakoti jagu.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

2. veebruar. 12 tunniga talvest ekvaatorile

Äratus oli kella 4 paiku hommikul, panime asjad kiiresti kokku ja läksime vutt-vutt autosse. Varahommikul Chicagost väljuvale lennule jõudmiseks pidime sõitma kaks tundi mööda öist kiirteed. Olin küll muretsenud, mis saab siis, kui näiteks lumetormiga teed läbitamatuks muutuvad, aga õnneks mingeid sedalaadi ohte polnud. Mõni päev varem oli küll sadanud, aga meie sõidu ajaks olid kõik teed puhastatud. Oli küll karge külm talveöö ja teed mõnevõrra libedad, aga sademeid polnud ja sõita oli üsna kerge.

Tee oli täiesti tühi, nii et tuhisesime uhkes üksinduses läbi öise Ameerika. Ainult mõned rekkad liikusid. Sedamööda, kuidas päike endast märku andma hakkas ja Chicagole lähemale jõudsime, tuli siiski ka liiklus, ja lennujaama lähedal oli juba tavapärane suurlinna tipptund. Viisime auto ära, läksime lennujaama, seejärel lennukile – ning jätsime põhjamaise külma ja lumega selleks korraks hüvasti.

Esimeses vahepeatuses Miamis tervitas meid hoopis teistsugune ilm: kuurordile kohaselt soe ja niiske. Kahe lennu vahel oli mõni tund aega, nii et saime rahulikult lõunat süüa ja oma viimaseid hetki tsiviliseeritud maailmas veeta. Ma polnud kunagi käinud väljaspool Euroopat ja Põhja-Ameerikat, nii et ees ootas üsna tundmatu seiklus. Polnud õrna aimugi, mida oodata.

IMG_0323

Uuest reaalsusest saime aimu juba Miami-Quito lennuki ootesaalis, kui lennuaja lähenedes suurenes seal järjest enam valjem hispaaniakeelne melu. Hulk vanemaid, lapsi, mänguasju, koera näoga seljakott, tühjad kohvitopsid, kõik omavahel pead-jalad segamini, pidevalt keegi jookseb kuskile ja karjub midagi. Paras tohuvabohu. Lõpuks laeti kõik lennukisse ja algas sõit lõunapoolkera suunas.

Selleks ajaks oli juba õhtu käes – kui õhku tõustes oli veel päikest näha, siis peagi saabus pilkane pimedus ja me lendasime läbi öö ekvaatori poole. Lend läks sirgjoones üle Kuuba, Kariibi mere, Panama ja Vaikse ookeani. Kuskil lennu lõpupoole nägin ka kummalist nähtust, mis mulle siiani rahu ei anna. Nimelt peale Panamat, kus oleks minu meelest pidanud olema Vaikne ookean, nägin järsku kummalist tulekuma, nagu oleks seal olnud mõni tuledes linn või vulkaan. Aga see ei saanud olla kumbki neist, sest minu meelest olime ookeani kohal, kuigi päris kindel ma selles ei ole. Või oli mingi imelik atmosfäärinähtus, näiteks päikese peegeldus? Müstika. Siiani ei tea.

IMG_0329

Maandusimegi Ecuadoris. Meid võttis vastu valgusküllane ja puhas ning, nagu hiljem selgus, siis alles eelmisel aastal valminud uhiuus Quito lennujaam. Polnud küll tunda, et oleme kolmandas maailmas: kõikjal valitses puhtus ja kord. (Siia võiks ka panna õela nalja Berliini uue lennujaama teemal, mis on juba mitu aastat valmis, aga teab mis puudujääkide tõttu on avamine hetkeseisuga lükkunud 2015. aastasse.) Piirivalvur vaatas meie paberid üle, tuvastas, et oleme saabunud riiki turismi eesmärgil, ja lõi templid passi. “Welcome to Ecuador.”

