Tsitaate Marju Lauristini raamatust “Punane ja sinine”

January 30, 2011

Ei oska selle raamatu kohta midagi kokkuvõtvat kirjutada. Lugesin ta läbi kolme hingetõmbega, kolme õhtuga. Vahva sissevaade Eesti viimase 20 aasta ellu vist ühe kõige lugupeetavama inimese poolt üldse. Minu õnn, et sain temalt ka mõned loengud.

Panen siia oma targutamise asemel mõned tsitaadid. Tasub meeles pidada, et need võivad pärineda ükskõik mis hetkest viimase 30+ aasta jooksul, aga ma meelega ei pane aastaarve juurde, sest nad kõik on praegu aktuaalsed.

Mäletan, kui käisin Sillamäel, kus oli olukord eriti hull, vene pensionäride jaoks oli absoluutselt arusaamatu, mis toimub. Ja tõesti, nutt tõusis laeni. /—/ Tulin tagasi, meil oli valitsuse istung, pärast seda rääkisin Jüri Luigega. /—/ Jüri, kes on ju muidu väga leebe, tõmbas äkki näo kiviseks, vaatas mulle külmade silmadega otsa ja ütles, et see on ju sõda ja nemad on kaotanud. Mina ei võtnud seda nii, et me peame sõda pensionäride ja lastega. Ma ei saanudki seda nii võtta, ma olin sotsiaalminister.

Ühiskonnas ja isegi majanduses ei saa kõiki asju kalkuleerida. On väga oluline, et asju tehtaks ka südamega. See tähendab aga, et ühiskonnas peavad olema vahendid ja institutsioonid, mis kaitsevad südamega tegemist, mis kaitsevad seda, et otsustatakse väärtuse ja inimlikkuse järgi, mitte kasumi ja kalkuleeritud eesmärkide alusel. /—/ Ühiskond on elusorganism, mitte elutu masin, mida võib juhtida kuhu tahes. Iga süsteem, mida püütakse üles ehitada kui hingetut masinat, hakkab hävitama inimlikkust ja inimesi.

Oleme küll usinasti tõlkinud maailma enda jaoks, aga tõlkimise probleem on minu meelest rohkem selles, et me ei oska ennast teistele tõlkida. Me nagu tahame kõiki sümfooniaid torupilli peal mängida. Meil ei ole kommunikatiivset tahet ennast väljendada selliselt, et me ei mõtle omakasule, vaid suundume üldisematele horisontidele, ühistele väärtustele, püüame leida ühist maailma. Suletus, puudulik eneseväljendus, enese mittetõlkimine ja selle õigustamine, sellest isegi mingi müüdi tegemine, muu tõrjumine ja enesekriitika vähesus on minu meelest praegu üks Eesti suurimaid ohte. /—/ On väga vajalik, et näeksime Eestit suhestatuna teiste maadega, oma kogemusi teiste rahvaste valusate kogemustega, mis võivad olla isegi väga palju keerulisemad ja väga palju raskemad kui meie praegused probleemid.

Kõik, kes on millegagi vahele jäänud, võitlevad mel lõpuni. /—/ Protsessid jõuavad harva selge tulemuseni, ikka jääb asi õhku rippuma ja pole ei see ega teine. See risustab ühiskonna vaimset atmosfääri ja sigitab moraalset relativismi. Vangi pannakse ainult mõni idealist. Muidu jäetakse asi lahtiseks. Kuidas tahaks näha patukahetsusi ja andekspalumisi – ilma mingi protsessitamiseta! (Mati Unt, Miks te ometi ei kahetse? Sirp, 10. VII 1998.)

1920ndate alguses, ühiskondliku segaduse ajal, oli meil kildkond noori inimesi, kes hoidsid teisele poole, mõtlesid teisiti ja püüdsid maailma parandada omal moel. Noor Eesti riik aga pani need aadetega, ehkki valede aadetega noored inimesed, paljud veel keskkooliõpilased, eluks ajaks vangi. Sellega käivitati kahetsusväärne protsess – noores riigis kujundati välja seltskond energilisi, andekaid ja liidriomadustega tegelasi, kes kasvasid üles oma riiki vihates. Neidsamu noori inimesi sai 15-20 aasta pärast ära kasutada sellesama riigi vastu.

Vaadakem kas või seda sõda mälestusmärkide ümber. Vaatasin sel nädalal telerist “Unetuse” saadet. Stuudiosse olid kutsutud mõlemal poolel sõdinud veteranid. Kogu jutt käis selle ümber, et me võitlesime eri pooltel ning lõpuks jõudsid isegi saatejuhid tõdemuseni, et kuna olime ajaloo poolt eri leeridesse jagatud, siis ei leiagi mingit ühisosa. Seda saadet vaadates olin hämmingus, sest mitte keegi ei öelnud, et inimene, lein, surm – see on meil kõigil ühine. See tõdemus kadus ära leeridesse jagamise, vastandumise, kollektiivsuse taha. Tundub, et meie kultuuris domineerib kollektiivne isiku ees. Lääne tsivilisatsiooni põhiväärtus on aga, et isiku väärtus on kollektiivi väärtusest kõrgem.

Kahte (või kolme, nelja jne) Eestit ei lahuta ainult materiaalsete võimaluste erinevus, vaid veelgi enam elamine erinevas sise aja kulgemises ning erinevas tähendusruumis. Et neid maailmu rohkem kohakuti nihutada, ei pea mitte ainult “esimene” kuulama, mis “teisel” südame peal, vaid ka “teine” hakkama nägema “esimeses” mitte vaenlast, vaid omaenese alter ego’t.

