Jaanus

Hi. This is my Estonian site. For English, go to jaanus.com.

Tihti kirjutatakse tänapäeval neid “minust” lehti kolmandas isikus (“Jaanus Kase on see, teine, tegeleb selle ja sellega…”), aga mulle tundub see imelik. Kirjutan ikka ise ja otse.

Päris väikesest peale on mulle meeldinud arvuteid ja muid vidinaid näppida. Kui tuli aeg ülikooli minna, pidin otsustama TÜ avaliku halduse ja TTÜ arvutiteaduse vahel. Valisin avaliku halduse, sest olin vastuvõetute nimekirjas paremuse järgi üsna lõpus ja seega tundus see raskem ja huvitavam. Ülikoolis oli igati põnev, aga IT kutsele ei saanud vastu panna ja sealt edasi on minu tee kulgenud tehnoloogiaradu pidi. Mul on hea meel, et sain kaasa aidata mitmetele teedrajavatele ja tulevikku suunatud projektidele, nt Eesti ID-kaart, digitaalallkiri, Tallinna ID-pilet.

Skype’is töötamine õpetas mind suurelt mõtlema. Enamuse piire oleme endale ise seadnud, tegelikult neid ei ole. Minna turule, kus liiguvad miljardid dollarid ja kus tundus, et midagi huvitavat ei toimu ja kõik on paika loksunud, ja tundmatuseni muuta, kuidas kümned miljonid inimesed üle maailma suhtlevad ja suhteid ehitavad ja hoiavad? Miks mitte. Linnuke kirjas. Järgmine, palun.

Skype’is sain üsna unikaalse kogemuse, osaledes tooteprotsessis päris sügavalt algusest lõpuni. Interaktsioonidisain (kuigi ma veel tol hetkel ei teadnud, et seda nii kutsutakse), klienditarkvara ehitamise juhtimine, veeb ja maksesüsteemid, ja lõpuks sotsiaalne turundus. Nii see käibki.

Otsustasin, et aeg on kooli tagasi minna ja sügavamalt õppida, mida disain ja kasutajakogemus tähendab. Tehnoloogia on tore, aga see peab käima kasutajakeskse mõtlemisega käsikäes. Vastasel juhul saame äpardused, mida Eestist viimastel aastatel kahetsusväärselt tihti tuleb, kus asjad ei toimi ja inimesed ennast lollina ja süsteemi ohvrina tunnevad. IT-projektid ja tooted ei koosne ainult programmiridadest, plastikust ja kaablitest. Nad vajavad arusaadavat ja nähtavat hinge, südant ja mõtet. Masinad on inimese jaoks, mitte vastupidi.

Carnegie Melloni HCI instituudi magistriprogrammis õppisin kasutajakeskselt mõtlema ja neid mõtted prototüüpideks valama. Käisin põhikoolides vaatamas, kuidas järeleaitamistunnid välja näevad, et leida, kuidas õpet arvuti kaudu rohkemate abivajajateni viia. Pittsburghi ümbruses näitasid mitmed pered mulle oma laste joonistusi, tunnistusi ja võistlustelt võidetud auhindu, et saaksime disainida peredele süsteemi, mis kogu seda träni mõistlikumalt hallata lubaks. Käisime hambaravikabinettides vaatamas, kuidas inimeste hambaid puuritakse, välja tõmmatakse ja ravikaarte täidetakse, et kõige sellega seotud infohaldust arstidele mugavamaks teha. Tinutasin kokku mikroskeeme, kirjutasin neile tarkvara ja programmeerisin akrüülplastiku laserlõikurit, et LED-tulukesi pimedas toas õiges rütmis vehkides moodustuks sõnum, või kui karbikest õhus siia-sinna liigutada, tunneks ta kolmes mõõtmes antud sisendi ära. Meil oli mõnus kursus, mis nüüd laiali üle Ameerika ja maailma, ja suhtleme ikka edasi.

Peale kooli töötasin poolteist aastat ühes New Yorgi startupis, mis tegutses väga New Yorklikus turunduse, müügi ja reklaami valdkonnas. Inimesed olid toredad, aga minu töö ei arendanud mind kuskile poole edasi. Firma tegutseb edasi ja soovin neile edu, aga minul oli aeg edasi liikuda.

2010 kuni 2012 töötasin Mint.com disainimeeskonnas. Minu eesmärk oli leida töö, kus saaksin jätkuvalt nüüd juba praktikas kasutajakeskset disaini edasi õppida ja ehitada, ja Mint oli selleks hea koht. Aitasime ameeriklastel ja kanadalastel oma isiklikke rahaasju mõistlikumalt korraldada.

2012. aasta sügisel kolisin Euroopasse tagasi.

Mul on hulk muid saite ja kontakte, kustkaudu mind jälgida ja mulle kirjutada saab. Vaata minu inglisekeelselt lehelt kontakte ja lisainfot. Inglise keeles saab näha ka minu varasemate tööde ülevaateid.