Astusime välja värske õhu kätte. Polnudki nii soe, kui ekvaatorilt oodata võiks: loomulikult seetõttu, et Quito asub mägedes, pea kolme kilomeetri kõrgusel, nii et õhk on mõnusalt värske. Reisiraamatus antud juhiste kohaselt leppisime esimese taksojuhiga kokku summas meie hotelli jõudmiseks (26 dollarit) ja sõit läks lahti. Ecuadoris kasutatakse muuseas rahana USA dollarit, nii et otse USA-st tulijale on see väga mugav, sest ei pea raha vahetama ja hinnad on kergesti võrreldavad.

Sõit lennujaamast Quitosse läks algul mööda laia mitmerealist teed, siis aga muutus maastik juba tüüpiliseks arengumaa eeslinnaks, kus tee kõrval on järjest mitmesugused poed, töökojad ja muud asutused, nii et keeruline on aru saada, kus lõpeb elumaja, kust algab kuur. Mulle meenutas see jupp kangesti Poolat, kus väiksematest linnadest läbi sõites võib järjest kohata “wulkanizacja” sildiga rehvitöökodasid. Midagi sarnast oli ka Quitole lähenedes, ainult poola keele asemel oli ümberringi muidugi hispaania keel.

Ühel hetkel keeras takso kiirteelt maha võsa vahele ja sõitis pea olematuid teid pidi munakivisillutisega (või lihtsalt kehva pinnaga?) kaetud mäekülge mööda üles ei tea kuhu. Meile kangastusid juba pildid sellest, kuidas meid kõrvalisse paika viiakse ja matšeetedega hakkima hakatakse või siis pantvangi võetakse. Aga ei midagi sellist, tegu oli tavalise Quito eeslinna tänavaga, pidime lihtsalt ühest järsemast künkanõlvast üles sõitma. Ühel hetkel keeras meie ette džiip, mille tagaküljele oli kinnitatud jalgratas. Järske munakivitänavaid pidi rappudes andsid jalgratta kinnitused äkki järele ja ratas kukkus auto küljest kolaki! maha, nii et meie takso temast hädavaevu mööda põigatud sai. Taksojuht oli muidugi mõistlik mees, kes vilgutas seepeale tulesid ja andis signaali, et eessõitjale juhtunust teada anda. Too jäigi seisma ja läks oma mäest alla libisenud ratast üles korjama.

Peale kolmveerandtunnist sõitu jõudsimegi lõpuks Hotel Quitosse, mis osutus igati viisakaks. Hotellitoas muidugi selgus, et olime saanud enamvähem ainsa ilma rõduta toa, kuid kuna me hotellis peale magamise suurt aega veeta ei kavatsenud, polnud sellest lugu. Paistis, et see hotell on paljude matkajate tugipunkt, kuna juba fuajees nägime suurt hulka seljakotituriste.

Vastuvõttu oli meile G Adventures’i kohalik reisijuht jätnud teate, mis rääkis midagi kokkusaamisest ja nimetas jaanuari alguses olevaid reisikuupäevi. Oot-oot? Püüdsime hotelli vastuvõtus oleva personali abiga telefoni teel asja selgust saada. Selgus, et meie olime siiski õigel ajal õiges kohas, aga meile jäetud dokument oli loomulikult kopi-peist meetodil tehtud ja kõik kuupäevad täiesti valed.

Selgus, et G Adventuresi poolt meile korraldatud Galapagose-reis kestab 3.-9. veebruarini, millest esimene päev, 3. veebruar on ette nähtud saabumiseks Quitosse, Galapagosele aga hakatakse minema alles 4. veebruaril. Meie olime saabunud 2. veebruari õhtul, kuna arvasin, et just see päev on mõeldud saabumiseks, ja järgmisel varahommikul tuleb juba edasi uhada. Nüüd aga selgus, et olime Quitosse jõudnud päev varem ja meile jäi üks vaba päev linna avastamiseks ja ehk siis ka väikeseks hingetõmbeks. Miks mitte. Aga siit saime õppetunni tulevikuks, et igasuguste reisiaegade klapitamise käigus tasub kõik ajakavad ja kuupäevad kolm korda eest taha ja tagant ette üle lugeda ning üle täpsustada, et endal asi täiesti selge oleks.