Meie kritiseerijad Läänes on imestanud piiramatu turuvabaduse ideoloogilist võidukäiku ning samal ajal turuvabadust tasakaalustava demokraatliku heaoluriigi põhimõtete visa juurdumist postkommunistlikus maailmas. Põhjuseks on kommunistliku diskursuse pikaajaline halvav mõju idaeurooplaste kriitilisele eritlusvõimele, mis avaldub nii suutmatuses tasakaalukalt hinnata riigi rolli kui ka oskamatuses eristada demagoogilist sildikleepimist reaalset sisu omavatest väärtuslausetest.

Kiiresti käibele läinud müüdid tädi Maalist ja kahest Eestist viisid paraku sotsiaalteadlaste algatatud diskussiooni kiiresti tuttavatele rahvusliku enesehaletsuse ja lihtsameelsete unistuste radadele. Meie õnnetuolekul on kivirähaliku tragikoomilisuse varjund. Selle ilusaks näiteks on metsavendluse paroodia Ülo Voitka, kes väljub vanglaväravast, emmates televiisorit.

Muulaste probleemi lahendamisel sattusime silmitsi eestlaste endi ajalooteadvuse ja identiteedi lahendamata küsimustega. Kes me õieti oleme, kust tuleme, kuhu läheme? Kui väärtuslikuks ise peame oma keelt ja sellesse kodeeritud ainulist looduse ja maailmatunnetust? Kas oskame seda teistele tõlkida ja ligitõmbavaks muuta? Kas teame ise, milline on meie rahva olemasolu tähendus, millist sõnumit tahame edastada nii oma lastele ja lastele kui ka teistele rahvastele, kellega oleme üleaedsed globaalses külas? Oleme teadvustanud oma piiripealsuse, kuid vale oleks leppida perifeersusega.

Poola sotsioloog Piotr Sztompka, üks sügavamaid Ida-Euroopa arengute mõtestajaid, on nimetanud postkommunistlikku siirdeaega sotsiaalseks ja kultuuriliseks traumaks. Sellest traumast toibumiseks on vaja ühiskonnas põlvkondade vahetust, vabaduses väljakujunenud ja nüüdisaegse hariduse saanud uue vaimse eliidi esilekerkimist. Eestis on vabana kasvanute põlvkond end juba märgatavaks teinud nii ettevõtluses, uues meedias, kultuuris kui ka poliitikas. Kuid demokraatia arengu jaoks on otsustav uue laine esilekerkimine kodanikuühiskonna eestvedajatena.

Prantsuse sotsiaalfilosoofi Pierre Bourdieu järgi on üheks ühiskonnakihte eristavaks teguriks kultuuritarbimine. Eestis see aga üksüheselt ei kehti – madalamasse keskkihti kuuluvad eestlased soovivad osta raamatuid, käia kontsertidel ja tarbida kõrgkultuuri täpselt sama palju – või rohkemgi – kui ülemised ühiskonnakihid.

Näib, et Eesti ühiskonnas ei kehti enam mõisted nagu kuldne keskiga, karjäärirada või elukaar. Lapsepõlvest küpsuseni tõusev elukaar on asenunud kujutlusega ellu astumisel lootusrikkast, tipust algavast ning siis aste-astmelt allapoole suunduvast teekonnast.

Võitluse nõukogude aja jäänukitega saab võita vaid siis, kui ühiskonnas kujuneb täisleppimatus nõukoguliku mentaliteedi ja nõukaaegsete võimumeetodite kasutamise vastu, tehku seda kes ja kus tahes. Need, kes on üle 50 aasta vanad, mäletavad hästi vihjete ja kuulujuttude kaudu võimendatavad hirmu ja kahtlustamist; suletud kabinetis “ustavate ringis” langetatavaid otsuseid ja telefoniõigust; pugemist, tutvustega susserdamist ja ajuvaba kuulekust ülemustele.

Seitsmeteistkümne aastaga on üles kasvanud ja haridust saanud uus põlvkond asjalikke, maailma näinud, oma võimetes veendunud haritlasi, ettevõtjaid, omavalitsusjuhte, riigiametnikke, arvutigurusid, põllumehi. See on potentsiaal, mis vajab paremat väljundit, kui pakub praegune Eesti avalik elu. Lisaks senise majandusmudeli ammendumisele on seega põhjust võtta teravalt tähelepanu alla senise poliitikamudeli ammendumine.

Meie hädade juur tundub peituvat mitte väljaspool, vaid meis endis, meie identiteedi nõrkuses ja siit tulenevas väheses julguses teha otsustav lahtihüpe minevikust. Ma ei mõtle sellega mitte loobumist ikka veel poolikust mälutööst – minevikuvarjude päevavalgusse toomine ja minevikupainete võitmine on identiteedi karastamise paratamatu osa. Läbitöötamata, kriitiliselt mõtestamata minevikukogemus on kui klimp kurgus ja pomm jalus.

Kui me vaatame meie kõige nooremaid poliitikuid – ma mõtlen nüüd Res Publicat – siis nemad eitavad üldse igasugust varasemat tarkust, eitavad seda, et enne neid on ka mingisugune kogemus olnud ja et nemad tegelikult kannavad mingit jätkamise kohustust. Seda tunnet neil ei ole. See on pubeka suhtumine: mina tulen ja kõik on uus ning teen, mis tahan! Ja see on minu jaoks tarkuse vastand.