Teine nädal — osakond, kursus ja õppekava

Aug 27, 2007

Eelmine lugu jäi pooleli eelmisel nädalavahetusel. Ja vahepeal suutsin ma fotodega midagi ära puterdada. Kuna Interneti ligi pole eriti saanud, siis ei laadinud uusi pilte kuskile üles, vaid hoopis kustutasin vanad, eelmisest postist viidatud pildid kah ära kogemata. Vabandust :) Aga no siin allpool on jälle mõned uued lohutuseks. Ja kuna esmaspäeval, 27ndal ma saan idee poolest ka koju Interneti sisse, siis saab asju mugavamalt üles ja alla laadida. Aga seniks vaatame, mis möödunud nädalal toimus.

Esmaspäev

Esmaspäev oli see päev, kus ma teoorias lõpuks pidin saama oma korterisse ka päriselt sisse kolida. Eelmise nädalavahetuse olin siin niisama ilma mööblita põrandal kopitanud, nüüd pidi ka mööbel kohale saabuma :) nimelt otsustasin igasuguste jamade vähendamise eesmärgil mööbli mitte osta, vaid rentida, siis pole muret, kuidas pärast lahti saab, viiakse lihtsalt minema ja asi tahe. Ja õnneks see teostus ka praktikas: juba pool üksteist hommikul olid kaks noormeest kohal ja tassisid mulle elu/söögi- ja magamistoa sisustuse kohale. Mul on nüüd siis olemas diivan, tugitool, diivanilaud, väike küljelaud, laualamp, söögilaud, kaks tooli, suur voodi (queen-size) koos madratsiga, riidekummut, väike kummut ja teine laualamp. Kogu see rõõm maksab 99$ kuus.

Kodus ei olnud peale mööbli saabumist eriti enam mõtet passida, kuna naabrid, kelle wifit ma kasutasin, avastasid vist, et keegi lontrus on nende tugijaama küljes ja panid parooli peale :( seega peale lühikest netiperioodi olin jällegi ilma netita. Või siiski mitte päris -- iPhone'i kaudu tulev veeb ja meilid funkavad ilusti edasi. See aparaat on mul viimasel nädalal tõsine elupäästja olnud, kõik asjad on aetud saanud (nagu alljärgnevast näha, tähendas asjaajamine sel nädalal peamiselt peokuulutuste lugemist ja vastavat orgunni...)

Esmaspäevaks oli oluline tegevus hoopis hankida vooditarbed, et oma värskelt saabunud voodis ka magada saaks. Nimelt olid mul Eestist küll mõned vooditarbed kaasas, aga tekki ja patja näiteks mitte. Seega põrutasingi aga kõigepealt ülikooli, kus pisut netis käisin, ja kui arvuti aku tühjaks sai, siis edasi juba tuttavasse kaubanduskeskusesse.

Kaubanduskeskuses leidsin tekid ja padjad üles, aga terminoloogia osas jäin hätta. Nimelt paistab, et sellist mõistet nagu "tekikott" siin maal eriti ei tunta ega kasutata????? Tavaline värk on see, et magad tekiga, kus on siis lina all, aga öösel läheb see kõik ju sassi ja ilgelt tüütu on sättida. Aga ma ostsin siiski esmavajaduseks miski õhema teki, padja ja linade komplekti. Hiljem tuli välja, et komplekt oli abiks -- näiteks mul oli Eestist küll padjapüür kaasas, aga see oli ostetud padja jaoks natuke liiga väike ja tuligi kasutada ostetud komplekti koosseisus olevat padjapüüri.

