Kuidas ma New Yorki kolisin

August 31, 2008

Selle nädala suurim projekt oli New Yorki kolimine. Ma pole eriti sellest kirjutanud, aga sain New Yorgi ühes startupis töö ja elan/töötan nüüd mõnda aega siin. Aga tööasjadest kunagi teine kord.

Igatahes nädala alguses olin olukorras, et istusin oma korteri ja varanduse otsas Pittsburghis ja korteri/mööbli üür kehtis 31. augustini ehk selle nädala lõpuni. Ja New Yorgis oli mul ka korter juba leitud ja üle vaadatud ning nüüd oli tarvis Pittsburghis otsad kokku tõmmata ja ennast kogu täiega New Yorki saada.

Kolimine sisaldab teatavasti asjade pakkimist. Muuhulgas on see suurepärane võimalus üles leida, mis kodus üldse olemas on, aga minul pole seda maist varandust Ameerikas üldse nii palju, et see mingi eriline probleem oleks. Ehk siis mul ei olnud mööblit ega muud suuremahulist tehnikat, nt televiisorit, vaid oli lihtsalt hulk pudi-padi.

Pudi-padi organiseerimiseks ja pakkimiseks on asendamatu vahend kilekott, mis sobib praktiliselt kõige jaoks. Aga samas kui on liiga palju kilekotte, on see tüütu. Niisiis seadsin sammud Targetisse (kohalik kodutarvete pood) ja ostsin endale sealt viis kaanega kasti. Kirjade järgi mahutab igaüks neist 62 liitrit asju. Silma järgi ei ütlekski, et kuus ämbrit vett sinna sisse mahuks, aga suurusjärk on vist õige.

Laadisin siis kogu oma maise varanduse teemade järgi kastidesse, lisaks ka reisikohvritesse ja seljakotti, mis mul olid. Suuremad tekid-padjad läksid omaette kottidesse. Siin pildil ongi siis kogu minu Ameerikas olev maine varandus. Vasakul olev reisikohver on tegelikult kõige suurem ja raskem.

Most of my US earthly belongings

Minu esialgne plaan sisaldas sõiduauto rentimist. Ja tegin ka Avises vastava broneeringu juba varem ära. Tegelikult kui täpne olla, siis on siinmail kolimiseks kombeks hoopis U-Haulist spetsiaalne kolimisauto rentida, millega siis ise sõita saab. Ja ilmselt järgmine kord peangi seda tegema, kuna kraami ju järjest koguneb. Aga seekord oli mul veel lootus asjad väiksemasse autosse ära mahutada. Aga vaadates kogu seda pildil olevat kraamihunnikut, tekkis mul tõsine mure, kas see kõik ühte sõiduautosse ikka ära mahub. Või kui isegi oleks mahtunud, siis oleks autos sees kõik laeni täis olnud, mis oleks näiteks sisemise tagasivaatepeegli vaadet märksa halvendanud, nii et oleks olnud ebamugavam sõita.

Niisiis kolmapäeva hommikul läksingi Avisesse ja küsisin, kas neil sõiduauto asemel mulle midagi suuremat on anda. Miks mitte, ütlesid nemad, ja saingi kasutada Grand Caravani minibussi. Nii suure sõidukiga polegi ma varem enda teada sõitnud, nii et natuke pidi ettevaatlik olema. Tee peal käitub asi nagu tavaline suur sõiduauto, lihtsalt tagurdamisel ja manööverdamisel on gabariidid natuke suuremad. Kärutasingi siis sellega kodu juurde, maja tagaukse juurde, kus on laadimisplatvorm ja liftist hea juurdepääs, ja laadisin kogu kraami sisse. Mahtus ilusti ära ja ruumi jäi ülegi ning ükski peegel polnud blokeeritud. (Ülemisel pildil tegelikult vasakpoolne suur kott segas natuke, aga selle ma tõstsin mujale ära.)

Packed full

The moving vehicle

The moving vehicle

Andsin korteri võtmed maja direktorile üle ja võiski sõit New Yorgi poole pihta hakata. Algselt lootsin juba 10ks hommikul Pittsburghist minema saada, aga 10:30 polnud kah kuigi halb tulemus. Võis ennustada umbes kuuetunnist sõitu.

Sõit kiirteel on ise muidugi lust ja rõõm, eriti GPS-i abil, kes oskab kõik sisse- ja väljasõidud lahkesti kätte juhatada. Avis kasutab USA-s Garmin Nüvit, mis mulle tundub mõnevõrra isegi sõbralikum kui Hertzi Neverlost. Ja sõit ise kulgeb esimeses osas mööda Pennsylvania Turnpike’i ehk kogu Pennsylvaniat ida-lääne suunal läbival kiirteel, mis on palju huvitavam, kui ma varem arvasin. Olen seda nüüd kaks korda sõitnud. Vanasti ma arvasin, et kogu idarannik on mõttetu lame maa, aga tegelikult läbib see tee ju Apalatši mäestikku ja seega kohtab palju mägesid, orge ja teel on ka mitu pikka tunnelit. Ikka huvitavam kui kogu aeg mööda lamedat maad sõita. Ja suures osas on see tee ka tasuline, nii et umbes $20 maksab selle läbimine.

