Teisipäev, 18. mai. Snorgeldajad ja Key West

May 24, 2010

Miami oli meie jaoks end selleks hetkeks lõplikult ammendanud, nii et otsustasime asuda plaani kallale, mis meil oli kogu aeg olnud – uurida linnast lõunasse ja läände jäävaid meelelahutusi. Miamist lõunas on Florida Keys ja Key West, väidetavalt kontinentaal-USA lõunapoolseim nurk. Rentisimegi auto ja asusimegi sinnapoole teele.

Autoks anti meile mingist peene hotelli Hertzist Smart :) autoks võib seda aparaati küll ainult mööndustega nimetada, eks ta ole rohkem selline suurendatud golfikäru. Tagantjärgi võib öelda, et sees istudes ei saanud tegelikult suurt midagi aru, et teistmoodi oleks, ettepoole vaadates oli auto nagu auto ikka. Kiirteel läks natuke vähem äkiliselt kui suuremad sõidukid, aga hätta ei jäänud. Aga peale pikemat sõitu välja tulles oli küll selline paras siduri-kärsahais, ega ta ikka pikaks sõiduks tegelikult mõeldud pole.

Lonely Planeti andmetel on üks meelelahutus/hariduslik tegevus Florida Keysis ka klaaspõhjaga laevas John Pennekampi pargis korallrahul sõit. Mina langesin muidugi reklaami ohvriks, keerates sisse esimesest teeotsast, mis reklaamis end kui “glass-bottom boat.” Klaaspõhi sel laeval tõesti oli, aga tegelikult oli nende fookus hoopis snorgeldajatel, nii et meie olime üsna mõttetud kaasasõitjad. Saime küll kahe- ja pooletunnise merereisi ja pisut ka koralle vaadelda, aga üsna tühi maitse jäi suhu. Otsustasime järgmisel päeval uuesti ja paremini proovida. Aga snorgeldamishuvilisel oleks kindlasti võimas kogemus olnud, sest vesi oli soe ja meres vaade põnev.

P5180104

P5180105

Snorgeldamisreisi järel asusime Key Westi poole teele, peatudes enne veel kohalikus söögikohas, kus parklas hoiatas silt puult kukkuvate kookospähklite eest. Mina sõin söögikohas delfiiniliha, mis maitses nagu suvaline vintskemat sorti kala. Ja kohalik kuulus magustoit on Key Lime Pie, mis kujutab endast laimimaitselist juustukooki. (Kirjeldus ütleb midagi muud, aga just selline mulje mulle jäi.)

P5180107

P5180108

Key Westi sõit oli mõnes mõttes jällegi pettumus. Seda on reklaamitud nii, et “Key Westi minnes on sõit pool rõõmust,” aga meie kui skeptiliste eestlaste jaoks oli sõit justkui tavaline Muhu-Saaremaa tamm, mis kohati sildade peale tõusis ja siis jälle maismaasaartelt läbi läks. Kui aga kellelgi on kalastamishuvi, tasub sinna kindlasti minna, sest pikkadel sildadel oli eraldi mõeldud kalastajatele ja kuna sealt piirkonnast läheb läbi palju eri suunas hoovusi, siis pidi see olema täielik kalaparadiis. Aga meid kui paadunud maarotte jättis see külmaks.

Õhtul peatusime Key Westi Holiday Inn hotellis, kus ootamatu boonusena oli bassein, mis mu vaevatud-põletatud jalgu ainult rõõmustas.