Esmaspäeval suurt midagi muud ei teinudki, vist tulin koju ja vedelesin niisama. Ilm oli kah kehvapoolne, sadas. Üldse on siin ilm suht heitlik ja kohalikud ütlevad, et tegu ongi aasta kõige kuumema ajaga. Nimelt on ühest küljest kogu aeg kuum, mitmel päeval on olnud 30-35C. Ja kuna linna ümber on palju suuri jõgesid, on ka suht kõrge õhuniiskus. Nii et kui oled Eesti jahedusega harjunud, siis on natuke raske taluda. Aga teisest küljest on kohati päris tugevad vihmad ja paugutab kõvasti äikest. Uudistes on tihti teema, kuidas kõrvalosariigis Ohios käivad praegu kõvad uputused. Neid uudiseid vaatan suht murelikult. Õnneks ükski uputus või troopiline torm ei ole siia jõudnud ja loodan, et ei jõua ka, kuigi nädal enne minu saabumist oli ühes õppehoones siiski uputus olnud. Aga loodame, et enam ei tule ja pigem keerab rahulikult varsti sügiseks ära. Algavaks nädalaks lubatakse siiski veel 25-30C kanti sooja päeval.

Teisipäev

Teisipäevast reedeni kestis ametlik MHCI programmi sissejuhatus, mille käigus õppetöö, osakonna ja üksteisega tuttavaks saime. Võib vist öelda, et edukalt, sest vähemalt tean nüüd enamiku kursuslaste nimesid. :)

Formaalselt võttes olen mina siis MHCI (Master of Human-Computer Interaction) prgorammis. See kuulub HCII alla (Human-Computer Interaction Institute). HCII omakorda on osa SCS-ist (School of Computer Science), mis on osa Carnegie Melloni ülikoolist. Ja HCII ise on jagatud kahe hoone vahel. Õppejõudude kabinetid ja suur osa õppetööd toimub ülikooli põhicampuse koosseisus olevas Newell-Simon Hallis, aga suure osa jõudeajast veedavad MHCI liikmed hoopis ühes teises majas, mis asub campusest 5 minuti jalutustee kaugusel ja mille nimi on 300 South Craig Street. Ruumiprobleem pidi olema siin sama aktuaalne nagu kõikjal mujal, ei ole nii, et tippülikoolil ei ole ühtegi muret :) Samas eraldiolevas majas asuvad ka "projektiruumid". Ma saan aru, et õppetöö käigus teeme hulga grupitöid ja siin on selline korraldus, et igale grupitöö grupile on eraldatud oma kabineti/koosolekutoa moodi ruum, kus on olemas kõik vajalik varustus (tahvlid, telefonid, projektorid jms) ja kus saab siis oma tegemisi toimetada.

Aga teisipäeval oli siis hommikust õhtuni jututuba, kus kursuse liikmed kuulasid, mida programmijuhid, õppejõud ja muidu tegelased meile rääkisid. Aga kõigepealt saime omavahel tuttavaks.

Kokku on meil kursusel umbes 40 inimest. Üsna kirju seltskond, mis mõnevõrra erineb üldisest grad studentite koosseisust, mida ma eelmisel nädalal nägin. Enamus inimesi on Ameerikast. Mõned üksikud on Hiinast ja Koreast ja neistki on osa tükk aega USA-s elanud. Indiast on üks poiss ja üks tüdruk. Euroopast oleme mina ja siis üks saksa poiss. Lisaks on veel kolm vahetusüliõpilast Portugalist, kellel on mingi huvitav ühendatud programm Carnegie Melloni ja Madeira ülikooli vahel. See seisneb selles, et nad õpivad pool aastat (jõuludeni) Carnegie Mellonis, edasi õpivad Madeira ülikoolis ja kokkuvõttes saavad mõlemast ülikoolist MHCI kraadi. Kaks kärbest ühe hoobiga, päris mugav. Loe lähemalt siit sellest Madeira värgist. Aga ma saan aru, et see ongi Carnegie Melloni strateegiline suund, mis eelmisel nädalal välja hõigati -- et nad tahavad oma tegevuses ülemaailmseks laieneda ja neil ongi juba mitmel pool maailmas oma campused või laboratooriumid asutatud ja jätkavad seda tegevust.

