Boston: vaalajaht

August 12, 2008

Esmaspäeva veetsime Bostonis mereloomade seltsis. Nimelt juba hommikul põrutasime New England Aquariumisse, kus sai näha erinevaid pingviine, kalu, meduuse ja muid mere-elukaid. Pingviinid ja hülged olidki vist kõige põnevamad, muu mere-elustik pole mind kunagi väga vaimustanud. On hulk värvilisi kalu, aga minu jaoks on nad kõik enamvähem “võta üks ja viska teist”.

Ahjaa, üks põnev eksponaat oli elektriangerjas, kes kasutab elektrit nii oma saagi leidmiseks kui ka tapmiseks. Ja tema akvaariumis oli miski sensor, mis tuvastas angerja saadetud elektrilaenguid ja neid kuuldavaks ja nähtavaks tegi. Päris mitu korda sekundis oli “sutsakaid” ekraanil näha. Aga kuna saaki parajasti ei olnud, siis piirdus asi saagi (tulutu) otsimisega ja seda järgnevat osa me näha ei saanudki.

Päeva nael algas tegelikult hoopis kell üks, kui seadsime sammud akvaariumi kõrval olevale laevale, et merele suunduda. Nimelt pakutakse ekspeditsioone, kus sõidetakse laevaga umbes 30 miili merele Stellwageni merekaitsealale, kus on palju vaalu, nimelt küürvaalu. Enne seda reisi olid minu vaalandusteadmised tegelikult üsna piiratud – ma mõtlesin, et need loomad elavad ainult teatud piirkondades, mis kaldast kaugele jäävad, aga tuleb välja, et neid võib leida suhteliselt igal pool maailmameres, sealhulgas ka Bostoni lähedal New Englandi rannikul.

Reis ise algas üsna karmilt, sest merel oli natuke lainet ja kombineerituna laeva suurusega, mis ei olnud eriti suur, tähendas see, et kogu süsteem rappus üsna mehiselt üles-alla ja enamus rahvast oli ümberringi näost roheline ja oksendas. Mina olen igasugu lennukite, laevade ja muude asjadega nii palju sõitnud, et talun sedasorti hüplemist üsna hästi ja mul polnud häda midagi. Vahepeal olin hoopis väljas tekil tuule ja vihma käes, kuna sees kippus õhk väga ära läppuma.

Aga kui jõudsime vaalade piirkonda, ei pidanud keegi pettuma. Laev võttis tuurid maha ja hulpis niisama lainete vahel ringi, ilm läks korraga ilusaks ja päike tuli välja. Ja siis me nägime ka vaalu – palju ja uhkelt. Ja tõesti nad ei ujunud seal niisama, vaid vahepeal ka hüppasid täies mahus veest välja, nagu vikipeedias piltidelt näha. Minusugune amatöör ei osanud muidugi toimuvat endale maha pildistada, aga vaatepilt oli just selline, nagu piltidel ja filmides. Ehk siis võimas värk. Sõitsime siis laevaga vaikselt edasi-tagasi ja üritust koordineeriv neiu ütles lõpuks, et meil oli väga hästi läinud, kuna nägime ühe päevaga üle kümne vaala ja paljud neist hüppasid veest välja ja sellist vaatepilti olla üsna harva näha, et nii paljusid vaalu korraga sama reisi ajal vaadata saab.

Tagasisõit möödus sündmustevaesemalt, laine oli väiksem ja rahvas üsna ära väsinud, niisiis kudesime niisama laevas, kuni see tund aega tagasi sõitis. See vaalade värk oli ikka päris võimas ja siia võib ka kunagi teisele reisile tagasi tulla.