Miks on netikasiinode blokeerimine praegusel kujul halb ja kuidas seda paremaks teha

March 20, 2010

Eelmisel nädalal tuli uudis netikasiinode blokeerimisest. Olen huviga oodanud, kas sel teemal ka mingi täiendav diskussioon või tagasiside tekib, aga meedias on päris vaikne olnud. Asi oleks justkui läbi. Aga minu jaoks ei ole. Ma arvan sarnaselt paljude teistega, kes on episoodiliselt siin ja seal seda maininud, et praegusel kujul on netikasiinode blokeerimine halb. Proovin täpsemalt seletada, miks.

Alustuseks faktid ehk mittetäielik lingikogu teemaga seotud hiljutistele uudistele, mida käigupealt leidsin.

Maksuamet hakkab blokeerima välismaiseid netikasiinosid (2. märts)

Netiühenduse pakkuja: maksuameti piirang ei ole efektiivne (10. märts)

Triobet läheb maksuameti vastu kohtusse (11. märts)

Maksuamet blokeerib ligi kahesaja netikasiino kodulehed (11. märts)

MTA: asjaolud läbirääkimistel Triobetiga muutusid (11. märts)

Esimesed ebaseaduslikud kaughasartmängu veebilehed on blokeeritud (12. märts)

Lisaks käsitlesid Anvar Samost ja Kalle Muuli teemat 14. märtsi “Olukorrast Riigis” saates. Vend Mart kirjutas neile tagasiside. Ma olen kõigega nõus, mis Mart kirjutas, ja väga suurt midagi lisada polegi. Täpsustan ainult mõnda detaili.

Kasiinod vs netipiirang

On vahe sees, kas räägime konkreetselt (neti)kasiinode piiramisest, või siis Internetis kui avalikus infrastruktuuris piirangute rakendamisest sõltumata sellest, mis valdkonnast jutt käib. Muuli ja Samosti jutus olid need kaks asja segamini nagu puder ja kapsad.

Minu jaoks käib jutt kindlasti Internetist, mitte netikasiinodest. Samahästi võiks see rääkida ka DVD-de, kartulite või kodulehekülgede valmistamise teenuse müügist. Usun, et sarnaselt minuga pole paljudel kommentaatoritel netikasiinodest ja üldse kasiinodest sooja ega külma. Tegutsegu ja müügu, kuni on ostjaid. Arvestades teenuse eripärasid, on kindlasti nii netis kui füüsilises maailmas ka mõistlik ja vajalik teenuse müüki teatud hulgas reguleerida ja piirata. Litsentseerimine üldise kontseptina on OK, nagu on valdkonnas ka hulk muid häid asju, nt sõltlastele juurdepääsu eri kujul piiramine jne.

Kus aga tekib probleem, on see, kui ühele tegutsejale luuakse konkurentsieelis, kasutades selleks ebamõistlikku viisi, millel on negatiivne kõrvalmõju. See on turu solkimine ja korruptsioon ja minus kui paadunud turumajanduse pooldajas tekib kerge tõrge. Samost ja Muuli jätsid mulje, justkui oleks piiramise põhjus puhtalt selles, et Olympicul on litsents ja teistel mitte, aga et kõigil oli võimalus seda samal viisil taotleda ja mäng on puhas.

Kulla mehed, ärge olge naiivitarid. Nii kõva kogemusega ajakirjanikelt oleks rohkemat oodanud. Siit paistavad lobitöö kõrvad ju kaugele välja ja see oleks küll koht, kus ootan uurivalt ajakirjanduselt jätkuvalt paremat tööd, et lugu rohkem sellest aspektist lahti kirjutada. Ehk siis kõhutunne ütleb, see litsentside jaotamise mäng pole päris puhas.

Paralleeli tooks siin sellega, et Toyota tootja teeb Eestis head lobitööd ja suudab läbi suruda reegli, et kõik automargid, mille nimi ei alga T-ga, on liiklusohtlikud. Ja juba järgmisel päeval asub politsei usinalt ka reeglit täitma, jättes Ladad ja Suzukid sealsamas maanteele. Igaüks vaadaku ise, kuidas koju saab.