Aga kui veel kursusest rääkida, siis kirju on seltskond ka õppetegevuse poolest. Kõige rohkem on minusuguseid tegelasi, kes nüüd alustavad ja loodavad aastaga valmis saada. Siis on juba nimetatud vahetusüliõpilased Portugalist. Siis on osa tegelasi, kes osalevad programmis "poole kohaga", töötamise kõrvalt. Osa alustas praegu, osa kandub eelmisest aastast üle. Ja siis neljas seltskond on asi, mida kutsutakse "accelerated masters" -- see on järjekordne "kaks kärbest ühe hoobiga" variant, kus juba CMU bakalaureuseõppes inimesed otsustavad, et tahavad MHCI programmi läbida. Ja siis nad võtavad juba bakalaureuse jooksul MHCI kuruseid ja suvel teevad kah kursusi ja lõpuks õpivad meiega koos ainult ühe semestri kuni jõuludeni ja ongi magistrid valmis. Ühesõnaga paindlikkust on siin programmides päris palju, osale kas täis või poole ajaga, nii kuidas endale parajasti mugav on. Osal inimestest on näiteks päris hea diil, kus nad käivad poole kohaga tööl, poole kohaga õpivad ja firma maksab neile palka ja õppimise kah kinni. Ju siis on nii head töötajad, miks mitte.

Aga oluline osa teisipäeva hommiku juttudest käsitles veel kohustuslikke ja valikaineid. Siin on selline värk, et osa aineid on kõigile kohustuslikud ja neile lisaks pead veel võtma hulga valikaineid. Ja lisaks sellele olid programmis kolm eeldusainet, mis pidid olema enne siia tulekut läbitud -- Computer Science, Design ja Statistics. Minul oli neist tehtud ainult CS osa, mille osas võis esitada ühe endakirjutatud programmijupi. Designi ja Statisticsi osas pean siis aineid juurde tegema, kusjuures osa neist läheb ka valikainetena kirja. Ja õppekoormust arvutatakse Carnegie Mellonis väidetavalt ainulaadse süsteemi alusel, kus "ainepunktide" arv tähendab väidetavalt tundide arvu, mida nädalas reaalselt õppetööle kulutad. Osa neist siis loengutes ja osa iseseisvas ja grupitöös. Näiteks Tartu Ülikooli nelja-aastases bakalaureuses oli kokku vaja koguda 160 AP, mis tegi 40 AP aastas ja 20 AP semestris. Aga siin käib arvutus teistmoodi ja näiteks selleks sügiseks on mul hetkel kirjas 65 "ühikut" pluss üks teadmata minikursus sügise teises pooles. Teoorias tähendab siis see ka 65 tundi tööd nädalas -- loenguid ja klassitööd on sealjuures umbes 20 tundi nädalas, ülejäänu siis iseseisev. Ja nad hirmutavad siin pidevalt sellega, kui suur koormus siin ikka on... saame algaval nädalal näha, mis siin siis tegelikult toimub. Õnneks on mul olnud koolis, ülikoolis ja tööl selles mõttes head õpetajad ja ülemused, et sundisid mind kah päris kõvasti töötama ja kuigi tollel hetkel mulle see väga ei meeldinud, siis usun, et praeguseks on piisavalt kogemust, et ka suure koormusega normaalselt toime tulla. Selleks ma ju siia tulingi, mitte niisama vahtima. :)

