Romānia

August 31, 2005

9 päeva Rumeenias. Sai päris palju nähtud ja tehtud. Suureks abiks olid kohalikud, sest karta on, et igal pool, kus me käisime, veel inglise keelega hakkama ei saa. Ja üldse on seal kombed sellised natuke omapärased. Aga sellest kõigest alljärgnevalt. (Ja mõneks järgmiseks reisiks peab fotoka hankima, sest vaadata oli palju.)

Pühapäev. Tallinn-Praha-Bukarest.

CSA viis meid probleemideta kohale, ehkki Praha lennujaamas surid ekraanid, mis väljumisi näitavad, kõik korraga kolaki maha ja hakkasid varsti Kuu pilti näitama. Et lenda kuu peale, kui tahad. Aga kuna Tallinnast olime pardakaardid juba kätte saanud, siis ei sest hullu polnud. Praha lennujaamas oli teine huvitav aparaat, mida ma varem polnud tähele pannud, Kodaki masin, mis fotosid Bluetoothi kaudu vastu võtab ja neid raha eest välja prindib. See selleks, varsti maandusime Rumeenia pinnal, kus meid kohalikud lahkesti vastu võtsid. Bussiga kesklinna ja sealt taksoga edasi, kus saime näha esimest kohalikku imenähtust. Nimelt on seal normaalne taksotariif umbes 10 000 lei/km (umbes 4 kr), aga lisaks on veel mingid kavalad sellid, kes hoopis 80 000 võtavad. Kõik kenasti hinnakirjas ära märgitud, aga kes seda ikka vaadata viitsib. Niisiis tulime poole tee pealt maha ja läksime jala kohale. Magama.

Esmaspäev. Bukarest.

Esimeseks ja viimaseks atraktsiooniks, mida külastama jõudsime, oli parlamendi maja, mis väidetavalt maailma suurimaid ehitisi peale Pentagoni. Oli küll suur värdjas. Aga seest ilus. Gigantomaania. Suure raha eest saab osa ruumidest rentida kah. Selle ehitamiseks lükati hulk vanalinna ruumi saamiseks lihtsalt buldooseriga kokku. Ruumides sees on muidugi totaalne luksus, sadade meetrite pikkused galeriid, vaibad, kuld, tont teab veel mis. Hiljem superkuumas linnas veel mõned söögikohad, kohvikud, siis järve äärde. Algul mõtlesime paadiga sõitma minna, aga selleni ei jõudnudki. Selle asemel kerge kohvikutuur. Lõpuks pool 12 öösel jõudsime mingisse vabaõhu-tundengipubisse ülikooli piirkonnas.

Teisipäev. Bussiga Sibiusse.

Transilvaanias on eripära selles, et ajaloo jooksul on see piirkond käest kätte käinud ja tugev Ungari ja Saksa kontingent on jätkuvalt olemas. Seetõttu on kohtadel eri keeltes eri nimed, nt Sibiu on ungari ja saksa keeles vastavalt Nagyszeben ja Hermannstadt. Kohale jõudsime suht hilja, peale söögi ja kerge linnatuuri midagi teha ei jõudnud.

Kolmapäev. Mäed ja klubi.

Algul oli mõte minna Sighisoarasse, kuna seal pidid olema “huvitav vanalinn ja kirikud”. Aga objektiivselt võttes on need ju igal pool suht sarnased ja selle asemel tegime midagi erinevat, nimelt läksime hullu maantee kaudu mägedesse ja Bālea järve äärde. See maantee oli järjekordne Ceaucescu projekt, mille eesmärk oli ehitada Rumeenia kõrgeim maantee. Mitte lihtsalt et ilus oleks, vaid tal oli ka mingi kaitseotstarve. Külm sõda on Rumeenias muidugi läbi, niisiis keskendusime loodusele, mis oli seal kõrguse tõustes tõesti illus. Minu alpinistikogemused on suht olematud, aga seal neid õnneks ka vaja ei läinud. Autoga sai kuskil 1000 m kõrgusele ja sealt järgmine 1000 m vinnati köisraudteega. Lõppkõrguseks 2044 m. Seal olime suht tipu lähedal ja oleks võinud suht lauget rada mööda ka päris üles ronida, aga seekord ei viitsinud. Ehk järgmine kord. Mägede eripära oli selles, et asud keset pilvi ja ilm muutub iga 5 minutiga. Üks hetk võib olla selge, ilus, päike, kaugele vaade, aga järgmisel hetkel tuleb ei tea kustkohast mingi pilv ja siis on nähtavus null, hullemal juhul sajab veel vihma ka. Külm oli muidugi ka. Ümbruskonnas elus pastoraalidüll lammastega, kes mäenõlvadel justkui mingilt natüürmordilt maharoninuna ringi kalpsasid ja rohtu näksisid.

Õhtul linnas tagasi, söök ja klubi.

Neljapäev. Sibiu, Deva.

Hommikul veel Sibius mõned kirikud, tornid ja muuseumid, siis bussiga Devasse. Deva põhiatraktsioon on lossimägi ja selle otsas asuvad lossivaremed. Lossivaremed olid kuni kuskil 1850nda aastani täitsa toimiv loss, siis aga läks joodik tunnimees püssirohulattu suitsetama ja kogu kupatus lendas ilma suurema tseremooniata ribadeks. Lossimägi polnud niisama mingi küngas, vaid tahtis miski veerand tundi tugevat ronimist. Kui alla hakkasime tulema, oli muidugi juba kottpime ja miski trepikäsipuu peale hoogsalt näppu pannes tabasin naelapea pihta… kahjuks oli see nael tagurpidi, terav ots väljas, ja näpp tsahh veriseks. Aga kuna praeguseks maha surnud pole, siis ilmselt veremürgitust ei saanud, ja jõudsime kõik elusalt magama.

Reede. Hunedoara ja rongisõit.

Hunedoara suurim vaatamisväärsus on Hunyadi loss, mille ümber Ceacescu ajal ehitati hiiglaslik terasetehas. Loss oli tegija – suur, massiivne, sees sai ruumides ringi kõndida ja vanaaegset elu näha. Õhtul sõitsime InterCity-tüüpi rongiga 7 tundi Devast Bukaresti. Rongisõit oli täitsa talutav.

Laupäev. Must meri.

Tõtt öelda oli ainus tegevus, mida Eestist minnes tõesti tahtsin teha, randa minna. Muu oli niisama köki-möki. Nüüd siis lõpuks ometi. Varahommikul põrutasime rongiga idarannikul asuvasse Mangaliasse, kust edasi bussiga Vama Vechesse.

Vama Veche ja Doi Mai on Rumeenia kagunurgas asuvad kaks küla, mille põhiline mõte ongi suvel pakkuda rannasolijatele elupaiku. Niipea kui minibussiga kohale jõuad, ümbritsevad sind kohalikud, kes hõikavad “cazare, cazare” ja kannavad samanimelisi silte, mida on täis ka ümbritsevad majad. Cazare tähendab majutuse pakkumist oma maja tubades, sest hotelle kui selliseid seal kandis ei eksisteeri. Oma kodustatud kohalike abil leidsimegi Vama Veches suht mõistliku hinna ja varustusega toa, kust sai paari minutiga randa kõndida.

Vama Veche (öeldakse “vama veke”) taolist kohta pole ma enne näinud. Küla, mis on ranna ääres ja koosneb nii tavalistest majadest kui ka igasugu müügi- ja söögikohtadest. Äärmiselt naturaalne ja mitteturistlik. Rand ise on muidugi jumalik. Päike. Vesi … ei tea, kui soe täpselt oli oli, aga kindlasti 20+ C. Kuna EU-d veel pole, siis pole rannas igasugu sinilippe ja temperatuurinäite ja muud overheadi. Selle asemel on lihtsalt hea liiv ja vesi ja lained. Kuna mõistliku kiirusega läheb sügavaks, siis kaugemale kui 20 meetrit kaldast pole mõtet minna - selle asemel lihtsalt hulbid seal üles-alla ja hüppad lainetes, mis pidevalt kalda poole kütavad ja murduvad. Superbne.

Kella 7 paiku loojub päike maha ja läheb jahedaks ka. Siis kobid oma tuppa korraks, teed ennast korda ja lähed linna peale sööma ja kondama. Kogu rand pööratakse lihtsalt suureks beachpartyks, lõkked pannakse püsti ja sound mürtsuma. Seal, kus tuled ei põle, samal ajal juba kottpime. Järgmisel päeval kogu värk uuesti. Is that life or what!

Doi Mai tähendab rumeenia keeles lihtsalt 2. maid. Lisaks on sealkandis olemas ka koht nimega 23 August. Viimane kuupäev 1944. aastal on siis see, kui Rumeenia läks üle teljeriikide poolelt liitlaste poole. Aga miks on Doi Mai nimi Doi Mai, seda ei saanudki teada. Lisaks oli Vama Veche vaid paar kilomeetrit Bulgaaria piirist, nii et kui oleks tahtnud, oleks saanud sama raksuga ka Bulgaarias ära käia. Aga seekord ei viitsinud.

Pühapäev. Rand ja Bukaresti tagasi.

Kordusid eelmise päeva rannarõõmud, mööndusega, et kuna meie seltskond oli eri kehaosadele juba esimese päevaga suutnud raskekujulise päikesepõletuse saada, tuli osa kohti kinni katta. Aga muidu jälle sama lained, päike jne.

Päeval minibussiga Mangaliasse, sealt teise bussiga Constantasse ja sealt kolmanda bussiga õhtuks Bukaresti. Mission accomplished.

Esmaspäev. Kerge tuur Bukarestis ja koju.

Miinus 10 punkti Intercontinental hotellile, kes mu pagasit ei tahtnud hoiule võtta, isegi tasu eest mitte. Järgmine kord tean, kuhu seal linnas ööseks mitte minna. Bukaresti lennujaamas on väljumisel veider süsteem, kus kõigepealt lähed kogu oma pagasiga röntgenist läbi ja alles siis hakkad check-ini tegema. Prahas tahtsin veel Bechehovkat osta, aga jäi tegemata. Õhtuks tagasi.

Mõned tähelepanekud veel Rumeenia eluvaldkondadest.

Autod ja liiklus

Tavaline Ida-Euroopa suurlinna värk. Ainus erinevus on, et valdavaks automargiks on Dacia, mingi kohaliku autotööstuse ime. Erinevas vanuse- ja suremisastmes isendeid on kogu liiklusest ca 80%. Erinevalt Trabantist on tegu ikka täitsa auto moodi autoga, selle uusimat varianti müüakse isegi siinmail.

Keel

Mul oli mingi eksiarvamus, et Rumeenia on mustlaste riik (Romania ja “roma”). Aga ei ole mitte - mustlasi seal isegi eriti ei sallita. Ja rumeenia pole mitte mingi slaavi värk nagu muu ümberringi, vaid on keelelt sarnane nt hoopis itaalia ja portugali keelele. Öeldakse isegi. et rumeenia keel on tänapäevastest keeltest ladina keelele kõige lähedam, muidugi mõnede slaavi mõjutustega.

Raha ja majandus

Neil oli just rahareform, kus 10 000 “vana” leud (1 = leu, mitu = lei) asendati 1 uue leuga. Nii et pidevalt tuleb hindu kümne tuhandega korrutada ja jagada. Uue leu 4-ga korrutamisel saab EEK hinna. Hinnad on kriips odavamad kui Eestis, nt eelpoolöeldud 4 kr taksokilomeeter, ja 400 kr eest saab tugeva söögi 4-le inimesele koos jookidega. Raha on neil naljakas, plastikust, ja iga paberraha sees on läbipaistev plastikaken.

Toit

Muidu on suht saksa-austria-ungari nagu kõikjal seal regioonis, ainult et mingit tobedat juustu pannakse igale poole peale, mis maitseb nagu kohupiim ja mulle eriti ei istunud.

EU

EU-sse tahavad nad hirmsasti saada. EU lipud on igal pool riigis väljas ja hulk rekonstruktsiooniprojekte nt teedel juba käsil. Üldse tuntakse ümbritseva maailma vastu mõnevõrra rohkem huvi kui Eestis. Nt palju siit on viimastel aegadel Ida-Euroopa riikides visiitidel käidud? Mõned saatkonnad seal küll on, aga suhetega neist riikidest pole suurt midagi kuulda. Tuttavad inglased ütlesid, et Eestist oodati EU-sse astumise järel mõnevõrra rohkem, et nad võtaks sõna asjade mõistlikumaks muutmise suunal, aga seda kah ei ole. (Inglastega rääkisin seal Rumeenias, sellepärast see põige ka siin ära mainitud.)

Lonely Planet

Nende Rumeenia-teemaline reisijuht oli igati abiks kohtade valimisel ja tundmaõppimisel. Tugevalt soovitatav.