Või näiteks, et kuna hulk kuritegusid ja liiklusõnnetusi toimub alkoholijoobes, kõrvaldame alkoholi müügilt täielikult. Välja arvatud Hennessy VSOP või mõne muu peenema margi, kuna selle joojad oskavad ennast igas olukorras korralikult üleval pidada.

Või netivaldkonnast, et 2011 tuleb Eestis võimule valitsus, kes otsustab, et netis levivas massimeedias peab erakondade käsitlus olema tasakaalus ja kõik peavad saama võrdselt sõna ja peab olema võrdselt positiivseid uudiseid kõigist parteijuhtidest. Kuna Postimees ja BNS seda kriteeriumi ei täida, siis postimees.ee ja bns.ee juurdepääs blokeeritakse.

Netineutraalsus ja õiguspärasus

Mis volitused on EMTA-l sel viisil üldse juurdepääsu piirata? Et olla täpne, siis piiramine käis nii, et EMTA väljastas ettekirjutuse Internetiteenuse pakkujatele, kes pidid oma DNS-teenuses vastavate netikasiinopakkujate nimelahenduse blokeerima. Ja tõepoolest, hasartmänguseaduses on volitusnorm olemas, et EMTA võib seda teha.

Samas räägitakse maailmas praegu hästi palju netineutraalsusest ehk Internetiteenuse pakkuja õigusest piirata teda läbivat liiklust ükskõik mis asjaoludel, olgu need siis administratiivsed, kommertslikud vms. Vabas maailmas kipub peale jääma seisukoht, et peaks siiski netineutraalsus olema ja teenusepakkujad ei peaks liiklust näppima või piirama.

Kui vaadata vikipeedia netitsensuuri lehte (ma arvan, et “tsensuur” on siiski selle juhtumi jaoks ränk sõna. Tsensuur on sõnavabaduse piiramine, aga siin on jutt maksuprobleemist, mis natuke teine asi), siis vaba maailma osas paistab silma, et peamiselt piiratakse lapspornoga seonduvat. See on midagi, mille suhtes ilmselt kellelgi ei teki tõrget, et tõesti peakski maailmas universaalselt ja igal pool ühtemoodi piirama. Aga see on väga erinev kartulivabariigi kasiinofirmade konkurentsivaidlusest.

USA-s on Internetis suhteliselt palju piiranguid, aga DNS-teenust keegi ei näpi. Piirangud on rakendatud madalamal tasemel. Näiteks föderaaleelarvest raha saavates asutustes ja koolides on kohustuslik seadistada filtrid, mis piiravad valitud saitidele juurdepääsu ilma, et neist asutustest väljaspool olevate inimeste kogemus kannataks.

Netineutraalsuse analoog reaalsest maailmast on, et Eesti teedel sõidab ringi väga palju praeguseid ja tulevasi kurjategijaid, pätte ja kaabakaid. Kurikamõrvar näiteks. Aga ühiskonnale tervikuna on kasulikum ja odavam, kui kõigile avalikele teedele on kõigile vaba juurdepääs, mitte ei nõuta igal ristmikul kõigi isikutuvastust ja võrdlust fotorobotiga.

Sõnastades probleemi olemust uuesti, siis minu jaoks ongi probleem selles, et blokeeritakse netiliiklust tasemel, mis tegelikult peab olema kõigile neutraalne.

Geograafilised teenusepiirangud Internetis

Nagu Mart ütles, siis Internet toimib natuke teistmoodi kui füüsiline maailm. Meeldib see meile või mitte, aga pole lihtsalt võimalik väravaid ette panna või mõjub see absurdselt, ükskõik kui palju me seda ei tahaks.

Eelnevaga seonduv näide: Leedu kodanik töötab osa aega Eestis, aga maksab makse Leedus. Ta soovib kasutada Kasiinot X, mis on Leedus registreeritud ja seal pole probleeme. Sel ajal, kui ta töötab Eestis, on tal nüüd äkki keelatud juurdepääs teenusele, mida tal on igati seaduslik õigus kasutada. Seega muutub Eesti vähem atraktiivseks elukeskkonnaks. Olukorras, kus räägime kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisest, ei ole see eriti tark signaal. Teemat võib arendada edasi absurdini ja kehtestada Eestis viibivatele välismaalastele eraldi süsteemi, kus nad saavad käia EMTA-st eriluba taotlemas ja sel kujul siiski kasutada teenust, millele Eesti maksumaksjatel on juurdepääs piiratud.

Kõik oleks okei, kui Internetiliiklust oleks tõesti võimalik tehnoloogilisel tasemel nii lihtsalt ja probleemitult reguleerida ja piirata, kui seadusandja, Muuli ja Samost näivad arvavat. Kõigil teistel piisab vaid kiigata Google Public DNS lehele. Kuskil pole öeldud, et Eestis peab kasutama ainult oma teenusepakkuja DNS-teenust. Google’i teenusele ümberlülitamises pole midagi amoraalset ega seadusevastast ja see pole ka tehniliselt keerulisem kui muu konfigureerimisporno, mida Windowsikasutajad igapäevaselt nautida saavad. Piisab kolmest hiireklikist ja piirangut enam lihtsalt pole. Ja kasutaja ei tee selleks midagi ebaseaduslikku, ta lihtsalt seadistab oma isikliku arvuti pisut ümber.

Loomulikult on võimalik välja mõelda muid, karmimaid piiranguid, nagu on võimalik neist ka ümber minna. Karmimal juhul saab ränkade piirangute vastu kasutada vahendeid, mida näiteks kasutavad liikluse varjamiseks mitmed blogijad Hiinas ja Iraanis, keda vastasel juhul ähvardavad valitsuse sanktsioonid. Vabas maailmas inimesed mõistavad ja toetavad neid vahendeid, nende levitamises ja tegemises pole midagi seadusevastast.

Aga on ju imelik, et pidin Hiina, Iraani ja Eesti netivabaduse seisukohalt eelmises lõigus samale pulgale asetama. Netivabadus on minu jaoks absoluutne: seda kas on või ei ole. Ei saa olla nii, et üldiselt propageerime e-teenuseid ja toetame info vaba liikumist, välja arvatud siis, kui see on ebamugav. (Ja kes loeb siit välja, et ma ei toeta netis ühtegi piirangut, ei ole viitsinud siiani korralikult lugeda, ja võiks ka järgmist lõiku ja lõpust ettepanekut vaadata.)

Kas on siis netis võimatu piiranguid kehtestada? Muidugi mitte. See on väga võimalik ja toimiv, teab igaüks, kes on üritanud Eesti krediitkaardiga iTunesist muusikat osta. (Lühidalt öeldes: ei saa.) Või vaadata näiteks USA regiooni DVD-d Euroopa jaoks seadistatud DVD-mängijas. Ka hasartmänguseadus võimaldab EMTA-l sekkuda sellega seonduvasse rahaliikumisse. See on palju mõistlikum, avalikkust ja mind vähem häiriv variant. Arvan, et seda taustal ka tehakse. Aga see on jäänud tähelepanuta, kuna seal pole konflikti: ebaseaduslik tegevus saab tõkestatud madalal mõistlikul tasemel, aga seaduslikke kasutajaid see ei häiri. (Ja piirang on ka efektiivsem kui DNS-teenuse näppimine ja sellest ei ole võimalik mingi Google’i viguriga mööda minna.)

Ühisturg, teenuste vaba liikumine ja e-riigi mõttelaiskus

EMTA viitab oma veebis Euroopa Kohtu otsusele, kus räägitakse, et hasartmänge on siseturul lubatud ka EL riikide vahel piirata. Laias laastus arvan ma, et Euroopa toimiv siseturg on igas olukorras siiski mõistlik mõte ja Eestil oleks mõttekas küsida, kuidas sinnani kiiremini jõuda, mitte tegeleda küll mugava, aga pikas perspektiivis mõttetu siseriikliku litsentseerimisega. (Vt näide ülalpool kodanike vabast liikumisest ja sellega seonduvatest teenuste komplikatsioonidest.) On ju Eesti nõudnud vaba juurdepääsu Euroopa siseturule ja olnud solvunud, kui seda igas olukorras kohe ei ole. Aga seisukoht peaks olema ühene: teenuste vaba liikumine on, või seda ei ole. Ei saa olla nii, et on vaba liikumine ainult siis, kui meile meeldib.