Enivei... teisipäeval räägiti veel psühholoogilisest tervisest (et ärge päris ogaraks minge õppimisega, käige ikka vahepeal ka väljas ja trennis jne), turvalisusest (muuseas asub meie osakond ülikooli politseiga samas majas, nii et päris turvaline peaks olema ;) ), aga kõige huvitavam oli karjääriteenistuse jutt. Nimelt on siin tehtud päris palju selleks, et tudengid peale kooli endale ka asjaliku töö saaks. Näiteks juba septembris toimuvad erinevad karjäärikonverentsid, kus ülikooli tulevad kohale eri firmad üliõpilasi jahtima. Paljud neist teevad kohe ka käigupealt intervjuusid jms. Mul pole küll plaanis endale paaniliselt kohe sügisel tööd otsida, aga kavatsen kindlasti seal käia ja osaleda, et oma "turukõlblikkust" testida, ma olen ju tööturult mitu aastat maas olnud ja senised kogemused piirduvad Eestiga, kus pole olnud eriti keeruline tööd saada ja ei tohiks ka edaspidi olla. Huvitav on näha, mismoodi siinne uus kogemus siis eelmisest erineb. Töö koha pealt veel niipalju, et osakond täies koosseisus ja mina sealhulgas on aprillis 2008 Firenzes CHI konverentsil, mis on ühest küljest HCI/CHI valdkonna spetsialistide ja akadeemikute üks suurimaid kokkusaamisi ja teisalt ka võimalus üliõpilastele võimalike tulevaste tööpakkujatega kohtuda. Seda enam, et Euroopas. Kui mul oleks kaks võrdset pakkumist laual, siis ma arvan, et võtaks Euroopa oma. Aga no kõike seda saame veel näha, lõppkokkuvõttes tegutsen ikkagi selle järgi, kuidas asjad jooksvalt välja kukuvad.

Peale teisipäeva ametlikku programmi orgunnisime jooksvalt ka õhtuks väikese kursuse kokkusaamise neile, kes kohale viitsisid tulla. Nimelt on selle piirkonna nimi, kus ma elan, Shadyside, mis on populaarne elamiskoht üliõpilaste seas ja siin on ka üks tänav Walnut Street, mis on populaarne shoppamis- ja hängimiskoht. Siin on hulk ülemise otsa riidepoode, mis vaestele tudengitele eriti huvi ei paku, aga peale selle ka hulk pubisid, baare, restorane ja muidu hängimiskohti. Ühes sellises siis saimegi kokku. Ei midagi fancyt, selline üsna prosta üliõpilaste pubi, plastmassist lauad ja toolid jms. Jõime siis üleval terrassil õlut, aga häda oli selles, et õhtul tuli paar vihmasabinat ka kaela. Osal terrassist oli ka katus peal, nii et siis kobisime sinna alla ja polnud hullu midagi. Ja õhtuks ilusti koju magama.

Kolmapäev

Kolmapäevaks ei olnud mul mingeid erilisi põhjapanevaid tegevusi ette nähtud. Hängisin niisama Craig Streeti majas. Vahepeal oli veel soovijatele osakonna tuur, kus meile näidati osakonna osas kõik olulised asjad ära, näiteks kus on printerid, paberihundid, kohvimasinad jms. Samuti oli ka väike tuur ülikooli campuses, kus rääkisime erinevatest õppehoonetest, raamatukogudest, söögikohtadest jms. Lisaks oli sel päeval ka üks HCI doktoritöö kaitsmine -- Sonya Allin rääkis, kuidas videokaamerate ja vastava tarkvaraga võiks saada infarktipatsientide paranemist jälgida. Et kaamerad ja tarkvara suudavad mõõta nende liigutusi ja selle järgi arvestada, kuidas nende paranemine edeneb. Et arstidel on olemas metodoloogia, kuidas patsient peab tegema erinevaid harjutusi ja selle käigus jälgitakse liigutusi ja liigeseid ja lihastegevust ja selle järgi saab paranemist hinnata, ja automaatika abil saaks seda siis näiteks automaatselt patsiendi kodus monitoorida. Huvitav.

Teisipäeva osas jäi veel kirjutamata (jutt seal niigi pikk :) ), kuidas meile rääkis SCS-i arvutivõrgu ülem, mis SCS-i võrgu võimalusi me kasutada saame. Nimelt siin on mitu eri arvutivõrku. On kõigile Carnegie Mellonis võrk nimega "andrew", mille kaudu siis kasutad ülikooli intranetti ja wifit ja e-posti jms. Ja lisaks sellele on veel SCS-il oma eraldiseisev võrk oma meiliaadressidega jms. Nii et mitu eraldi võrku, mille vahel peab majandama. Segane lugu. Aga SCS-i võrgust paistab olevat niipalju kasu, et neil on mingid AFS-iga välja jagatud võrgukettad, kuhu peale saab oma kooliasju panna ja millest korralikult varukoopiaid tehakse.

