Minu intervjuu aprillikuu Arvutimaailmas

June 20, 2011

2011. aasta aprilli Arvutimaailmas ilmus minuga selline intervjuu.

“Jaanus Kase California startup’is”

Mida head annab välismaal õppimine või töötamine ja kuidas näeb väljarännanu kodumaal toimuvat? Räägime Silicon Valleys tegutseva eestlasega – Jaanus Kasega.

Tallinnast pärit Kase õppis kunagises 7. keskkoolis, mis sel ajal, kui ta seal tarkust omandas, muudeti Inglise Kolledžiks. Pärast 1998. aastal lõpetamist läks ta väga huvitaval põhjusel Tartusse avalikku haldust õppima.

Nimelt tundus talle, et see eriala on nõudvam. Valikuks oli tal ka TTÜ, kuhu oli variant minna informaatikat õppima, kuid seal sai ta sisseastumise pingereas liiga kõrge koha – Tartus avaliku halduse erialal oli ta üks viimaseid, kes sisse sai. Et oleks raskem.

Kogemusi kuhjaga

Enne ülikooli lõpetamist töötas Kase aga juba IT­alal – erinevates firmades tegeles ta tulemüüride ja VPN­lahendustega, ent pigem turunduse poolel. Pärast kooli lõpetamist 2002. aastal asus ta tööle Sertifitseerimiskeskuses.

„See oli väga huvitav aeg: digitaalallkiri hakkas välja tulema ja kui selle aasta oktoobris Ansip ja Savisaar üht koostöölepet sõlmisid, andis Ansip esimese digiallkirja,” meenutab ta. Järgmisel aastal osales Kase ka muuhulgas ID­pileti projektis, kuid rahutu hingena otsis ta uusi proovikive.

2004. kevadel läks ta tööle Skype’i, mil oli tohutu kasvuaeg. „Olin seal umbes kolmeküm­ nes töötaja ja makselahendusi hakati just püsti panema. Arendasin ise erinevaid lahendusi ja juhtisin ka arendusmeeskondi,” räägib ta.

2005. osteti aga Skype kuulsas tehingus ja ettevõttes toimus muutusi. „2006 hakkasin mõtlema, mida edasi teen, kuigi ilmselt oleks mul seal siiani tore olnud, otsustasin, et võiks end harida kasutajaliidese ja disaini valdkonnas,” selgitab ta, miks lahkus Skype’ist sihiga välismaale õppima minna.

Ameerikasse, parimasse kooli

Muidugi ei saanud ta leppida mõne kesise ülikooliga ja pika uurimise tulemusena jõudis selleni, et selle valdkonna maailma parimad koolid on Ameerika Ühendriikides. Seal astuski ta mitmesse kohta sisse ja mitmesse ka sai.

Õpinguid alustas ta Carnegie Melloni nimega koolis, mis on rakendusliku suunaga kõrgharidust pakkuv kool. „Õpingud kestsid seal 12 kuud ja jutti – andmine oli väga tõsine ja klass moodustus igalt poolt maailmast pärit inimestest,” räägib Kase.

„Kõige huvitavam oli magistritöö, mida tegime neljases grupis. Magistritöödeks moodustataksegi grupid, kes asuvad teenindama üht klienti, kellel on konkreetset lahendust vaja – meie kliendiks oli Pittsburghi Ülikooli hambaravi osakond. Nemad vajasid hambaarstide IT­süsteemi, mis oleks tänapäevane ega meenutaks tavalist raamatupidamistarkvara,” selgitab Kase.

Grupiga käisid nad kohal hambaravikabinet­tides, vaatasid, kuidas hambaid puuriti, materjale majandati ja lõid lahenduse, mis tellijatele väga meeldis.

„Näe võimalusi”, teatab kiri Jaanuse T-särgil. Jaanus ise on selle nõuande järgi ka käitunud ning jõudnud Eesti IT-valdkonnast hoopis USA ühte kuumemasse startup’i.

Jaanus, küberneetiline karu ja smaili. Puhas nohikute värk.

Õppetöö lõppedes 2008. aastal läks Kase tööle New Yorki ühte startup’i, mis kuhugi kahjuks välja ei jõudnud. Ent 2010. aastal jõudiski ta praegusele ametipostile mint.com­is, mis on juhtiv personaalne majandustarkvara maailmas ja koondab inimese finantsinfo erinevatest kohtadest kokku ning pakub head ülevaadet kulutustest ja tuludest.

„Mint.com on populaarne seetõttu, et mindi mingisse valdkonda, kus kõik oli justkui juba tehtud, kuid leiti innovatsiooni läbi võimalus asju uut moodi lahendada ning pöörati kogu turg pea peale. Tagantjärele mõeldes on siin tugev déjà vu Skype’iga. Varem ma sellele ei mõelnud, kuid paralleelid on täiesti olemas – ka Skype läks mingil määral stagneeruvasse valdkonda, telekommunikatsiooni ja uue lähenemise abil sai kiiresti menukaks,” räägib Kase.

