Teisipäeval Pittsburghis

September 26, 2008

Teisipäeva hommikul oli äratus kell 4. (Varahommikul? Öösel? Hilisõhtul?) Asja mõte oli selles, et tuli jõuda kell 8:10 lennukile Pittsburghi. Ja kuigi nii mina kui JFK lennujaam oleme idee poolest New Yorgi linna piires, siis minule tähendas see kahetunnist sõitu kahe metroorongi ja ühe lennujaamarongiga, nii et kella poole viiest kuni umbes seitsmeni seiklesingi metroodes ja rongides.

Hommikul/öösel oli kohe näha, et sügis hakkab ka New Yorki jõudma. Viimastel nädalatel olen pidanud juba pika varrukaga käima, enam ei saa t-särgi ja lühikeste pükstega ringi lasta. Ja öösiti on juba päris jahe.

Metroos sellel kellaajal hommikul eriti inimesi ei olnud, kuid selle eest olid seal teised asukad, nimelt rotid. Ma olen rotte metroos enne ka näinud, aga siis olid nad rööbaste vahel. Nüüd varahommikul sebisid lausa kahekaupa platvormi mööda ringi, sealsamas, kus inimesed seisavad. Ega ma neid ei karda, aga natuke jälk ikkagi. Samas need rotid siin ei ole nii suured kui võiks arvata, vaid sellised väiksemat sorti. Aga mis teha, linnaeluga käivad erinevad sellised nähtused ikka kaasas.

Lennujaamas läks kõik libedalt. Kuna mul suurt kotti ei olnud, vaid ainult seljakott, sain kohe automaadis check-ini ära teha ja läksin turvast läbi ja hommikust sööma (kohvi ja suur vahvel siirupiga). Ja varsti oligi aeg lennuki peale minna.

New York-Pittsburghi lend on selline tunnine ots, ei midagi märkimisväärset. Lendasin esimest korda jetBluega. Tundus täitsa mõistlik olevat. Lennuk väljus ja maandus õigel ajal, mida Ameerikas päris harva ette tuleb. Ja igal istmel oli oma meelelahutussüsteem turistiklassis ekraani ja kõrvaklappidega. Mina seda ei kasutanud, aga lihtsalt huvitav märkida. Ja kõige parem oli, et põlveruumi oli kõigist turistiklassidest, kus mina olnud olen, kõige rohkem. Võib lennata küll.

Pittsburghis sõitsin bussiga linna ja läksin kohe selle järele, miks ma üldse Pittsburghi minema pidi. Nimelt ootas mind ülikoolis aastane USA tööluba, mille jaoks ma juba kolm kuud tagasi avalduse olin sisse andnud ja nüüd siis jõudis kohale. Siin nad armastavad erinevaid koode nagu kõik bürokraatiad maailmas, minu tööluba on vorm I-765, kategooria (c)(3)(B). Kehtib 12 kuud ja järgmisel aastal saan taotleda 17 kuud pikendust, kategooria (c)(3)(C) :)

Kui tööluba käes, siis läksin veel ülikooli raamatupoest läbi ja ostsin ühe raamatu ja siis läksin oma tuttavasse osakonda, kus oli päris kummaline käia. Ruumid olid nagu samad ja osa inimesi ka, samas suurem osa olid ikkagi uued ja meie projektiruumides käisid juba uue hooga uued projektid… ma justkui enam ei kuulunud sinna. Aga ülikoolis on niisama hea aeg-ajalt külas käia. Olgu siis Tartus või Pittsburghis.

Korra käisin ka oma Pittsburghi pangas pangaasju ajamas. Hetkel on küll käsil pangavahetus, sest eelmine, PNC Bank on ainult Pittsburghi piirkonnas ja siin New Yorgis pole temast eriti kasu. USA-s on üldse selline killustatud pangandussüsteem, kus üldiselt on pangad kohaliku iseloomuga, noh nagu Eestis olid Tartu Kommertspank ja Keila Maapank ja mis nad kõik olid. Aga toimus konsolideerumine. USA-s on siiski veel regionaalseid panku palju. Aga nüüd hakkasin hoopis Bank of America kliendiks, mis pakub üle Ameerika teenust ja kuna keegi ei ütle, kui kauaks ma siia New Yorki jään, siis mõtlesin, et võtan panga, mis on igal pool saadaval. Ja nüüd siis tulebki PNC, BofA ja Eesti vahel rahasid pööritada.

Kui pangas käidud, pidin hakkama lennujaama tagasi sõitma. Bussisõit võtab tund aega. Lennujaamas tundus, et tagasilend läheb sama sujuvalt kui hommikul – inimesed laaditi lennukisse, lennuk hakkas liikuma… aga äkki sõitis ta ühte lennujaama imelikku nurka ja jäi seisma. Piloot rääkis, et nüüd on selline värk, mida Ameerikas viimasel ajal kogu aeg ette tuleb. NImelt hommikuti hakkab lennuliiklus normaalselt pihta, aga päeva jooksul kerivad lennud ennast omavahel järjest rohkem ummikusse. Mistõttu õhtuks on suuremad lennujaamad, nagu ka JFK, totaalselt umbes ja lennukitel pole omavahel ruumi maanduda ega õhku tõusta. Mis tähendab, et lennukitele, mis sinna lendama peavad, ei anta enne omakorda õhkutõusuluba, kui JFK-s on olukord rahunenud. Niisiis istusimegi tund aega lihtsalt lennukis, kuni lõpuks saime loa õhku tõusta ja sõitsime JFK-sse. Ka New Yorgi kohal tiirutasime omajagu, nii et õhtul jõudsime kohale planeeritust kaks tundi hiljem, kella 6 asemel kell 8. Siis veel kaks tundi metrooga ja bussidega seiklemist (ma saan ka kesklinnast bussiga koju sõita, kui tahan, ja otsustasingi, et õhtul ei viitsi enam maa all rottidega sehkendada) ja olingi kodus ühes tükis tagasi koos oma tööloaga.