Peale Pennsylvaniat jõudsin New Jerseysse ja teeks oli New Jersey Turnpike, mis läheb väga lähedalt mööda ka Newarki lennujaamast. Mul tekkis siis mõte, et tegelikult on ju natuke sarnane olukord Tartust Tallinnasse sisse sõitmisega, ka siis sõidavad ju lennukid üle pea ja liiklus on üle mõistuse haige :) ainult et mastaabid on natuke teised, nimelt lennukid polnud minu puhul mitte Boeing 737, vaid näiteks 747 või Airbus 340 või teised sarnased suuremad aparaadid. Ja liiklust oli kah märksa rohkem, sest sisuliselt sõitsin ma ju New Yorki lääne poolt sisse täpselt tipptunni ajal, ja eriti haige on liiklus veel tollipunktides, kus näiteks 10 või 20 paralleelset sõidurada autosid tolli maksmiseks praktiliselt seisma jääb. Ja kogu selle rõõmu käigus on kuni viis korrust kiirteid, erinevaid peale- ja mahasõite, ning tuleb keel suust väljas GPS-i ja silte jälgida, et mitte valesti sõita, kuna siis oleks mitu tundi seiklemist kindlustatud. Ja mina näiteks leidsin ennast ühel hetkel kõige parempoolsemas tollipunktis, kus ma tolli ära maksin, aga kohe peale tollipunkti selgus rõõmustav asjaolu, et pean hoopis hoidma kõige vasakpoolsemasse sõiduritta, et NJ Turnpike’i peal sattuda ikkagi põhja, mitte lõuna suunas sõitma. Nii et tuli ristipidi kümnest sõidurajast üle sõita, mis paksult autosid täis olid. Ega’s midagi, suund sisse ja hakkame aga pressima.

Kogu selle sõidurõõmu juures pean siiski ütlema, et olen nüüd autoga sõitnud päris mitmes USA osariigis ja päris paljudes Euroopa riikides, aga kõige haigem liiklus on ikkagi Eesti Vabariigis ja eriti Tallinnas. Peale seda, kui olen suutnud sealsete kaasliiklejate kõrval, kellest paljud on lihtsalt värdjad, ellu jääda, ei suuda mind enam ükski asi endast välja viia, vähemalt tsiviliseeritud läänemaailmas. (Aasias, nt Indias ja Bangladeshis pidada siiski veel hullem olema, aga sinna ma eriti ei kipu kah.) Nii et kes on Tallinna liikluses hakkama saanud ja sealsete tõbraste, rullnokkade, värdjate ja parkimisinvaliididega kohandunud, sellel on mujal läänemaailmas tegelikult suhteliselt kerge hakkama saada. Sest autod on üsna samad, teede märgid ja tähistus enamasti paremad, aga inimesed rakendavad samas musklite asemel liikluses siiski ka mõistust. Samas, lolle leidub teatud protsent siiski igal pool, nii et tuleb silmad lahti hoida. Näiteks USA-s on kiirteel paremalt möödumine küll seaduse järgi keelatud, aga seda tehakse siiski märksa rohkem kui näiteks Saksamaal. Ja nii linnas kui kiirteel +10 miili on hea ilmaga täitsa tavaline.

Ühesõnaga kogu see jutt tähendab seda, et umbes viimane tund aega New Yorgi ümbruses seigeldes oli suhteliselt närvesööv. Kuna elan Manhattani üsna põhjaosas, siis toimus New Jerseyst linna sissesõit George Washingtoni silda mööda, kust mul oli koju kiviga visata. Ja keerutasingi ennast siis kodumaja juurde.

Nüüd oli uus probleem – nimelt kuidas parkida. Külgboksi parkimises (“parallel parking”) ei ole ma eriti tugev ja kohti ka ei olnud, nii et sõitsin ümber kvartali ja vaatasin ringi. Ja ennäe imet – maja taga oligi koht olemas, lausa suur ja üsna tühi parkla, nii et pikemalt mõtlemata sõitsin sinna sisse ja leidsin vaba koha. Kell oli selleks ajaks umbes kuus õhtul, nii et läks natuke kauem kui algul arvasin, aga samas tegin vahepeal ka lõuna- ja kütusepausi kolme paiku.

Olles nentinud fakti, et sõit läks päris hästi, asusin siis oma maist vara korterisse tarima. Võtsin esimese laadungi käe otsa, läksin majja ja lifti juurde ja sõitsin üles ja poetasingi korterisse maha. Paar korda veel ja ongi tehtud.

