Kodune hiina söök, kultusfilm ja pelmeenid

May 31, 2010

Elan nüüd USA läänerannikul Kalifornias, Mountain View's. Uus töö, uus elukoht. Elu on siin ilus. Aga sellest ehk teinekord lähemalt.

Tänane lugu räägib sellest, et nädalavahetuseks mul endal erilisi plaane polnud. Küll aga elab mul palju sõpru San Franciscos, mis on siit tunniajase rongisõidu kaugusel. Nad kutsusid mind ühte filmi vaatama. Ja mitte lihtsalt filmi tavalisse kinno, vaid pidi midagi erilisemat olema ja nad ütlesid, et ära tausta loe, see rikuks lõbu ära. Ma siis ei lugenud ja läksingi laupäeva õhtul linna.

Üritused algasid sellega, et üks poiss, Ben, on pärit Hiinast, ja tal olid parajasti vanemad külas. Sel hetkel, kui meie neljane kamp Beni juurde jõudis, oli küll ainult ema kodus. Ja polnud vaja vaeva näha söögikoha otsimisega, kuna Beni ema olla tungivalt nõudnud, et teeb meile neljale ise õhtusöögi. (Seda kõike saime Beni vahendusel teada, sest ema elab Hiinas ja on ikka nii paduhiinlane, et ise inglise keelt ei räägi.)

Hiinas paistab sugude võrdsus kontrolli all olevat. Istusime sõpradega neljakesi teleka taga, samal ajal kui Beni ema köögis meile süüa teha sahmis. Ja tõepoolest, valmistati ette laud nagu parimas hiina restoranis viie-kuue erineva roaga, kõik värsked ja head. Kala, liha, juurviljad, omlett, riis. Võta ja sega kokku ja söö. Ikka kummaline, kuidas ühed inimesed teevad enda jaoks täitsa tavalist toitu, mis teiste jaoks hirmus eksootika on.

Ütlesime Beni emale headaega ja läksimegi kinno. Kino oli selline alternatiivsemat sorti ja vaatama koguneski igasugu karvaseid ja sulelisi. Ja filmiks oli [The Room,](http://en.wikipedia.org/wiki/TheRoom(film)) mille saamislugu käis kuidagi nii: oli Tommy, kellel oli idee filmi jaoks. Hollywood saatis ta puu taha. Tommy aga ei andnud alla, kogus raha ja tegi ise filmi, olles ise nii stsenarist, produtsent, režissöör kui ka peaosatäitja näitleja. Kahjuks ei osanud ta neist kunstidest ühtegi ja nii saidki kokku mõttetult lame stsenaarium, halb näitlejatöö ja olematu produktsioon. Kõige selle tulemusena on see film kuulutatud ka kõigi aegade üheks halvimaks. Võib ka panna kategooriasse "nii halb, et juba hea."

Alguses olla Tommy tõsimeeli mõelnud, et teebki draamat. Aga kinos olla rahvas naerma hakanud ja siis pakendas ta filmi kähku ümber mustaks komöödiaks ja väitis, et oligi seda algusest peale planeerinud. Mina seda ei usu. Arvan, et ta algul uskuski, mida teeb.

Hea küll, filmina oleks seda ehk igav vaadata olnud, aga kinoskäijad olid üritusel enamus vaatamisväärsust. Nimelt on The Room kujunenud omamoodi kultusfilmiks, millel hulk fänne, kes põhikilde peast teavad, valju häälega kinos juurde kommenteerivad, sobivatel kohtadel naerust või vastikusest röögivad ja üldse käib kinosaalis kogu asja vältel paras action.

Ma pole kinos kunagi sellist midagi näinud, võrreldav vast ehk teatritükkidega, kuhu vaatajate osalus sisse planeeritud. Aga siin polnud kedagi juhendamas ja vaatajad osalesid omast initsiatiivist. Näiteks pidada seal olema väga tihti võte ruumist, mille seinal on lusika pilt (ma ise seda pilti ei märganud, aga pärast seletati ära.) Niipea kui järjekordne lusika pilt kaadrisse ilmus, röökis rahvas "SPOON!!!" ja kinosaalis lendas ringi kilode viisi kaasavõetud plastlusikaid. Ja kuna kõik see oli osa performance'ist. Naljakas elamus. Osa inimesi väitsid, et on seda filmi kinos näinud seitse või veel rohkem korda. Teda näidatakse San Franciscos kesköösiti umbes kord kuus. Ja mõnes teises linnas ka, siin on ajakava. Vast lähen kunagi veel seda tsirkust vaatama.

Siin on mõned pärlid sealt filmist. Johnny on siis Tommy ise, see pikkade mustade juuste, nõrga intonatsiooni ja kahtlase aktsendiga tüüp.

Ööseks jäin San Franciscosse ja sõitsin hommikul rongiga tagasi. Käisin kodu lähedal San Antonio shoppingukeskuses kõndimas ja seal oli üllatus, et ühes turu moodi asutuses olid sügavkülmkapis välja pandid siberi pelmeenid -- täitsa ametlikud venekeelsed kirjad peal ja puha. Kõrval, piimaletis, olid aga Karums-kohukesed. Kui lisada, et sealsamas lähedal asub ka "Wurst-haus," kus minu lemmikud Thüringerid ja ka muud saksa vorstid saadaval, siis paistab, et toiduga siin hätta ei jää.