Quitos asju lahti pakkides selgus ka ebameeldiv asjaolu, et matkapoest ostetud sääsetõrjevahendi kork oli lennureisi käigus järgi andnud ja suur osa vahendit pudelist välja voolanud. Õnneks oli see koos teiste kosmeetikatarvetega eraldi kilekotis, nii et riideid ega muud olulist see ära ei mäkerdanud. Küll aga saime sellest intsidendist endale külge sääsetõrjevahendi suhteliselt rõveda haisu, mis jäi meid saatma kogu ülejäänud reisi vältel. Kuigi vahendit riiete peale ei läinud, jäi tema hais siiski külge ka paljudele kohvris olnud asjadele, nii et halva haisu lõplikuks hajumiseks kulus mitu nädalat ja riietel mitu pesukorda.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

1. veebruar. Hõissa pulmad

Oligi käes üks meie reisi põhieesmärke, Joni ja Lisa pulmapäev. Et aga üritused algasid alles pärastlõunal, saime rahulikult hotellis hommikust süüa ja kohalolijaid uudistada. Hommikusöögil oli hulk asiaate, kes võisid olla Joni perekonnast – Jon on päritolult filipiinlane –, aga lähemat tutvust nendega ei sobitanud. Hiljem selgus, et meil oligi õigus olnud.

Laulatus kohalikus katoliku kirikus toimus kell 14 päeval ja sinna sõitsime pool-pulmarongina. Korraldatud koos sõitmist ei toimunud, kuid hulk autosid hakkas hotellist enam-vähem samal ajal kiriku poole sõitma – kes muu seda teed ikka läbis, kui mitte pulmalised.

Lootsin, et kirik asub kuskil kesklinna kandis ja saame natuke ka Madisoni linnaelu näha, aga nii see polnud ja Madisoni kesklinn jäigi meil nägemata. Kirikusse sõit läks üsna avaraid asustamata kiirteid pidi ja lõpuks asus ta suhteliselt mittemidagiütlevas eeslinlikus piirkonnas eramajade, kooli ja muu väikekodanluse vahel. Oli ka arhitektuurilt modernsem, kui oleks osanud oodata.

IMG_0308

Pulmalised saabusid riburada pidi kirikusse, mis meenutas sisse astudes kultuurimaja – uksest sattusid avarasse fuajeesse, kust uksed viisid erinevatesse ametiruumidesse, tualetti ja muidugi ka kirikusaali. Fuajees võtsidki meid ootamatult vastu Jon ja Lisa, kes seal koos peiupoistega külalisi tervitasid. Vahetasime kiired tervitused (õnnitleda oli meie meelest ju veel liiga vara) ja jätsime nad teisi külalisi vastu võtma, ise läksime saali, mis oli samamoodi modernne ja lakooniline nagu hoone väljastpooltki.

IMG_0314

IMG_0317

Varsti oli saal rahvast täis ja algaski katoliku pulmatseremoonia filipiini sugemetega. Loeti ette katkendeid piiblist ja lauldi lauluraamatust, kuid lisaks järgiti ka filipiini rahvatraditsioone, näiteks seoti noorpaar mingite paeltega üksteise külge, et sümboolset abielusidet näitlikumalt väljendada. Kui üldiselt näis, et enamik külalisi olid religioosse tseremooniaga kenasti kursis, siis armulaual käisid ainult katoliku kiriku liikmed, keda kogu seltskonnast oli kõva enamus. Kartsime, et sellise hulga inimeste menetlemine võtab kaua aega, kuid kõik võtsid end ilusti vahekäiku järjekorda ja asi toimus väga kiiresti. Enne laulatust oli külalistele kätte jagatud tähta päeva kava, kus oli kirjas, et pärast laulatust toimub noorpaari pildistamine ja seega aja kokkuhoiu mõttes palutud noorpaari õnnitleda alles pulmapeol. Seega vahetult pärast laulatust ei olnudki meil kokkupuudet noorpaariga – lahkusime kirikust pärast tseremooniat.