Kui auto juurde tagasi jõudsin (elan 17. korrusel, nii et liftisõit üles ja alla võttis mõnda aega), selgus hoopis uus ja huvitav asjaolu. Nimelt värav, kust ma olin autoga sisse sõitnud, oli vahepeal päris ränga lehmaketi ja tabalukuga lukku pandud. Ma olin küll lukku ja väravat näinud sisse sõites, aga ma arvestasin, et ilmselt on need päevad lahti ja ööseks pannakse kinni. Aga öö ei alga ju kell 6 õhtul, vaid näiteks kell 8 või lausa 10, kui ikka juba pime on. Aga ei, paistab, et süsteem on hoopis selline, et kui keegi koju või ära sõidab (parkla on ainult majaelanikele ja kohad on vist nimelised vms), siis teeb värava lahti, sõidab sisse/välja ja paneb kohe ka kinni. Ja mina olin lihtsalt sisse sõites juhuslikult õigele hetkele sattunud, kui keegi polnud jõudnud veel väravat kinni panna.

Lukustatav parkla on iseenesest ju täiesti tore ja turvaline, aga minu rendiauto oli nüüd luku taga. Täpne olles oli lukus siiski ainult autovärav, paistab, et jalgväravat ei lukustata. Otsustasin, et auto vangist vabastamise probleemi juurde pöördun tagasi hiljem, sest oma asjad oli tarvis ju nii ehk naa koju tarida. Niisiis tassisin kõik asjad autost korterisse, mis läks libedalt, sest nagu eelnevalt näha, ei olnud asju üle mõistuse palju, ja pöördusin siis alla parklasse tagasi, et kaaluda edasist tegutsemist.

Iseenesest ei olnud asi ju hull. Avisest öeldi mulle hommikul, et ma ei pea New Yorgis autot tingimata õhtul ära andma, vaid võin seda ka järgmisel hommikul teha. Ja öösel lukustatud parklas seistes ei oleks temaga vast ka midagi juhtunud. Kuigi kohad olid nimelised, oli tühja ruumi palju, ilmselt inimesed autoga puhkusel vms, nii et ma ei seganud ka kedagi. Samas ma oleks eelistanud siiski oma kolimise odüsseiaga samal õhtul ühele poole saada, et hommikul uutele tegudele asuda. Ja kuna kell oli alles õhtul kell 7, siis pidi ju inimesi veel koju tulema, ei saa olla, et kedagi enam ei tule.

Otsustasin siis, et kõige mõttekam on lihtsalt parkla ümbruses hängida, lootuses, et keegi võtmeomanik võtab vaevaks peatselt koju tulla. Nii ka sündis. Ei läinud poolt tundigi, kui üks vanamees oma autoga tuli, värava lahti tegi ja sisse sõitis. Mina ei jätnud juhust kasutamata, vaid lipsasin kiirelt väravast välja ja olingi autoga vaba. Tänades õnne, et nii kiirelt läks, sest pool tundi hiljem oleks juba päris pime olnud ja pimedas Manhattanil sõitmine ei oleks mul nii libedalt välja tulnud (nähtavus halvem jne).

Nüüd jäi veel lahendada kolimisprojekti viimane etapp, nimelt rendiauto Avisele tagasi viimine. Selleks tuli Manhattani tänavatel natuke ringi seigelda ja ühes kohas tabasin ära, et Manhattani liikluses nalja ei mõisteta. Mitte et ma poleks juba enne hulle taksojuhte jms näinud, aga ühes kohas jäin ristmikul valesse ritta. Vasak rida, kus ma oleks pidanud olema, läks otse, ja parem rida läks paremale. Mina olin kogemata paremas reas, mis oli autodest tühi. Tallinnast õpitud liiklusetikett näeb sellise puhul ette, et tuleb auto paremasse ritta lihtsalt paika parkida, vasak suund sisse lükata ja ninaga vasaku rea poole trügida, et keegi ehk ikka vahele laseb. Aga kuna parajasti oli valgusfooris punane, siis muidugi keegi ei liikunud vasakus reas kuhugi poole (samas paremale pööramiseks oli roheline). Ja juba tulid minu reas selja tagant taksojuhid, kes tahtsid paremale pöörata ja hakkasid signaalitama, et mida sa värdjas blokeerid liiklust. Lõin siis käega ja keerasin kah paremale, et uus marsruut leida.

Nüüd tuleb koht, kus Manhattan näitab ennast heast küljest. Nimelt on tänavate süsteem siin äärmiselt loogiline. Praktiliselt kõik tänavad mõne erandiga jooksevad kas sirgelt üles-alla või vasak-parem suunal ja on järjest nummerdatud. Nii et kui oled 80. tänaval ja on vaja jõuda 43. tänavale, siis isegi kui sa ei tea kus sa täpselt oled, on sul siiski üsna hea ettekujutus, kuhu suundab peab hoidma. Mitte ei ole Karusambla, Seapeki, Neljavilja ja Käpiknuku tänavad ja keegi ei saa aru, mis on enne või pärast mida.

Uue tee üles leidmine ei olnud seega siiski eriti keeruline. Peale mõningast seiklemist leidsingi õige koha üles, andsin auto Avisele ära ja võisin ennast nüüd mõneks ajaks täieõiguslikuks New Yorgi elanikuks lugeda.