CMU-sse/Pittsburghi kohalejõudmine ja esimene päev

Aug 14, 2007

Ma ei usu, et ma päris iga päev siia nii pikalt kirjutama hakkan, aga praegu küsib väga palju inimesi, kuidas mul kõik on. Ei jaksa igaühele sama juttu pulkadeni üle seletada, panen siis parem siia kirja :)

Pühapäev

Minu reis algas siis pühapäeva hommikul kell 6 lennujaamast. Seal pidin esimese südari saama, kui nägin Estonian Airi lettide juurde looklevat järjekorda. No ausõna, olen igasugu jubedaid järjekordi näinud, aga sellist kohe kindlasti mitte. Samal hommikul algasid ka veel mingid puhkusereisid ja seega oli lisaks tavareisijatele, keda varahommikul niigi palju on, järjekorras ka hulk puhkajaid. Järjekord lookles läbi poole lennujaama ja siis veel tükk maad linna poole sirgelt ka, kuna looklema lihtsalt ei mahtunud. Oleks mul Estonian Airiga lend olnud, oleks asi ikka väga kehv olnud. Aga tutkit, Estonian Air, oled nii nõmedaks muutunud (muuhulgas ka näiteks selliste jubedate järjekordadega), et püüan sind vältida. Ja seekord oligi mul lend hoopis KLM-i ja Continentaliga, mille registreerimine toimus eraldi letis ja kus enne mind oli ainult paar inimest. Sai see siis tehtud.

Lendude ajal ei juhtunud midagi põnevat. Esimese otsa ajal (Tallinn-Amsterdam) natuke keeras kõhus, nii et jätsin jupi hommikusööki (tasuta pakutavat -- vot sulle jällegi, Estonian Airi koonrid) järgi ja selle asemel ostsin Amsterdamis hoopis innocenti jogurti-smoothiet. Piimatooted teevad kõhu korda :)

Amsterdami Schipholi lennujaama polnud ma varem juhtunudki. Ei jätnud mingit erilist muljet, oli ka muidugi jube kolakas suur ja ma enamust ei viitsinud läbi käia. Aga asetus kõik loogiline ja ei midagi muud märkimisväärset (reisimise puhul on see hea märk, sest kui oleks midagi märkida, võib see tihti tähendada, et midagi läks tuksi).

AMS-EWR (ehk Amsterdam-New York/Newark) lend möödus kuidagi sündmustevaeselt jällegi. Kirjutasin natuke tekste ja lugesin Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu" läbi. Väga sürr raamat. Ma päris lõpuni ei ühendanudki ära, millest juttu oli, väga palju hästi konstrueeritud vastuolusid igatahes oli seal. Ja koostöös pakutava valge veini ja likööriga tekkis igasugu hulle mõtteid pähe seda lugedes.

USA pinnale jõudsin umbes lõunaks. Hirmus kaua pidi ootama immigratsioonijärjekorras, vist kauem kui mul tavaliselt on läinud, või no mine tea kah. Kuna mul oli nii üliõpilase viisa kui ka kõik muud vajalikud paberid korras, siis võeti aga jälle näpujäljed, näopilt, löödi põmm-põmm hulk templeid paberitele ja valmis.

Ja ennäe imet, isegi pagasit poldud suudetud seekord ka ära kaotada. Ma olen ikka reisi- ja pagasijumalate lemmik, tükk aega pole mingeid jamasid olnud, ptüi-ptüi-ptüi. Kuna lennu saabumisest oli selleks hetkeks juba hulk aega möödas, olid virgad pagasitöölised kõik kohvrid lindilt juba ammu maha tõstnud ja kuskile nurka suvaliselt hunnikusse visanud, ole aga mees ja mine sikuta oma kohvrid sealt kuhjast välja. Kui USA-sse lennukiga sõita ja mõne siselennuga edasi lennata, on selline komme, et pead oma kohvrid välja võtma, mõnikümmend meetrit edasi viima ja jälle ära andma. Siis üks mees võttis need jälle vastu, mina aga läksin edasi tavapärasesse turvakontrolli. Eks ma olin see päev varem juba mitu korda püksirihma äravõtmist, kotist arvuti välja võtmist ja taskute tühjendamist harjutanud, nii et polnud sealgi midagi keerulist. Aga USA-s on lisanüanss see, et pead ka kingad jalast ära võtma. Siiski, kogu selle kammi peale (ja kuna Eesti aja järgi oli ikkagi juba õhtu, oli mul ka juhe parasjagu koos) suutsin oma passi ja pardakaardi turvamasina juurde maha unustada, aga üks abivalmis kaasreisija märkas seda ja andis need mulle kätte. Aitäh.