Kolmapäeva õhtuks oli meil ette nähtud veel üks sotsiaalne üritus. Nimelt kõigepealt käisime sõitsime Duquesne'i tõstukiga mäe tippu. Aga sinna sõitsime ühe poisi lahtise Ford Mustangiga. Ilm oli ilus ja kimasime lahtise autoga läbi linna ja ilm oli ilus ja täitsa selline "ameerika filmi" tunne tuli peale :) Aga no tõstukiga tippu sõites avanes siis hea vaade linnale ja sedamööda, kuidas päike loojus, pandi muudkui tulesid põlema ja kokkuvõttes päris vägev värk.

Peale seda, kui üleval käidud, sõitsime alla tagasi ja läksime bowlingut mängima. Bowling nagu bowling ikka, ainult et mul ei mahtunud sõrmed pallide aukudesse ära, liiga väikesed augud olid. Aga ma sain teistest aru, et see pole mitte mingi Ameerika bowlingu eripära, vaid need pallid olidki kuidagi kummalised. Koht ise oli kah päris naljakas, väidetavalt asutatud aastal 1938. Ma ei teagi, mis ajal bowling üldse leiutati? Igatahes oli koht tõesti suht vanamoodne ja kõige krooniks oli sel päeval veel kantrimuusika õhtu, nii et veeratasime seal kuule siis kantritinistamise saatel. Aga nalja sai kui palju.

Siin on mõned iPhone'iga tehtud pildid eelmainit Mustangist ja linnavaatest sedamööda, kuidas pimedaks läheb. Ja siin näed bowlingupilti, kus umbes pool kursust peal.

Nick's Mustang '07

IMG_0013.JPG

IMG_0019.JPG

IMG_0031.JPG

Neljapäev

Neljapäeval seisis mul ees individuaalkohtumine magistriprogrammi juhatajaga (Bonnie John, vt siit pilti ja lisaviiteid.) Kogu kolmapäev ja neljapäev oligi nendeks kohtumisteks ette nähtud, igaühel oli temaga 20-minutiline jupp aega. Selle käigus saime ilusti valik- ja eeldusained paika ja jõudsime veel kaks sõna muidujuttu rääkida.

Pärastlõunal olid veel paar "ametlikku" sessiooni ja õhtul oli Bonnie majas pidu kõigile uutele magistriprogrammi ja PhD liikmetele ja professoritele. Maja ise oli minu juurest paarkümmend minutit jalutada, selline kahekorruseline maja väiksema tagaaiaga. Kuna väljas oli suht palav, aga toas veel umbsem, siis enamus aega olime niisama õues ja rääkisime oma kursusega. Mõne professoriga rääkisin kah paar sõna, näiteks Jason Hong, keda ma juba kevadel olin näinud ja kes tegeleb siin osakonnas nt turvateemadega, mis ka mind huvitavad. Rääkisime siis pangandusest, küberrünnetest jms.

Ja muud põnevat polnudki... õhtul kell 9 ilusti koju ja selleks päevaks valmis.

Reede

Reede hommikul saime kõik osakonnas jälle kokku, et nädalast kokkuvõte teha ja kuulata, mida võiks nädalavahetusel teha. Siin on palju huvitavaid parke, muuseume, loomaaedu jms, mida võiks kõiki külastada. Aga etteruttavalt ütlen, et mina isiklikult nädalavahetusel logelesin ja ei käinud kuskil :) ehk mõni järgmine. Sel nädalavahetusel oli kodus liiga palju tegemist ja tahtsin ka korralikult välja magada.

