San Francisco lennujaamast

Mar 22, 2007

Istun San Francisco lennujaamas ja ootan kojusõitu. Maailma pikim lend on 18 tundi, New Yorgist Singapuri ja vastupidi. Minu tänane lend 12 tunniga on selle kõrval poisike. Aga ajavööndeid juurde lisades saab naljaka pildi kokku, kus kogu reis koos jätkulennuga kestab umbes täpselt 24 tundi. Et sõidan ära täna õhtul ja jõuan koju homme õhtul. Üks ööpäev elust lihtsalt vasakule reisimise nahka pandud :P

Ja Eestisse omakorda ülehomme, kui kõik toimib nagu ette nähtud. Pole kaks kuud käinud. Vist kõige pikem äraolek üleüldse siiani kogu elu jooksul. Kontoris näeme esmaspäeval, nendega kellega juhtun ühes kontoris Tallinnas töötama :)

Baarmenile andsin enne mingi kummalise rahasumma ja ei saanud aru, miks ta midagi segast hakkas seletama. Andku lihtsalt tagasi niipalju kui tuleb. Aga siis tulin oma lauda ja tuli meelde, et oinas, ta ju rääkis tippimisest. Ameerikas on tippimine märksa suurem komme kui Euroopas. Baaris on siin kombeks baarmenile iga dringi eest dollar jätta. Ja rahaliselt teine kummaline asi on siin, et kõik hinnad on alati ilma käibe- või misiganes maksuta näidatud. Et kui mingit hinnakirja loed poes, restoranis või ükskõik kus, siis ei ole nii nagu Euroopas, et täpselt niipalju maksadki, vaid alati tuleb mingi ennustamatu kirves veel sinna otsa.

Ei ole elu sees nii tühja suurt lennujaama näinud kui täna siin kolmapäeva õhtul. Enamik pikki reise tehakse nädalavahetustel, neljapäevast esmaspäevani. Täna oli näiteks kaheksast turvaväravast (sealt, kust pead asjad röntgenisse panema ja kingad ära võtma) töös täpselt üks. Aga sellegipoolest polnud järjekord pikem kui viis-kuus inimest, mitte veerand tundi nagu tihedama liikluse korral.

Ma ei ole kunagi aru saanud, mille pagana pärast on idast läände lennud ajaliselt alati pikemad kui läänest itta. Aga tuleb välja, et on mingisugused tuuled, mis alati ühtepidi puhuvad, vastavalt siis päri- või vastutuult sõltuvalt sellest, kummale poole lendad, ja lennuaega mõjutavad.