Heeringas

Oct 21, 2010

Heeringas on hea näide sellest, kust Eesti toit tegelikult tuleb. Oma versioon heeringast ja selle söömisest on olemas nii Saksamaal, Skandinaavias kui ka Venemaal, ja just nende kolme segu ongi Eesti köök.

Väiksemana meeldis mulle alati heeringat süüa. Eks teda on siin ja seal pakutud erineval kujul, tihti kohtab teda pidulaual ilusti pakendatuna. Aga meil oli heeringas kartuliga tihti põhisöök ja sellisel kujul võiks tema nimi olla vist "heeringasalat." Aga mina kutsun seda lihtsalt "heeringaks."

Vahepeal ma justkui ei söönudki seda eriti palju. Aga mõni aeg tagasi hakkasin mõtlema, et milliseid koduseid sööke võiks teha, mille kokkukäänamisega ma ka ise hakkama saan, ja heeringas sobis hästi. On jälle selline hea söök, mille tegemine paras nädalavahetustel ette võtta, ja siis saab pool nädalat jääkidest ilusti söönuks.

Alustada tuleb kartulite koorimisest ja keemapanekust.

Ma ei viitsinud eriti põhjalikult koorida ja puhastada, hulk täppe on näha, aga siiani pole nende söömisest midagi juhtunud.

Kartulitega jauramine võtabki pika aja. Kui see on tehtud ja keema pandud, asume järgmiste komponentide juurde. Salatis on neli komponenti: sibul, keedetud muna, tomat ja kala.

Munad tulevad sellises karbis.

Ilusti poe tempel peal. Võtame siit mõned ja paneme keema.

Kuskilt hakkas kunagi külge tarkus, et varrega tomatid säilivad külmkapis paremini ja on muidu ka paremad. Seekord tegin küll kõik korraga ära, mis poest tõin, aga muidu ongi harjunud külge varrega tomateid osta.

Sibulaga oli seekord päris põnev. Nimelt olen siiani Ameerikas ostnud tavalist sibulat, mis aga on paras mutant, kust on see geen küljest ära võetud, et nutma paneks. Saab rahulikult lõikuda, aga samas on imelik tunne ka, et pole justkui õige. Aga seekord siis ostsin orgaanilist sibulat ja tõesti-tõesti, ajas pisarad silma küll, muudkui koorisin-lõikusin ja vesistasin. Peale koorimist on näha, et jäi veel hulk sibulat, mis tuli küljest ära lõigata. Orgaaniline kleeps on ka küljes.

Kuna lõpptulemus on päris sibulane, ei ole seda sööki vast mõistlik enne tööle minekut või muidu sotsiaalset olukorda süüa. Aga üksi õhtuti ja nädalavahetustel kodus võib sibula järgi haiseda küll ja tervislik peaks ju kah olema.

Tööriistad. Kolm aastat ilusti vastu pidanud.

Tükeldatud sibul. Teen seda otse Rubbermaidi suuremasse plastiknõusse, millega kogu värk pärast otse ka külmkappi läheb.

Osa tomatit on kah juba ära lõigatud.

Suurem hulk tomatit.

Vahepeal kees muna ära. Käsitsi keedetud muna tükeldamine on paras nökerdamine, munalõikuriga on palju mugavam.

Muna+tomat+sibul seal kuskil all.

Põhitegelane heeringas. Siin on see samasugune eksootika nagu kaalikas, et ma ei tea kedagi, kes peale minu sellist asja veel sööks. Aga poes on kõik olemas. Mitte küll värskel ega toorel kujul, vaid erinevate marinaadide ja kastmetega. See veinimarinaadis on paras äädikane ja annab lõpptulemusele natuke teistmoodi maitse kui naturaalne kala, aga ei saa öelda, et kuidagi ära rikuks. Tavaliselt teen kaks sellist 340g purki ja seega jätkub tulemust päris paljudeks söögikordadeks.

Heeringas+sibul+muna+tomat. Iseenesest ajavad heeringamarinaad ja tomat piisavalt vedelikku välja, et võiks kogu selle sodi ära segada ja olekski täitsa valmis. Aga moepärast panen tavaliselt veel natuke hapukoort ja/või majoneesi ka.

Kartuleid ma tavaliselt ei viitsi valvata, keevad natuke pudruks. Aga ega see neile midagi halba ei tee, süüa passib sama hästi.