Igatahes oli osakonnas üks oluline tegevus veel kursuse T-särgi joonistamise võistlus. See on siin iga-aastane traditsioon aasta alguses. Inimesed jaotati suvaliselt gruppidesse ja läkski lahti. Aega anti tund aega. Meid oli neli tükki ja õnneks oli ka grupis disainer olemas, üks neistsamadest Portugali vahetusüliõpilastest, Catarina. Mina väga ei joonistanud, aga aitasin ideedega ja surfasin pildipankades. Kokkuvõttes jäi meie töö seitsmest grupist kolmandaks. Vähemalt medalikoht :)

Pärastlõunal oli veel sessioon eelmise aasta magistritega, kus anti täiendavaid vihjeid shoppamis-, söögi- ja peokohtade jms igapäevaelu kohta. Ja õhtul tundus mulle juba, et ei toimu suurt midagi, aga siis tuli meil, et siinsed Shadyside'i omad lähevad õhtust sööma ja ma ei näinud põhjust nendega mitte kaasa minna. Siis käisimegi ühes Shadyside'i kohas söömas.

Laupäev

Laupäev oli mul ette nähtud kodusteks toimetusteks. Nimelt käisin ostsin õhukese teki asemele paksema, kuna mulle see õhuke ei meeldinud eriti. Ja öösel sai paksu tekiga tõepoolest paremini magada. Kuigi väljas on palavad ilmad, jahutan õhtul toa konditsioneeriga maha, et parem magada oleks. Aga kuna konditsioneer jällegi müriseb hirmsasti ja segab magamist, siis ööseks lülitan välja. Ja tulles tekikottide juurde tagasi, siis sain poes teada, et siin ongi selline värk, et tekid iseenesest on pestavad ja neid kasutatakse ilma tekikotita. Kuna olid saadaval ainult mingid superluks-tekikotid, mis maksid umbes samapalju kui tekk ise ehk kuskile 100$ kanti, siis selle vihjega hoiti mulle poes hulk raha kokku :)

Peale tekijahti käisin veel poes söögivarusid täiendamas. Eelmisel nädalal ostsin orgaanilist piima, aga sel nädalal võtsin prooviks tavalise piima. Piimaprotsentidega on kah huvitav lugu. Eestis on ju tavaline protsent 2.5%, aga mujal Euroopa Liidus juuakse piima, mis on kas 1.5% (liiga lahja) või 3.5% (joodav). Aga siin sain jällegi piimaletist piima, mis on 2%, kusjuures ta on "reduced fat" (hetkel ei õnnestunudki tuvastada, mis on siis selle "täisrasvase" piima protsent siin). Aga ka see mitteorgaaniline piim on täitsa joodav. Maitse ei ole päris Milla-piim, nagu Euroopa piimadel, vaid pigem selline, nagu oleks Eesti tavaline 2.5% piim paar päeva seisnud. Ikkagi joodav. Siis ostsin veel erinevaid mahlu ja muid jooke, näiteks dieet-Dr Pepperi. Ma otsustasin, et võtan suhkrutarbimist natuke alla, kuigi aspartaami maitse mulle eriti ei meeldi. Siis õhtul lugesin veel aspartaami võimalikust kahjulikkusest. Ma loodan, et kümne aasta pärast äkki ei leita, et see aspartaami tarvitamine ikkagi oli kahjulik :P

Laupäeva õhtul oli välja kuulutatud siin lähikonnas palju üritusi, küll aga üks ja teine üritus ja tule muudkui kohale ja üliõpilase ID-ga on odav sissepääs ja joogid tasuta, või siis on terve Walnut Street kinni pandud ja toimub pidu terve tänava ulatuses. Ja ma olin ausõna juba sinna minemas, aga vaatasin aknast välja ja siis äkki selgus, et väljas sajab räigelt vihma ja paugutab äikest. Kuna ma oleks pidanud üritustele kohale jalutama, oleks suht märjaks saanud, ja otsustasin, et tuhka kah, ei ole vaja niipalju ringi kooserdada, küll jõuab ja ongi parem seda õppetöö ajal lõõgastumiseks teha, mitte ainult aasta alguses.

Uus nädal

Uuel nädalal hakkavad siis tunnid ka reaalselt pihta ja läheb igapäevaseks koolitööks, mis peakski sama jutiga jõuludeni välja käima, ainult thanksgivingu ajal kuskil novembris on väike paus. Hetkel on mure, et ma ikka koormusele vastu peaks :) aga see selgub juba peatselt.