Lihtsus

Oct 03, 2010

Kust tulevad, kuidas sünnivad lihtsad asjad? Või täpsemini, kuidas sünnib lihtne tootedisain? Kust tulevad tooted ja liidsed, mis on lihtsad ja arusaadavad ja mida vaadates on ainus mõte “jah, loomulikult, just nii see peabki olema?“

Üks (lihtne!) variant oleks arvata, et tegu on esimese mõttega, mis disaneril pähe tuli, ja et ta on lihtsalt laisk. Viskas lihtsalt midagi paberile ja see tehtigi.

Maailmas on palju disaini ja tooteid, mis just selle lähenemise järgi tehtud. See on efektiivne. Ja nad on “käib kah.” Aga see pole hea disain.

Hea disain on ühest küljest kallis ja teisest küljest nagu seadused ja vorst: te ei taha teada, kuidas neid tegelikult tehakse. Ma pole seaduseid ja vorsti teinud, aga disaini natuke küll. See on päris pikk, valus ja vaevarikas protsess, mille kohta võib öelda, et lõpptulemus on algusest sama kaugel nagu Keskerakond eetikast. Aga samas on see protsess korratav ja õpitav, nii et katsun siin paari sõnaga kirja panna, kuidas see käib.

Alguses peab olema mingi mõte ja eesmärk. Kui neid pole, on edasine ajaraiskamine. Kui teha tööd lihtsalt selleks, et keegi käskis või arvas, et see on hea mõte, ise sellesse uskumata, siis head aega.

Kui on hea mõte, tuleb algul kõik endast välja valada. Seda võib moodsalt nimetada ajurünnakuks, brainstormiks või lihtsalt verbaalseks või visuaalseks kõhulahtisuseks. Igatahes on oluline see, et valada välja kõik võimalikud variandid, kuidas ülesannet lahendada, mõtlemata praktilisusele, teostatavusele, esteetikale või mingitele muudele piiravatele asjaoludele. “Mis oleks, kui...” on selles faasis ideaalne lähenemine. Sobib ka koguda lähenemisi kõigilt asjaga seotud osapooltelt, mitte jääda ainult paari inimese arvamuse juurde.

Järgmisest sammust võiks kirjutada omaette entsüklopeedia, aga võtan selle kokku sõnapaariga “lõputu toimetamine.” (toimetamine siis “editing” mõistes.) Kui kõik variandid on lauale laotatud, sobib küsida, milline neist on tegelikult oluline? Nii omaette kui suhtes teiste variantide ja kasutajatega? Mis on ärieesmärgid, mille suunas me inimesi oma toodet ja disaini kasutama juhtida tahame? Kas me saame seda teha nii, et me iseennast ja oma või brändi hinge ei kompromiteeriks? Kas on mingid variandid, mis peavad küll tingimata olema, aga mitte esiplaanil ja need saab peita kuskile tahaplaanile, mitme menüü taha?

Kõigile neile küsimustele vastust otsides on abiks 80/20 reegel. Kuidas me saaks teha nii, et 80% inimesi oleks õnnelikud? Jääb järgi 20%, keda peame kah toetama, aga mitte 80% arvelt, nii et nende lisavõimalused võib peita kuskile kaugemale. Kuna nad on targad, leiavad nad oma lisavõimalused nagunii üles.

Kui neile küsimustele vastused leitud, järgneb puhas lihtne tootmine ja ongi valmis.