Kuna pärast laulatust oli mõni tund vaba aega, siis saime hotelli juurde tagasi minna ja kõrvalolevas McDonald’sis kerge eine süüa. Lõime hotellis natuke aega surnuks ja tegime järgmise päeva plaane, kui juba oligi aeg minna allkorrusele, samas hotellis toimuvale õhtusöögile ja peole.

Enne õhtusööki toimus vastuvõtt suupistetega. Eesti kommete kohaselt eeldasime, et kohal on noorpaar, kellega saame klaase kokku lüüa ja neid nüüd juba õnnitleda paariminemise puhul, aga pruutpaar polnud vastuvõtule veel jõudnud, nii et külalised pidid omavahel hakkama saama. Baarist sai endale küsida jooke ja laualt võtta seda, mis oli seal veel järel. Näis, et teised külalised ei olnud nii ettenägelikud kui meie, seega ei olnud nad lõunat söönud ja olid näljased – nii leidsime suupistete laualt vaid mõned üksiku lihapalli. Tasapisi suundusime suurde saali ümmarguste laudadega pidulikule õhtusöögile, kus sai hõlpsasti ka ülevaate külaliste arvust – neid tundus olevat nii 200 ringis, sest kümneseid laudu oli päris palju. Istusime ühes lauas kursavend Adami ning Joni ja Lisa sõpradega, kellega nad olid kohtunud tänu kirikule.

Kristlikule pulmale kohaselt olid laudadel nimekaardid Jeesuse imetegude ja õnnistusega ning õhtsöök algas ühise palvusega, aga muidu pulm nagu pulm ikka. Kui kõik olid laudadesse paigutatud, saabus lõpuks aplausi saatel ka pruutpaar, kes koos lähimate sugulastega eraldi lauas istus.

Erilisi mänge ei korraldatud ja pruudikimpu ka maha ei mängitud, või vähemalt meie nähes mitte, aga me läksime ka enne peo ametlikku lõppu ära. Üks päris lihtne mäng toimus siiski – selleks oli pulmaloo koostamine. Nimelt oli igale lauale antud hulk paberilipikuid üksikute sõnadega, mille laudkond pidi üheks lauseks kokku saama. Kõigi laudkondade laused pikiti omakorda terviklooks, mis rääkis sellest, kuidas Jon Lisa kätt palus. Ontlikele kirikuinimestele kohaselt oli see toimunud kirikuseinte vahel.

Euroopast erineva pulmakombena kõlistas kogu saalitäis inimesi “kibe” karjumise asemel kahvlitega vastu klaasi, nagu tahaks hakata kõik koos kõnet pidama. Kõnet muidugi ei peetud, selle asemel oli see kõlistamine hoopis signaal pruutpaarile, et aeg on musitada.

Nii peigmehe kui ka pruudi isa pidasid suurepärase kõne – kõnepidamine näib olevat oskus, mis on igale tavalisele ameeriklasele kaasa antud. Kõnedes oli parajas tasakaalus nii minevikuheietust kui ka tulevikku vaatamist, nii sügavat mõtlikkust kui ka mõnusat nöökimist. Lisaks kahele isale pidasid lühema kõne ka pruutneitside ja peiupoiste esindaja.

Kui kolmekäiguline õhtusöök söödud (selleks kulus tänu väga kiiretele ettekandjatele vaid 2 tundi!), saabus bänd ja sai hakata jalga keerutama ning saalis vabamalt ringi liikuma. Siis avanes võimalus õnnitleda noorpaari ja anda neile üle meenekingituseks viidud “Vana Tallinn”. Külalised hakkasid üsna vara ära minema, ilmselt pidid paljud veel mitu tundi autoga sõitma, et samal õhtul koju jõuda. Meie saime küll jääda samasse hotelli, kuna aga järgmisel hommikul pidime vara ärkama, siis peo lõppu me ei näinud, vaid läksime juba kümne paiku puhkama.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid:

31. jaanuar. Milwaukee’ist Madisoni

Päeva põhiüritus oli sõit osariigi pealinna Madisoni, aga liiga vara polnud seda mõtet teha, nii et jalutasime hommikul alustuseks umbes kilomeetri jagu Michigani järve äärde. Sel aastaajal seal suurt midagi vaadata pole, lihtsalt suur jäätunud veekogu. Kalamehi jääl ei näinud. Ei tea, kas seal siis pole kalu või on jääl kalastamine keelatud.

