John Sculley intervjuu

October 17, 2010

Kõigil, keda huvitab Apple, Steve Jobs, tootedisain ja täpsemalt disainiprotsess, soovitan lugeda hiljuti ilmunud John Sculley intervjuud.

Kes on John Sculley? Ta oli Apple’i juhataja aastatel 1983-1993. Sculley, Steve Jobsi ja Apple’i suhete pikem lahtiseletamine võtaks palju raamatuid, mida sel teemal ka kirjutatud on. Minu eesmärk siinkohal ei ole neist detailidest rääkida, vaid kasutada seda intervjuud kui vahendit disainiprotsessi süvenemiseks. Sculley räägib väga ausalt, kuidas Jobsiga koos töötada oli ja kuidas ta mõtles.

Apple on tänapäeva äri-, tehnoloogia- ja disainimaailma imelaps. Teda võib analüüsida kahel tasemel. Üks, pinnapealne, mis nii Eestis kui maailmas valdav on, on lihtsalt võrrelda Apple’i tooteid teistega. Hinna, kvaliteedi, lisavõimaluste ja muude vidinate vaatenurgast. Tulemus on enamasti midagi sellist: “Apple’i tooted on kallimad kui teised. Viimistluskvaliteet on nähtavalt parem. Omaduste nimekiri on lühem kui konkurentidel, võimalused on piiratumad.”

Mida sellistes võrdlustes enamasti ei mainita, või mainitakse pinnapealselt, on asjaolu, et Apple’i tooted tunduvad kuidagi erinevad. On Apple ja kõik teised. Apple on kuskil eraldi kategoorias, mida võib teistega võrrelda, aga mida ei söanda nendega päris ühte patta panna. Midagi jääb justkui hinges kripeldama. Mis see on, mida Apple teistmoodi või paremini teeb, ja kuidas nendel on ja teistel pole?

Kui esimest taset utreerida, jõutakse välja fanboyde teemani ja tekivad lõputud vaidlused teemal “kes on parem.” Kas Apple on parem, kui tema võimalused on piiratumad, samas kui mul on siin Linuxi või Microsofti boks, mis teeb samu asju ja veel rohkem palju odavamalt?

Teine, sügavam tase Apple’ist rääkides ütleb seda, et Apple teeb lihtsalt teistest firmadest erinevaid valikuid. Apple on otsustanud tootedisaini kasuks, samas kui teiste toodete puhul domineerivad finantsloogika, tehnoloogia või mingid muud kaalutlused. Ja kui tunda valdkonna vastu sügavamat huvi, saab neist vaidlustest eemalduda ja küsida, kust üldse tuleb hea disain? Milles see seisneb? Kuidas seda süüakse, kuidas see välja näeb?

John Sculley intervjuu annab neile küsimustele väga palju häid vastuseid. Üks oluline takeaway (“õppetund?”), mis pole minu jaoks midagi uut, aga väärib siiski märkimist: disain on protsess, ja protsessi kvaliteet määrab ära väljundi, toote ja disaini kvaliteedi.

Ma pole Apple’is töötanud. Aga minu praegune ülemus ja mitmed teised kolleegid tulevad just nimelt sealt. Kui rääkisime tiimi jututoas sellest intervjuust meie praeguse igapäevatöö kontekstis, kus me peame huvitavamate projektide kõrval osaliselt labidaga sitta kokku viskama, ütles ta nii, mis minu meelest teema hästi kokku võtab:

this really resounds with me
it is what they taught us at apple
and once you learn it you really can’t unlearn it
i think it is why putting out half-assed things is so frustrating

Jutt ei ole tegelikult üldse Apple’ist, vaid lihtsalt toodete, töö ja disaini kvaliteedist. Enamus Apple’i toodete kasutajaid ja fänne on minuga siinkohal nõus, et nad viskaks Apple’i vähimagi kahtluseta prügikasti ja võtaks midagi paremat, kui ainult võtta oleks. Ka Apple ei mõelnud oma lähenemist üksi ja isolatsioonis välja, vaid toetub paljuski eelnenule. Disain on vestlus, tee. Üks selle tee rajajaid 20. sajandi tootedisaini osas olid kindlasti Braun ja Dieter Rams, kelle disainireeglitele Teller hiljuti viitas.

Telleri jutu kommentaaridest leidsin viite huvitavale intervjuule Maile Grünbergiga, mis paljuski räägib samadest teemadest. Osaliselt küll Eestist, mille viimase aja disainikogukonnagaga ma väga kursis ei ole ja seega ei oska kaasa rääkida või vastu vaielda. Aga üks mõte tekitas minu mätta otsast küll tõrke:

Miks on disainerile oluline näitustel esineda?
Eluaegse näitustel osalejana tean, kui palju sealt on õppida. See on nagu tippsport. Näitused ei lase sul ära vajuda, oled sunnitud kogu aeg vormi hoidma. Disainis pead end kogu aeg soojas hoidma – tegema, tegema, tegema. Jätad paar aastat vahele, kärbuvad sportlase lihased ja disaineri aju. Mulle tundub ka, et meie tootedisainerite nõrkuseks ongi tihti see, et nende asjad on küll kenad, kuid ei mõju ruumis. Näitus on hea võimalus seda testida.

Ilmselt tuleb eri disainiliike käsitleda erinevalt. Aga tehnoloogiatoodete puhul on igasugu näitused, auhinnad ja kogu sellega kaasnev melu pigem tagajärg kui põhjus. Mint.com on võitnud mitmeid auhindu, aga ei saa öelda, et igasugu roadshow-d ja näitused ja seminarid oleks tootedisaini protsessile väga palju juurde andnud. Vt ka Andrus Purde hiljutine võrdlus Silicon Valley üritustest.

Kui üritused pole olulised, mis siis on? Vastus väga lihtne: kasutajad ja müük. Hea disain ja head tooted tõestavad ennast lihtsas ja ausas turukonkurentsis. Apple’isse uskujatel oli kaua raske mingeid objektiivseid tulemusi näidata, sest kuigi firmal oli lojaalne kasutajabaas, ei väljendunud see lihtsates finantsarvudes, mida kõigil kerge mõista oleks. Aga nüüd, kui nende kasumimarginaal on kordades suurem kui kõigil teistel ja ka turukapitalisatsioonilt mindi Microsoftist mööda, on seda mõttekäiku natuke lihtsam arvudega illustreerida.