USAsse magistrit õppima: finantseerimine ja kohapealsed üritused

Aug 10, 2007

Seeria viimases osas kirjutan hariduse finantseerimisest ja ülikoolipoolsetest üritustest.

Finantseerimine

USA-s õppimine võib kujuneda suhteliselt kalliks ettevõtmiseks. Suuremad kulutused on õppemaks ja elamine, nende kõrval veel hulgaliselt muud pudi-padi. Eestist minnes kindlasti ka reisikulud.

Magistriõpe on selles suhtes võrreldes bakalaureuse- ja doktoriõppega finantsiliselt kergem, et kestab ajaliselt vähem. Kuna enamik kulusid on semestri- või õppeaastapõhised, siis tähendab see ka väiksemaid kulusid.

Finantseerimise allikad võiks jaotada kolmeks: ülikoolipoolsed toetused, muud toetajad ja isiklik/pere rahakott.

Ülikoolipoolsete toetuste ja stipendiumitega on nii ja naa. Mõnikord pakutakse stipendiumi või toetust ka ilma, et küsima läheksid. Aga üldiselt on USA-s enamik finantsabi mõeldud siiski USA või ka ainult vastava osariigi kodanikele. Näiteks maineka University of California õppemaks ja muud kulud erinevad oluliselt sõltuvalt sellest, kas oled California "sissekirjutusega" või kuskilt mujalt (kalifornlastele on odavam). Kuigi see ülikool tõmbab ligi tudengeid ja professoreid kogu maailmast, on kokkuvõttes tegu siiski "avalik-õigusliku ülikooliga" (public university), mida finantseeritakse suures osas ka California maksumaksjate rahakotist. Seetõttu tehakse ka oma osariigi kodanikele soodustus.

Vastuvõtutingimustes tasub lugeda ka seda, kas finantsabi andmine ja ülikooli vastuvõtmine on omavahel seotud või mitte. Enamasti nad seda ei ole, nii et saad taotleda ülikoolipoolset finantsabi ja sisse astuda samal ajal -- ja kuna üks otsus ei sõltu teisest, võib vabalt juhtuda, et saad küll sisse, aga finantsabi kooli poolt ei võimaldata ja pead seda mujalt otsima.

Teine toetuste allikas on ülikoolivälised toetajad. See võib tähendada nii valitsusepoolseid kui ka Euroopa Liidu ja erafonde. Minu meelest oleks hea variant, kui teostataks korduvalt räägitud projekt, kus saaks riigilt tagastatavat või tagastamatut abi välismaal õppimiseks. On palju erialasid, mida Eestis kas ei õpetata, või õpetatakse tasemel, millega pole väljaspool Eestit midagi teha. Hetkel midagi sellist ei ole, õppelaenu saab võtta vaid Eesti kõrgkoolides õppimiseks. Seega riigi poolt suurt midagi loota pole.

Stipendiumifondidest on mingid variandid olemas Archimedese sihtasutusel -- ma saan aru, et see on miskitpidi seotud Euroopa Liiduga, aga see ei tähenda, et toetataks ainult Euroopa Liidus õppimist. Rohkem ma kuskile viidata ei oska -- vanasti tegeles õppetoetustega ka Avatud Eesti Fond, aga minu teada neil seda suunda enam ei ole. Miskid programmid on olemas ka USA saatkonna kaudu. Tekkimas on ka esimesed eraalgatused, näiteks Skype'i magistristipendium.

Kolmas variant, kui mujalt abi ei saa, on alati isiklikud vahendid. Need on selles mõttes kõige mugavamad, et ei pea kellelegi midagi esitama ega tõestama, samas hammustavad muidugi ära tüki isiklikust varanatukesest. Magistriõppe kulusid tippklassi USA ülikoolis võib võrrelda näiteks kõrgema klassi sõiduauto maksumusega, millesuguseid Eesti teedel ja tänavatel üha rohkem ringi kärutab. Seega raha peaks ju rahval saadaval olema küll. Et kui auto ost mõni aasta edasi lükata ja selle asemel koolis ära käia, võib ka Eestis või välismaal rohkem palka küsida ja saab edaspidi samasuguseid autosid tosinakaupa osta ;)

Üritused

Lõpetuseks veel ülikoolipoolsetest üritustest, millega õppima asujaid enda tiiva alla meelitatakse. Nimelt paljudel ülikoolidel on kuskil sügise poole "avatud uste päevad", kus vastava eriala potentsiaalsed tudengid endale külla kutsutakse ja neile siis eriala ja professoreid jms näidatakse. Ülikoolide seas käib parimate tudengite pärast alati võitlus ja seega pannakse ka päris palju punni selles stiilis turundamisele. Ma olen sügavalt veendunud, et isiklik kontakt aitab alati häid otsuseid langetada, ja seetõttu soovitan kõigile, kellel vähegi võimalik, sedasorti üritusi külastada -- see on esimene oluline reaalne kokkupuude võimaliku tulevase õppekohaga. Ja kuna magistritasemel õppimisesse paneme ju magama tervelt aasta või kaks enda isiklikku elu, ei tasuks ka otsuse langetamiseks vajaliku taustainfo ja kogemuste-emotsioonide pealt sugugi kokku hoida.

Teine konkreetne ürituse liik toimub siis, kui on juhtunud, et sind on kuskile ülikooli vastu võetud. Siis kutsutakse kõik vastuvõetud tegelased juba konkreetsemalt kohale ja räägitakse neile täpsemalt veelkord üle, milles seisneb programm ja kuidas kõik täpselt käib ja kui tore see on jms. Kuna tippülikoolid arvestavad sellega, et enamasti saavad tippkandidaadid sisse rohkem kui ühte ülikooli, siis on siin loomulikult väga selge turunduse fookus, et sa just nende kasuks otsustaks. Ajakava on selline, et umbes märtsis teatatakse, et oled vastu võetud, sealsamas toimuvad kohe ka need üritused ja mai paiku pead teatama oma lõplikust otsusest, millisesse kooli siis lõpuks astud.

Mind võeti mitmesse kooli vastu ja ma ei olnud päris kindel, millisesse programmi tahan sisse astuda. Paberil nägid kõik head välja. Aga käisin kahel üritusel kahes koolis kohapeal kohal ja see üritus aitas mul otsuse ära langetada. Nii et kuigi need üritused iseenesest pole vastuvõetutele kohustuslikud, tasub sinna siiski kohale minna, kui vähegi võimalik -- see aitab otsuse langetamisel palju kaasa.