IMG_0282

IMG_0283

Hotelli vastas oli väike park liuväljaga, kus saime sel talvel esimest ja ka viimast korda kauni muusika saatel uisutada. Päris olümpiale ei passiks meist kumbagi saata, aga R. uisutas päris hästi ja minagi püsisin uiskudel pärast mõningast punnitamist üsna korralikult püsti.

Jalutasime veel natuke jõe ääres, et söögikohta leida. Lõunat sõime mulle senitundmatus Tazinos ketis, kus suurusjärgus 18 dollari eest saab süüa nii palju pizzat, makarone ja salatit, kui sisse mahub. Polnud just teab mis gurmee, aga kõhtu täitis kenasti ja mitmeid salatikomponente võis patuga pooleks isegi tervislikuks lugeda.

IMG_0291

IMG_0302

Lõuna söödud, oli aeg Milwaukee’iga hüvasti jätta ja autonina meie järgmise sihtkoha Madisoni poole keerata. Enne Madisoni sõitmist pidime siiski veel korra minema tagasi eelmisel päeval külastatud REI matkapoodi. Nimelt oli eelmisel õhtul hotellis asju pakkides ja oste üle vaadates selgunud, et ühele ostetud jopele oli turvaelement külge ununenud. Kummaline, et see ei andnud endast poest väljudes märku. Kuna turvaelemendid on teatavasti konstrueeritud nii, et nende eemaldamine rikub riide üsna suure tõenäosusega ära, siis äsjaostetud jopele me sellist saatust ei soovinud ja seega pidime poest uuesti läbi sõitma, et paluda vidin küljest ära võtta. Pood oli õnneks enam-vähem Madisoni mineva teega samas suunas, nii et me ei pidanud liiga pikka ümbersõitu tegema.

Milwaukee’ist Madisoni on umbes pooleteisttunnine rahulik autosõit mööda tikksirget kiirteed, kus tööpäeva pärastlõunal veel tipptundi polnud, nii et liiklus oli küllalt rahulik ja saime ringi vaadata. Ümbritsev maastik oli rahulik, natuke lumine, luitunud, väikeste küngastega, isegi küllalt sarnane Eestile.

Madisonis peatusime samas hotellis, kus pidi järgmisel õhtul olema ka Joni ja Lisa pulmapidu. Crowne Plaza Madison on küllalt lahmakas suur ketihotell Madisoni äärelinna kommertspiirkonnas, hulga söögikohtade, kaubanduskeskuste ja muude hotellide kõrval. Mõni päev tagasi oli olnud isegi selle piirkonna kohta ebatavaliselt karge külmalaine, mistõttu tervitati meid hotelli fuajees hoiatussiltidega mõnede torude lõhkemisest ja sellega seonduvatest võimalikest veeprobleemidest. Väljas oli jätkuvalt päris külm ja väljavaade sellistes tingimustes külmaveedušiga piirdumisest tegi pisut murelikuks, eriti kui Milwaukee´s juba külmetasime niigi. Veega oli õnneks kõik korras, aga jahe oli kogu Madisonis olemise ajal sellegipoolest.

Kuigi ka hotelli läheduses oli söögikohti, ei tahtnud me sellise külmaga õue uitama minna. Sõime hoopis hotelli restoranis, kus jällegi oli ootamatult külm, aga pisut leevendasid olukorda suur soojapuhur ja kuum tee.

Enne oma tuppa naasmist kohtasime hotelli fuajees ka esimest tuttavat, minu ja Joni ühist kursavenda Adamit, kes samuti oli koos kaaslasega juba varem kohale tulnud. Nende teekond oli küll oluliselt lühem kui meil, ainult mõni tund Chicagost autosõitu. Nemad asutasid end parajasti välja sööma minema, nii et vahetasime vaid mõned tervitused ja leppisime kokku, et homme muljetame edasi.


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: