Rahutused Lihulas

Sep 04, 2004

Valitsus võttis monumendi maha. Inimesed said kiviga, kumminuiade ja pipragaasiga pihta. Surma õnneks keegi ei saanud — siis oleks alles tõsine jama. Aga omad järelmid on sellel sündmusel siiski.

Valitsus on jälle endale ise vabatahtlikult vee peale tõmmanud. Mina näiteks olin juba ära unustanud, et seal Lihulas see monument oli, kui äkki täiesti ootamatult mingi action käima läks. Muidugi oleks olnud halb mõte välja kuulutada, et nüüd me tuleme seda maha korjama, sest siis oleks saanud massid kokku koguneda, aga ka sellisel kujul polnud teostus eriti hea. Eriti kui nüüd peale sündmust pole kah mingeid selgitusi kuulda olnud.

Tiit Madisson on muidugi selline mees, kes peab nimelt kõige vastu alati sõdima. Väidab küll, et Eesti vabaduse eest kogu aeg, aga alati, kui mina olen teda näinud, on tal midagi vinguda olnud. On lihtsalt olemas selline inimtüüp, kes ei oska millegi poolt olla - vastu olla ja kritiseerida on alati lihtsam. Kuidas ta üldse vallavanemaks sai, seda ma ei tea. Ju siis on Lihula mingi siseriikliku vastupanu keskus.

Kui saksa vorm ausambale ei kõlvanud, tuleks samamoodi kõrvaldada ka kõik kommunistliku sümboolikaga - viisnurgaga - ausambad, sealhulgas Tõnismäelt. Meil ei ole vaja ühegi okupatsiooni sümboleid. Aga tuleb hoolega vaadata, mida selle platsiga seal tehakse, kui kuju maha võetakse - viimane asi, mida sinna tahaks, on mingi mõttetu korterelamu. Võiks jääda lihtsalt park ilma igasuguste sammasteta. Ja kui valitsus seda ei suuda teha, siis headaega, järgmised valimised.

Nii et minu meelest on õige, et saksa mundris sammast Lihulas enam ei ole. Munder ei olnud üldse point ja selle sellisel kujul rõhutamine on halb mõte. Need, kes aru ei saa, et välismaale jätab see soovimatu mulje ja seda meil vaja ei ole, elavad 19. sajandis ja ei sobi riigi ja kohalikke asju otsustama. Aga samavõrd täbar on ka valitsus, kes valikuliselt otsustab, milliseid sümboleid me tahame aupaistesse tõsta ja milliseid ei. Nii et jalamaid olgu kadunud kõik “vabastajad”.