Uuenduslikuna näeb Kase mint.com­i puhul kasutajaliidest ja head teenindust. Näiteks jagab tarkvara kulutused automaatselt kategooriatesse, ilma, et kasutaja peaks midagi tegema. Palju on finantsülevaateteenuseid, kus klient peab ise kulutused sorteerima, sest teenusepakkuja arvates oleks muud moodi ebaturvaline. See on aga kasutaja jaoks ebamugav ja need ärid ka kaugele jõudnud pole.

Ameerikas on mint.com­il edu aluseks ka tõik, et inimestel meeldib paljude pankade teenuseid samaaegselt kasutada, mistõttu selline isikliku rahapäeviku lahendus, nagu näiteks on Eestis SEB pangal, Ühendriikide keskmist elanikku väga ei aitaks.

Innovatsioon toob raha sisse

Mint.com on tasuta, aga kuidas see raha sisse toob? Siin on samuti üks uudne ja kasulik mõte peidetud – nimelt on teenusepakkujal olemas hea ülevaade inimese finantsvajadustest ja seetõttu on võimalik kliendile soovitusi teha, näiteks krediitkaardi vahetuseks. Iga eduka muudatuse pealt teenib mint.com vahelt.

Paraku on mint.com praegu turul ainult USAs ja Kanadas, sest sidemed pankadega tuleb luua kohapeal iga pangaga eraldi. Mõtteid laienemiseks on, aga avalikke plaane Kase sõnul pole. Analoogseid lahendusi Euroopas tema teada eksisteerib küll, kuid klientide erinevate vajaduste tõttu sama populaarset mitte.

Kui Kase ettevõttes tööle asus, olid seal iPhone’i ja Androidi rakendused olemas, kuid poolikul kujul ja kliendil oli enne rakenduse kasutamist vaja veebis konto luua. Analüüsi järel leiti aga, et suur hulk inimesi kasutavad mint.com­i ainult telefonis. Kase asuski rakendusi mobiilidele arendama.

Töiselt on Kasel palju äraütlemisi – pakkumisi tuleb erinevatelt ettevõtetelt, ka kodumaalt, kuid ta ei taha endale täiendavaid kohustusi võtta, sest kannatada võiks praegused projektid.

Kodumaise ettevõtluskultuuriga üritab Kase end kursis hoida. Ta leiab, et see on ka hästi õnnestunud, sest tänapäeval pole inimese elukoht ilmtingimata tema tegevuspiirkonda määrav.

„Üks eesmärk Californiasse tulemisel oligi see, et saaksin parema võrdluse Silicon Valley ja Eesti vahel ning kodumaiseid tegemisi perspektiivi panna,” selgitab ta.

Tema arvates on alati kvalitatiivne vahe, kas inimene on ainult kodumurul töötanud või käinud mujal kas õppimas või tööd tegemas.

„Ühes kohas kügeledes jäädakse tempos maha. Eestis võetakse aeg­ajalt uuendustena asju, mis mujal juba ammu olemas,” ütleb ta. Näiteks toob ta ID­pileti. Praegu räägitakse, et Eestis võiks kasutusse võtta puutevabad ühistranspordikaardid, mis aga mujal juba aastaid toimivad ja on kasutuses.

Eesti kui e­riik on tema arvates kohati mull, kohati sisukas. Eesti probleemina näeb ta ka tõika, et kohapeal pole paljudes valdkonnas tippe, kelle käest nõu küsida.

Šerifikaabuga hiiglaslikke plastist põtru kohtab teadagi ainult ühes riigis maailmas. [Märkus: see teadagi üks riik on Kanada. Vorm on politsei oma, keda ratsapolitseiks kutsutakse.]

Selgemat eristust kõrgkoolides

Kuni keskkooli lõpuni on meil kõik hea ja häbeneda pole midagi, räägib Kase. Sealt edasi on aga nii Eestil kui ka Euroopal Ühendriikidega võrreldes üks suur erinevus. USA kõrgkoolides on selgelt eristatud, kas pakutakse tarkust teaduse tegemiseks või professionaalseks töötamiseks.

„Mina käisin väga kõrgelt makstud kutsekoolis, kus algusest peale öeldi, et siinne kogemus ei ole sisenemistee doktorikraadiõppesse ega teadusesse. Seal valmistati ette tööturule minejaid ja see peegeldus hariduses igapäevaselt – kogu tegevus oli väga projektipõhine. Oli muidugi ka loenguid ja teooriat, aga tegime reaalseid praktilisi projekte, lahendusi,” räägib Kase.

