Metroolood

Nov 01, 2008

Kolm lugu New Yorgi metroost.

Kuna sõidan metrooga igal hommikul tööle ja õhtul koju, siis olen temaga päris ära harjunud. Hommikune sõit võtab kokku kodust tööle (uksest ukseni) 30-40 minuti tuuris sõltuvalt sellest, kuidas ja millal täpselt rongid tulevad. Rekord on 27 minutit. Ja siiani pole olnud põhjust kurta. Tipptunnil on rongid üsna täis, aga mitte nii, et peale ei saaks. Ja ühistransport 24 tundi päevas on kiiduväärne. Tipptunnil on rongide intervall mitte rohkem kui 5 minutit. Ja siiani pole ka erilisi tõrkeid olnud. Kui palju ronge sõidab, siis mõnikord juhtub, et rong jääb tunnelis minutiks seisma, kuni eelmine rong edasi liigub, aga see on ka kõik.

Seda valusam on aga, kui mõnikord mingi tõsisem probleem tekib. Näiteks eile hommikul, neljapäeval, pidin kindlasti kell 10 hommikul tööl olema. Mõtlesin, et jätan siis väikese varu ka, et jõuaks veel hommikuse kohvi linnast osta, ja läksin 9ks jaama. Jaamas, ennäe imet, rong seisabki mind ootamas. Aga lähen rongi peale, inimesed nihelevad imelikult ja rong ei liigu kuskile poole. Ja rongijuht teatab varsti mikrofonist, et on selline lugu, et 86. tänaval ja Brooklynis on kaks rongi korraga katki läinud ja sellega seoses meie suunal liiklus seisab. Jama värk. Seisime seal siis 15-20 minutit ja ma raalisin juba teisi variante kohale jõudmiseks. Bussiga? Ei ole mõtet, olen proovinud, võtab üle tunni. Taksoga? Ei ole proovinud, mis see minu juurest maksab ja kaua võtab, aga New Yorgi hommikuse liikluse juures väga kahtlane. Kobida rongist maha ja jalutada alternatiivsele metrooliinile, mis minu majast teisel pool on? Aga see kõndimine oleks omakorda 20 minutit võtnud ja sellega on sõit pikem. Nii et ei jää vist muud üle kui oodata.

Mõne aja pärast siis panigi rong uksed kinni ja hakkas tigusammul liikuma. Katkine rong olla kuskile kõrvalteele ära liigutatud. Varsti jõudsime järgmisesse jaama, kus aga seismine jätkus ja soovitati kõigil kõrvalolevale kohalikule rongile ümber istuda. Metroodes on siin nimelt selline süsteem, et on ekspressrongid ja kohalikud. Turistina oli mulle see süsteem üsna keeruline, aga tegelikult on väga mugav. Lihtsalt ekspressid pooltes peatustes ei peatu ja siis iga 4-5 kohaliku peatuse tagant vms on neil ühine peatus, kus saab ümber istuda. Ja minu kodu juures ongi õnneks just ekspressi peatus, aga samas tööle jõudmiseks pean nii ehk naa kesklinnas kohalikule ümber istuma ja sellega ühe peatuse sõitma. Aga kuna katkine rong oli just ekspressrööbastel (ekspress ja kohalik kasutavad eri rööpaid), siis istusin kohalikule ümber ja jõudsingi 9:50ks kohale. Rohkem viivitusi ei olnud, aga kohvist jäin muidugi ilma. No eks see kannatas ka peale koosolekut osta.

Teine lugu räägib sellest, et inimesed on siin ikka täiesti juhmid ja laisad, vähemalt mis puudutab metrooga sõitmist. Tipptunnil on rongid üldiselt täis, aga see on ebaühtlane. Nimelt on metroorongid siin pikad nagu lohed (8 vagunit) ja perroonil esimesse ning tagumisse otsa jalutada on ju pikk maa, eksole. Ja nii siis juhtubki, et kõik inimesed jäävad tuimalt metroos keskmiste vagunite kohale ootama ja rongis pressivad ennast muidugi kokku nagu oinakari. Ja ongi ebamugav. Aga kavalamad nagu mina on välja raalinud, et kui viitsida mõnikümmend meetrit jalutada, oled rongi esimeses või tagumises vagunis, mis on tavaliselt tunduvalt tühjem. Ei ole ju mõtet ennast keskmisesse vagunisse pressida. Kui nad iga päev tööle või koju sõidavad nagu mina, siis ma ei taipa, kuidas nii vähe inimesi ennast rongides laiali hajutada viitsib?

Kolmas lugu räägib rottidest, kes on siin metroos üsna tavalised külalised. Tipptunnil neid just ei näe, aga varahommikul või nädalavahetusel olen neid küll näinud rööbaste vahel või ka lausa perroonil ringi jalutamas. Aga ega New York ei istu ka käed rüpes, metroosse pannakse agaralt rotimürki. Sel teemal võib tihti kohata selliseid hoiatavaid silte, mis räägivad sellest, et teatud kuupäeval on siia piirkonda rotimürki pandud ja olgu inimesed ettevaatlikud.

Rodenticide