Newarki lennujaam on suur, avar, mõnus ja mitte ülerahvastatud. Täielik vastand JFK-le, mis minu viimase kogemuse kohaselt on ikka tõsine peldik, kuna nad teevad seal remonti ja ta oli juba varem niigi ülerahvastatud, nüüd aga on asi palju hullem, vähemalt Delta terminalis oli. Aga Newark on suur ja rahulik.

Tegin siis ka algatust kohalike rahvustoitude söömisega. Pennsylvania ja Pittsburghi kandi kuulus söök on Philly Steak, mis kujutab endast pikliku saia sisse pandud kebabisarnaseid lihatükke koos juustu ja sibulaga. Lennujaamas oli see söödav, aga mingit erilist muljet ei jätnud. Peab siin kohapeal täiendavat võrdlusmaterjali otsima.

Viimane lend Pittsburghi oli kah sündmustevaba. Lennujaamast võtsin takso ja tulin kogu oma kohvrite ja kodinatega hotelli. Selline apartement-tüüpi hotell on, toad on rohkem korteri moodi. Ainus puudus, et wifi-internett on totaalselt jama ja enamus aega ei tööta või on tatt-aeglane. Aga eks mul oligi plaanis siin ainult mõned päevad olla, kuni endale normaalsema elamise leian.

Igatahes selleks õhtuks, kuna oli esimene päev ja ajavööndite vahetus, läks pilt juba täitsa taskusse ja õhtul läksin pool kümme magama.

Esmaspäev

Esmaspäeval iseenesest mul kooli pool tegevusi ei olnud, programm algab teisipäeval. Aga mul oli endal planeeritud kaks olulist tegevust.

Esiteks pidin hankima sellise väga tähtsa dokumendi nagu CMU ID-kaart. See näitab, et oled üliõpilane, ja avab juurdepääsu erinevatele ülikooli ressurssidele. Mitte vähetähtis boonus on, et saad Pittsburghi ühistransporti tasuta kasutada ja seda olen täna juba ohtrasti teinud ka.

Aga enne oli vaja veel hotellis hommikusööki teha. Mulle anti receptionist mingi pakett, kus sisaldus mingi kaerapudru moodi värk, kuhu tuli vett peale soojendada ja mikrokas soojendada, ja kohvipulber ja filter, millega sai kohvimasinas kohvi teha. Üritasin neid kahte asja siis samal ajal teha, kui äkki käis räige pauk ja aparaadid jäid vait. Selge, korgid väljas. (No mis hotell see ometigi on, kes pakub sellised aparaadid inimestele välja, aga samas korgid on nii nõrgad, et kahe asjaga samal ajal tegemist ei kannata????) Mõne nõrgema närvikavaga inimese oleks selline asi ehk endast välja viinud, aga mina ei heitnud meelt. Kuskil peavad need kuramuse korgid ju olemas olema, mõtlesin. Nii oligi ja leidsin nad kuskilt kapist üles. Kerge nuppude lülitamine ja saingi voolu tagasi. Nüüd olin targem ja tegin asju ühekaupa. Ja peale sööki siis kooli poole kaardi järgi.

Kaardi hankimine iseenesest oli lihtne, lähed lihtsalt vastavasse kabinetti kohale, täidad avalduse. Kui kõik klapib (arvutist vaadatakse järgi, et oled ikka õige inimene), tehakse klõps sealsamas pilt ka ära ja kaardiprinter prindib kõmm kaardi välja ja ongi tehtud. Nüüd mul ongi CMU ID-kaart olemas ja tunnen ennast täisväärtusliku üliõpilasena. :)

Kaardisabas nägin ka kaasüliõpilasi. Miskipärast sel hetkel olid seal ainult indialased ja korealased ja muud eksootilised tegelased, valged inimesed olid rõhuvas vähemuses. Valged on vist, nagu Eestiski, läinud mujale koolidesse ärijuhiks õppima.

Teine tegevus peale ID saamist oli endale korteri hankimine kogu ülejäänud aastaseks õppeperioodiks. Kuna minu jaoks oli oluline nii korteri otsimisele kui ka edaspidisele majandamisele võimalikult vähe aega ja närve kulutada, otsisin välja pigem suuremad pakkujad ja ei viitsinud üksikute kuulutustega tegeleda. Võib-olla oleks sealt saanud midagi huvitavamat ja ilusamas majas või nii, aga mina eelistasin selliseid pakkujaid, kes suudavad ka reaalselt reageerida, kui midagi näiteks tuksi läheb. Nii et siin on mõned suured majad, mida haldab mingi megasuur haldaja, kellel ka kohapeal office on ja mis ongi tervikuna minusugustele välja üüritud.

Aga esimeses majas, kuhu läksin, ei tahetud üldse toru tõsta ja kedagi polnud kohal. Saatsin nad siis kukele, sest kui nad juba müügiks ei taha toru tõsta, siis pole neist ka edaspidi midagi loota. Aga teises kohas võttis mind üks vanem tore daam vastu, kes ka ise seal majas elab, ja saime täitsa kaubale. Näitas mulle kortereid ja otsustasingi pikemalt mitte möllata ja tegime diili, et kolin selle nädala lõpus või järgmise algul sisse, niipea kui nad pisiremondi tehtud ja mööbli sisse saavad.

Nüüd avanes mulle suurepärane võimalus tutvuda USA finants- ja pangandussüsteemi võludega. Nimelt nüüd oli vaja tasuda lepingutasu ja deposiit. Seda aga ei saanud teha sularaha ega kaardimakse kujul, nagu mina pakkusin, vaid oli vaja tšekki või rahakaarti. (Või mis on "money orderi" eestikeelne nimi?) Seega paluti mul kuskilt hankida vastavates summades "money orderid" ja tagasi tulla. Tädi ütles veel, et saan seda teha kohalikus kaubanduskeskuses, mis asub "vasakule, paremale ja siis nurga taga". Aga kuna ma seda üles ei leidnud, siis otsustasin kesklinna poole tagasi minna ja mõnest pangast vastavad bumaagad hankida.

Esmane optimism haihtus, kui ühest pangast teatati mulle, et päris nii et saa, et toote raha ja saate money orderi vastu. Ikka konto peab olema. Mõtlesin, et tuhka kah siis, nagunii ülikooli poolt on soovitatud, et pangakonto oleks mõistlik teha. Läksin siis vastavasse panka.

Pangas oli tore üllatus järjekorrasüsteem. Eestis käib pangas ja lihaletis mõlemas asi nii, et võtad aparaadist järjekorranumbri ja siis lööb selle varsti ette ja on sinu kord. Aga minul oli nii, et läksid panka sisse, laua peal oli paber ja seal juures juhend: "kui soovite kontot avada, pange nimi siia paberile kirja ja oodake, keegi tuleb tegeleb teiega". Nii käiski. Paned aga nime paberile kirja ja siis see teenindaja, kellel järgmisena vaba hetk oli, tuli ja võttis aga järgmise tegelase ette.

Tegin avalduse ära ja sain oma konto kätte. Aga siin maal käivad rahaasjad ikka väga kummaliselt. Näiteks on ju põhiline arveldusvahend pangatšekk. Ja sellega seoses on siis arendatud välja terve joru teenuseid, kus saad Internetist vaadata enda välja antud või vastu võetud tšekke arvutisse sisseskaneeritud kujul. No mis mõte sellel on???? Miks te, inimesed, kaardiga ei maksa, kui sularaha ei kõlba? Aru ma ei taipa, kuidas see majandus ja arveldussüsteem siin üldse püsti püsib...

Ja järgmisel nädalal saan siis ka pangakaardi ja Internetipanga kätte, saab näha, mis imeloomad need veel on.

Nüüd sain lõpuks ka oma õnnetud money orderid kätte. Kõigepealt pidin pangast välja sularahaautomaadi juurde kõmpima ja hunniku sularaha Eesti kontolt välja võtma (otse kaardilt muidugi ei olnud pangas võimalik võtta, eksole), siis deponeeriti see raha mulle kontole ja järgmisel hetkel käänati sellest osa money orderiteks. Arvelduspeavalitsus. Oeh. Money order on selline tšeki moodi paber, ainult saaja ega maksja infot pole peal. Ei teagi, miks selline dokumendiliik hea on, peaks uurima, kuidas see värk kõik siin toimib, aga kindlasti saan ka edaspidi sellega kokku puutuda. Vahva.

Võtsin siis oma money orderid ja kimasin üürileandja juurde tagasi ja leppisime edasises kokku. Et kolmapäevast paigutavad nad mind kuskile oma külalistetuppa ja järgmise nädala algusest saan siis päris korterisse sisse. Kõlab julgustavalt, siiani on kõik selle korterivärgiga igatahes normaalselt kulgenud.

Maja ise on koolist 1.6 miili (2.5 km) kaugusel. Ja bussiliiklus täitsa toimib. Päris iga päev ei viitsi seda vahemaad jala käia, aga samas kui surmahäda käes, näiteks jääb kuskile öö peale ja bussid enam ei käi, on jala mindav küll.

Peale seda oli kell juba kolm ja premeerisin ennast eduka tegevuse eest ühe lõunasöögiga mingis Tai kohas. Sealiha ingveriga ja riisiga, kõlbas. Ausõna, kui korteri värk korda saab, käin edasi trennis :) positiivne on see, et uues majas on jõusaal ka kohapeal olemas -- et kui mõni päev kooli ei ole ja ei viitsi kooli jõusaali minna, saan kohapeal toimetada.

Järgmisena läksin Apple Storesse. Mul on Apple Store nüüd umbes kümme minutit kodust jalutada. Äss, eks ole ;) poes nägin uut iMaci ja selle uut tüüpi megamadala profiiliga klaverit. Üsna imelik oli algul nuppe vajutada, aga harjus kiiresti. Nupud on väga väikese käiguga. iMac ise erilist muljet ei jätnud. Oli jah rohkem alumiiniumi-tüüpi ja mingi jubeda musta raamiga ekraani ümber. "Vana" iMac oli kuidagi õhulisem, kergem. Aga ei teagi, kumb kokkuvõttes ilusam on.

Ostsin sealt iTunesi krediiti, iWorki ja iLife'i uued versioonid ja mis kõige tähtsam, iPhone'i. Mul on nüüd iPhone ;) :P esimene üllatus selle aparaadi puhul on, et siiani on peamiselt räägitud tema võimalusterohkusest, aga lisaks sellele on ta ikka sigaväike ja sigakerge. Mul on SonyEricsson T610, mis iseenesest pole kah teab mis suur telefon, aga iPhone on T610-st kõvasti õhem.!!! Ja no ütleme poolteist sentimeetrit laiem ja kõrgem. Kokkuvõttes täiesti taskus kantav. Aga täna ma ei jõudnud talle hääli sisse panna, mõni teine päev vaatab. Sümpaatne oli see, et Apple'i poes ei tulnud hakata mingite lepingute ega muu sarnasega jändama, vaid ostsid lihtsalt ära nagu suvalise teise vidina ja kodust peab siis iTunesi kaudu ise aktiveerima.

Aitab kah. Homme hakkavad instrueerimisprogrammid pihta ja näen teisi üliõpilasi ka ja elu läheb juba natuke sisulisemaks.