Euroopas ja Eestis ei ole see vahe aga selge, magister on magister, vahet pole, kas temast tuleb hiljem doktor või tööline. Kase räägib omast kogemusest, et ettevõtjad kurdavadki, et sellise kontseptsiooniga tulevad inimesed, kes on küll kõvad teoreetikud, aga praktiliste oskusteta.

„Eestis on selline olukord, et ülikool vaatab kutsekoolile ülevalt alla – kutsekoolis käimisel on halb maitse, aga see on väga jabur,” tõdeb ta.

Mis on USAs parem?

Kase tunnistab, et osalt jääb kindlasti sealsetest koolidest parem mulje, sest neid reklaamitakse märksa rohkem. Hiina ja muu Aasia kohta lisab ta samas, et ka seal võib tänapäeval olla häid koole, kuid nendest pole palju kuulda.

„Mida nad seal teevad, täpselt ei tea, aga asjalikke turva­ ja krüptoteemalisi pabereid sealt tuleb,” nendib ta.

USA koolidest rääkides selgitab ta, et neis on eesmärk selgem ja läbisaamine familiaarsem ning suhe ettevõtlusega tihedam. „Carnegie Mellonis oli ettevõtetest saba ukse taga, et andku palun vaid tudengeid praktikale,” selgitab Kase.

Samuti on sealsetesse koolidesse koondunud parimad professorid ja palju raha panustatakse sellesse, et luua tippkeskused. Euroopas ollakse Kase arvates kahjuks liiga vaimustuses võrdsuse ideest – ka hariduses. Ühendriikides on koolide vahel tihe konkurents, mistõttu lühidalt öeldes üritatakse rohkem tubli olla.

„Siiski, ka Aasias investeeritakse praegu väga palju tippkeskuste loomisesse ja paljud India ja Hiina tudengid lähevad pärast Ühendriikides hariduse omandamist tagasi itta – USA rabeleb, et konkurentsis püsida. Euroopas ja Eestis tegeletakse pigem sisekaemustega ja pole piisavalt juttu sellest, kuidas me teistega konkureerime,” räägib ta.

Keskkooli lõpetajal soovitab Kase jälgida uudiseid ja analüüse. Vaadata, mis valdkond on viie kuni kümne aasta pärast nõudlusega spetsialistide järgi. Samas soovitab ta arvestada tõigaga, et tänapäeval võib juba pea et toota ükskõik mida – protsessori kiirus ja tootmine pole enam suureks takistuseks. Seega ongi eduka äri aluseks mark, disain ja kasutajakogemus.

„Tuleb mõelda, miks ma eristun ja seda rauda taguda. Tootele keskendudes pole aga mõtet Eesti turule jääda, mida suurem mastaap, seda kiiremini läheb hästi,” selgitab Kase.

Kodu on Euroopa

Kase arvab, et kunagi naaseb ta ikka koju, kuid kodumaaks ei pea ta nii väga Eestit kui pigem kogu Euroopat. „Mul on mujal vanas maailmas samuti perekondlikud sidemed – võiks töötada näiteks Prantsusmaal, Saksamaal või Inglismaal,” selgitab ta. Siiski peab ta end läbi ja lõhki eestlaseks – loeb kodumaiseid uudiseid ning jälgib meie kultuuri.

Californias elab ta üksi, üürikorteris. Korteri võttis ta töökoha järgi ja saab jalgrattaga tööl käia – autot ei vaja. „Selles mõttes oli huvitav New Yorgist Californiasse kolida – madal eeslinlik kant. On suuremad kandid nagu San Francisco, aga asustus ikkagi on üsna hajali,” räägib ta.

Üllatavaid momente on Kase palju kogunenud. „Esmalt oli väga kummaline, et pangatšekid on suures rollis. Lihtsalt kirjutan kellelegi mingi paberi ja hiljem läheb lihtsalt kontolt raha maha – veider,” tõdeb ta.

Minu tööpäev

Ärkan umbes kella kaheksa paiku. Kodus hommikusöök ja telerist Bay Area kohalikud uudised. Seejärel rattaga tööle.

Lõuna paiku käin kambaga firma sööklas söömas või kui ei viitsi, siis mõnes muus lähedal asuvas kohas.

Õhtul jõuan kuue-seitsme ajal koju või lähen enne ka firma juures olevasse spordisaali trenni.

Minu puhkepäev

Ärkan hommikul kaheksa, üheksa või kümne paiku, ja edasine aeg sõltub sellest, mis plaanid on tehtud.

Kui näiteks San Franciscos toimub mingi üritus, siis lähen Caltrainiga linna, mis on umbes tunniajane rongisõit ja jään sinna ööseks kellegi juurde või tulen õhtul rongiga koju tagasi.

Kui on näiteks ilus ilm ja isu sporti teha, siis sõidan rattaga, lähedal on ühel pool mäed ja teisel pool San Francisco lahe kallas ja roostik.