Ühepajatoit

Oct 03, 2010

Ma mõtlen söögi peale üsna palju. Söögi teemal pole ma väga palju kirjutanud, aga on ju ilmselge, et kui pead kolm korda päevas sööma, siis on see üks elu põhitegevusi.

Ameerikas räägitakse söögist mõnevõrra rohkem kui Euroopas. Mul oli palju eelarvamusi, kui siia tulin: et süüakse ainult hamburgereid ja kõik on rõvedad paksud. Aga tõde on see, et kuna turg on niivõrd tohutu ja ostujõud on suur, on ka toidu osas valikuid rohkem, kui oleks osanud eeldada. Muidugi saab odavat rämpstoitu, aga saab ka tervislikult süüa, kui vähegi viitsid. Töö juures on päris tihti jututeemaks, et milline on hea kohalik restoran ja kas valida lõunasöögiks "italian", "mexican", "asian" või veel mingi muu köök. On küll raske öelda, kui palju sellest on poosetamine ja kui palju tõsine toiduhuvi, aga et a priori oleks Ameerikas toiduga kuidagi halvemini kui Euroopas, on küll väga ülbe ütlemine. Näiteks ka R., kes muidu väga suur Ameerika-fänn ei ole, on siinse toiduga alati väga rahule jäänud.

Ma pole suurem asi keetja-küpsetaja, aga olen aja jooksul arendanud välja väga lihtsa toidufilosoofia. Nimelt, kõik meie toit saab alguse millestki elusast, olgu see loom või taim. Ja mida rohkem on töötlust (külmutamine-segistamine-eelküpsetamine-pakendamine-tehased-...) ja samme selle elusa vahel võrreldes sellega, mida ma endale suhu pistan, seda kahjulikum ja ebatervislikum see on. Ongi kõik. See ei tähenda, et ma ainult mingeid ube ja idusid sööksin, aga see on väga lihtne skaala, millega oma kõiki toite hinnata.

Üksikute inimeste, nagu minu puhul on siin päris tavaline, et nädala jooksul süüakse siin enamvähem seda, mida jumal juhatab, aga vähemalt nädalavahetusel võetakse natukenegi aega selleks, et endale midagi ise valmis teha. Ma olen aegade jooksul erinevaid asju teinud, aga viimasel ajal tekkis väga suur ühepajatoidu isu. Ühepajatoit on ju kahest küljest hea. Ühest küljest on see mulle ema tehtud kujul elu aeg maitsenud, ja teisest küljest, kuna komponentideks on toored juurviljad ja toores liha, läheb see ka ülaltoodud tervisliku toidu mõtlemisega kokku.

Ühepajatoidu võib liigitada suuremate söökide alla, mida kuumalainega väga tegema ja sööma ei kutsu. Aga kuna see nädalavahetus oli mõnevõrra jahedam kui eelmised, võtsingi endale projektiks esimest korda elus ühepajatoit kokku küpsetada, ja esimene samm oli retseptide uurimine. Ema tehtud kujul olen ma seda söönud küll ja paar korda Eestis ka ise ahjupotis teinud, aga kuna siin ei ema ega ahjupotti käepärast polnud, tuli improviseerida ja eelmiseid kogemusi Internetist pärit teadmistega ühendada. Uurisin päris mitmeid retsepte ja leidsin lõpuks ühe, mis enamvähem adekvaatne tundus.

Komponentideks valisin need, millega olen elu aeg tuttav olnud: liha, kartul, kapsas, kaalikas ja porgand. Sibulat ma lapsepõlvest ei mäleta, aga kuna kõigis retseptides sibul figureeris, siis lisasin ka selle. Ja maitseks ketšup, hapukoor ja petersell. Läksin poodi jahile.

Muude komponentide osas teadsin, et need on siin väga tavalised, aga kaalika osas oli kerge kahtlus. Siiski leidsin poest mingi juurika, mis kaalika moodi välja nägi, ja kontrollisin mobiiliga netist järgi, et tegu on õige asjaga. Kaalika nimi siin maal on “swedish turnip” (“rootsi naeris”) või “rutabaga.”

Et kaalikas pole siin päris tavaline toit, selgus ka kassas, kui neiu küsis mult midagi häbenemata, et “vabandust, mis juurikas see on?” Ilmselgelt tegu eksootikaga, mida päris igaüks ei osta. Otsisime siis koos tema kassakataloogist õige tootekoodi üles.

Lihaga läks päris lihtsalt. Mõtlesin, et ostaks mingi käntsaka veiseliha ja tükeldaks seda ise, aga leidsin mingid päris asjalikud guljašisuurused tükid, pooleteise naela (700 g) ulatuses.

Koju jõudes läks küpsetamiseks. Esimene samm oli kõik juurviljad ära koorida, pesta-puhastada ja tükeldada.

Mul on küll ahi, aga ahjupotti pole, seega otsustasin teha värki pliidi peal tavalise keedupotiga, nagu meie peres seda ka varem tehtud on. Hinnates aga tükeldatud juurviljade ja liha mahtu suhtes keedupotiga, otsustasin, et tegelikult jagub komponente enamvähem täpselt kahe tegemiskorra tarbeks, millest kumbagi omakorda mitu korda süüa annab. Nii et nädalaks või nii on mul nüüd mureta.

Alustuseks koorisin ja tükeldasin juurviljad. Liha oli juba õigetes tükkides, nii et sellega muret polnud.

Komponendid. Vasakult paremale: kapsas, porgand, kaalikas ja kartul. Pildilt puuduvad liha ja sibul. Nõudepesuvahend on pildil juhukülaline.

Materjalid ette valmistatud, jäigi üle pliit sisse lülitada ja liha pruunistama asuda. Poti põhja liberaalses koguses õli ja lihatükid peale. Kuna pott polnud kõrbemiskindel, tuli labidaga pidevalt ringi sõeluda, et midagi põhja ei kõrbeks. Mõned minutid hiljem sibulad ja vesi peale ja hauduma.

Liha, sibulad ja vesi haudumas.

Olles piisavalt haudunud, oli aeg lisada porgand ja kaalikas. Tundus, et vett on piisavalt, aga aegajalt panin natuke ka juurde. Piprast ei olnud retseptides küll juttu, aga jahvatasin nii silma järgi pipart ja soola ka peale kogu sellele värgile.

Liha+sibul+porgand+kaalikas.

Ja kõige lõpuks veel kapsas+kartul kogu eelnevale lisaks. Kogustega tundub, et arvestasin täitsa õigesti. Võttes iga poest ostetud asja umbes poole, sai pott igati täis.

Lastes kogu kupatusel piisavalt haududa ja maitstes, et enam vist pole päris toores, saabuski serveerimise aeg. Mingi ports kirjeldatud segu lihtsalt taldrikule ja peale veel hapukoor, ketšup ja petersell.

Valmistoode.

Kokkuvõttes ütlen, et jäin väga rahule. Pole enne üksi ühepajatoitu teinud, aga esimese korra kohta igati õnnestunud üritus. Ühegi asja kohta ei saa öelda, et oleks liiga tooreks jäänud või liiga üle küpsenud. Väga abiks olid netiretseptides kirjeldatud järjekorrad ja ajastused, mis järjekorras mis asju potti lisada.