Turu killustatus on ka üks põhjusi, miks Euroopa pole ettevõtluskeskkonnana atraktiivne neile, kel on vaba valik, kuhu oma teenus maailmas püsti panna. USA turg on küll väiksem kui Euroopa tervikuna, aga kui arvutada juurde komplikatsioonid, mis tulenevad kõigi liikmesriikidega eraldi sehkendamisest, siis kaob asja mõte ära. Ja kui Eesti tahab Euroopa ja selle kaudu ka enda atraktiivsust tervikuna tõsta, siis peaks protektsionismi asemel rääkima sellest, kuidas nt tagada netikasiinodele üle Euroopa toimivad enesepiirangu mehhanismid vms.

Vancouveri olümpia ajal ma ei jõudnud kirjutada ühest asjast, mis nüüd konteksti hästi sobib. Soovisin olümpia ajal vaadata netist ERR telest või raadiost olümpiaülekannet mõnest alast. ERR-il on tehniline võimekus selle ülekande neti kaudu minuni toimetamiseks täiesti olemas, aga nad ei teinud seda, vaid ütlesid, et mingi rahvusvaheline organisatsioon litsentseerib ülekandeid riikide kaupa ja ERR-il on litsents ainult Eesti territooriumile. Seega mul jäi teatud osa Eesti kultuuri mingil välisel, minust ja ERR-ist mittesõltuval põhjusel saamata.

Mina ei taha, et Eesti nagu lammas selliste piirangutega kaasas käiks. Ma tahan näha, et Eesti võtaks aktiivsemalt sõna selliste piirangute kaasajastamise osas, et oleks võimalik signaal minuni toimetada asukohast sõltumata. Ma saan aru, et kõige selle taga on reklaam ja tohutu lobi, aga on võimalik leida lahendusi, mis kõiki osapooli rahuldavad. Näiteks Eesti ID-kaardiga sisselogimine, et ERR-i suvalisest maailma punktist näha, oleks minu jaoks täitsa okei olnud. Ja ma saan aru, et see ei sobi praeguste piirangutega, aga seda ma ju räägingi, et tuleb aktiivselt osaleda ja vaielda, mitte pea norus saksa täpsusega vene lollust täita.

E-riik olemine ei tähenda ainult seda, et on kari tehnilist infrastruktuuri servereid, mis bitte liigutavad. See tähendab ka maailmas aktiivset kaasarääkimist seadusandliku keskkonna ja reeglite kaasajastamise teemal. Maailmas polegi neile küsimustele vastuseid, sest enamik riike ei oska isegi veel küsida. Aga kui Eesti kah ei küsi, uhavad teised riigid varsti mööda, kes oskavad probleeme terviklikumalt käsitleda, mitte ei tegele sihitu tõmblemise ja üksikute valdkondade DNS-piirangutega.

Sümbol

Igasugu piirangutel on kõrvalmõjud. Vikipeedias on netipiirang juba ära mainitud. Mul on eestikeelset lehte alljärgnevas rodus lihtsalt vastik vaadata. (Aitäh, @oojamaa, Eesti piltide eest. Muud pildid siit.)

Kindlasti on kõik need piirangud siseriiklikult igas vastavas riigis seaduslikud. See ei tee pilti vähem vastikumaks.

2007_03_07_YouTube_Blocked_1280x968.jpg

107516924_443cfadcf9.jpg

Batelco.blocked.png

triobet.jpg

emta.jpg

flickr.png

QatarCensored.png

web-censorship-in-turkey.png

Ettepanek

Pika jutu lõpuks võiks olla ka ettepanek. Mida ma tahan või nõuan, mis olukorra lahendaks? Tahan paari lihtsat asja: