Kultuuridoos — "Perekond", "Klass", "Jan Uuspõld" ja "Küpsuskirjand"

April 17, 2007

Puhkusel on see hea omadus, et saad oma aega mõnevõrra vabamalt kontrollida kui muul ajal. Ma siis otsustasin, et muuhulgas süstin endale doosi eesti kaasaegset kino- ja teatrikultuuri, millega muidu ehk nii palju kokku ei puutugi. Aga nüüd nelja päeva jooksul neli head asja. Andrus Veerpalu ütleks, et “Pole paha”.

“Perekond”. Venna tehtud. Pilte kaasaegsest Tallinna elust. Ma pole varem ühelgi “lugemisel” käinud. Ma loodan, et sellest saab ka päris etendus ja siis saan seda juba päris lavastusena vaatama minna. Tahaks näha, kuidas nad diivani tassimist jms lavastavad. Ja et kuidas välja mängitakse need kohad, kus praegu oli palju autori teksti lihtsalt.

Nüüd on „perekond” see, kui ema uus mees on sama vana kui tütar. Õnneks pole muud vaja kui ebarealistlikke unistusi ning moodsat saunaga üürikorterit Mustamäel. Teate, postmodernism ei muutnud midagi! Igal inimesel on endiselt oma võigas üksindus ja kordumatult armas perekond. Keskealised naised käivad massiliselt line-tantsu trennis. Raske iseloomuga tüdrukud soovivad endale kassipoega.

Mul on kah tuttavaid, kus poja göölfrend on vanem kui isal.

“Klass”. Hea!!!!! Kasvõi juba vormiliselt, kinotehniliselt. Muusika, pildis erinevad kohad erinevate värvi- ja valgusfiltritega. Kiirendused, aeglustused. Tempo. Super.

Aga sisu on kah aktuaalne. Ja tuli tuttav ette. Meil koolis kedagi ei tapetud ja relvi ei olnud, aga nõrgemat ahistamist oli küll. Ja ma ise olen olnud mõlemal pool “rindejoont”. Nii et tean, millest jutt. (Mõni ütles, et film oli nii realistlik, et lõpuks hakkas päris halb vaadata. Aga ju siis oligi hästi tehtud. Pidigi halb hakkama, sest asi ju tõsine.)

Hea oli kinos palju põhikooli vanuses noori näha. Neile ju see tehtud oligi. Ja kuigi nende jututeema peale lõppu keerles selle ümber, et “hea et ikka pahade juht surma sai”, siis äkki neile ikka jõuab ka põhilugu lõpuks kohale. Mis seisneb selles, et miks üldse keegi peab surma saama.

Filmil on hea blogi ka. Peale filmi äranägemist tekkis kohe tahtmine sealt asju üle lugeda. Sealt viidatakse hulgale arvustustele, mida peaks ka lugema. Ja et kuidas noored ise kommenteerivad asja adekvaatsemalt kui kultuurikriitikud.

Üldse ütleks, et seni kuni Eestis on adekvaatseid tegijaid nagu Ilmar Raag (ma teadsin juba enne, et ta asjalik on, filmiga ta lihtsalt “tegi seda jälle”), siis ei ole ehk veel kõik kadunud.

Ja parasjagu kui ma seda postitan, käib Virginia tehnikaülikoolis tulistamine… “deadliest school attack in U.S. history”. Karm.

“Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Ei tea. Kahtlane. Ma ei olnud tol hetkel roadmovie-tujus. No kohati oli jah naljakas. Või siis realistlik-traagiline. Aga erinevalt nt “Klassist” ei jäänud ühtegi mõtet pähe sellest. Ja no nii naljakas kah ei olnud kui nt Kreisiraadio või kasvõi Peeter Võsa, kes igapäevaelust leiab kah sügavamat traagikat kui see.

“Küpsuskirjand 2005”. Kah hea. 8. ja 9. mai on tulekul. Ei tea, kas selle tüki jaoks oli nii valitud, aga venelaste kirjandid olid vähemalt siin palju huvitavamad. Eestlastel oli palju mõttetut euromaitselist ilma sisuta metateksti, kus oli küll palju keerulisi sõnu, aga suurt midagi ei öeldud. Venelased ütlesid palju lihtsamalt, südamlikult, et elan Paldiskis ja siin on nii või naa. Ja et kuidas Eesti on või ei ole minu kodumaa. Eestlastest bürokraatide puudust meil niipea ei tule. Aga neid on vähe, kes midagi ka otse, lihtsalt ja sisuga öelda oskavad. Ja lavastus oli kah vaimukas. Kuigi sisus ei tehtud midagi muud kui loeti teksti ette, illustreerisid poisid seda nii, et kohati oli inimestel ikka tõsiselt tilk püksis. Ja ma sain kahe lennukiga pihta, mida nad lavalt viskasid.