Bletchley Park

June 05, 2005


Tahtes pateetiliselt kõlada, võiks öelda, et Bletchley Park on üks koht, kus otsustati maailma saatus. Nagu kõik suured väited, ei ole see muidugi päris lõpuni tõsi, kuid üldine arvamus on siiski, et Bletchleys Teise maailmasõja ajal tehtud töö saksa koodide lahtimurdmisel aitas sõja käiku oluliselt liitlaste kasuks kallutada.

Kompuutreid, mida seal leiutati ja kasutati, oli üsna mitu. Tegelikult algas lugu üsna kaugelt pihta, nimelt juba Esimeses maailmasõjas kasutasid sakslased oma sõnumite salastamiseks Enigma esimesi versioone - Enigma oli siis (de)krüpteerimiseks mõeldud trükimasina moodi riistapuu. Inglased muukisid selle lahti ja mõtlesid, et ega sakslased lollid pole, et järgmistes sõdades sama masinat kasutavad, nii et unustame peale sõda ära. Peale sõda leidusid aga kaks härrasmeest, kes selle aparaadi ära patenteerisid ja üritasid rahaks käänata. Mõnevõrra see neil ka õnnestus, aga mitte eriti - kuni asja nägi Saksa merevägi, kes varasemast kasutusest suurt midagi ei teadnud, ja otsustas aparaadi kasutusele võtta ja seda täiustada. Britid ignoreerisid seda, nagu öeldud.

… kuni 1936, mil toimus Hispaania kodusõda ja eeter paiskus äkki jälle sakslaste krüptitud soga täis, kuna nad kasutasid Hispaania kodusõda Teise maailmasõja harjutusena. Eetrit kerge vaevaga lahti võtta ei õnnestunud ja britid asusid uuesti asja kallale tööle, olles omandanud Bletchley Parki mõisa ja viies sinna hulga oskajaid inimesi kohale, kelle hulgas hiljem oli ka Colossuse leiutaja ja kaasaegsete arvutite isa Alan Turing. Esialgu aga töö eriti ei edenenud ja sõnumeid suudeti lahti murda tühine hulk.

… kuni 1939, mil saadi salajane sõnum poolakatelt, et ühendaks jõud. Nimelt olid poolakad iseseisvalt juba aastast 1932 suutnud Enigma sõnumeid lahti võtta, olles iseseisvalt leiutanud hulga kavalaid aparaate, mis seda tööd kergendasid ja britid esmakordsel kohtumisel üsna pahviks lõid, aga sakslased täiustasid oma süsteeme aeg-ajalt ja 1939ks poolakatel jõud asjast enam üle ei käinud. Seni ei olnud julgetud asjast kellelegi rääkida, aga kui asi kriitiliseks läks, siis võeti brittidega ühendust ja toodi poolakate pingutused üle Bletchley Parki.

Enigma lahtimurdmiseks leiutati Bombe - elektromehaaniline masin, mis tegeles kombinatsioonide “bruteforcemisega”. Colossusel ei olnud Enigmaga midagi pistmist - see leiutati hoopis teise ja kraad kangema, Lorenzi krüpto lahtimurdmiseks. Kolmas märkimisväärne masin on brittide endi Type-X, mis on väidetavalt ainus, mida sakslased lahti ei suutnud murda - kõik teised suutsid nad ära murda samamoodi, nagu britid nende omasid murdsid. Ainus põhjus, miks sakslaste puhul nende töö vilja ei kandnud, oli selle fragmenteeritus - erinevalt liitlastest oli sakslastel igal väeliigil (Wehrmacht, Luftwaffe, Kriegsmarine) oma luure ja need ei saanud üksteisega kuigi hästi läbi.

Sõja lõpul töötas Bletchley Parkis 10 000 inimese tuuris. Tegu oli hästitoimiva organisatsiooniga, kuhu edastati raadiopeilingu kaudu saadud krüpteeritud sõnumid üle kogu maailma. Bletchleys need dekrüpteeriti, tõlgiti, tehti “kasutatavaks” (kõrvutati muu teadaoleva informatsiooniga) ja edastati seejärel suurima saladuskatte all brittide ja hiljem liitlaste ülemjuhatusele. Peale sõda kästi kõik hävitada ja teadaolevalt ei ole originaal-Colossuseid ja Bombesid ühtegi alles. Küll aga käib Bletchleys töö mõlema autentse koopia ehitamiseks, kus lööb kaasa hulk firmasid.

Mis aga puutub Enigmasse, siis Churchill tegi sõja lõpus triki. Nimelt kogus ta oma liitlased kokku (sealhulgas nt NSVL) ja rääkis neile, et näete, leidsime sellise toreda aparaadi, murdsime lahti, kuulasime pealt, aga nüüd ei ole enam huvitav meile. Võtke ja mängige ise sellega, viige see koolidesse ja muuseumidesse. Teades, et loomulikult seda ei tehta, vaid liitlased võtavad selle ise kasutusele nt oma saatkondadega suhtluses. Ja nii läkski - väidetavalt lõpetas NSVL Enigma või selle tuletiste kasutamise alles aastal 1972.

Mis Bletchley Parki enda saatust puudutab, siis äärepealt oleks muuseum sündimata jäänud. Kogu ettevõtmine toimus sõja ajal muidugi äärmise salastatuse all ja peale sõda oli kõigil osalistel vaikimiskohustus. Dokumendid jäid arhiivi tolmuma ja esimesed märgid toimunust jõudsid avalikkuseni alles 30 aastat peale sõda, mil jõudis kätte miski aegumistähtaeg. Info levis aga aeglaselt ja 1990ndate algul oleks valitsus kogu krundi ja mõisa äärepealt kogu täiega maha müünud järjekordsete korterelamute ehitamiseks. Õnneks suudeti koht päästa ja seda looduskaitse ettekäändel, nimelt kasvasid seal mingid haruldased puuliigid.

Tänaseks on aga püsti pandud väga asjalik sõja- ja krüptoajaloo muuseum koos hulga infomaterjali, seadmete näidiste ja eelnimetatud arvutite rekonstrueeritud koopiatega. Lisaks on olemas ka arvutiajaloo muuseum, kust oli väga südantsoojendav läbi jalutada, sest laudadel tiksusid kõrvuti paljud legendaarsed aparaadid - Apple Lisa, Powermac, SGI Indigo workstation, C64, Commodore VIC20, Atari jt arvutid, mis on viimase 30 aasta jooksul kodu- ja äriarvutikasutust oluliselt mõjutanud.

Koht ise Londonist tunnise rongisõidu kaugusel, kompaktne ja sümpaatne mõisakompleks. Tasub käimist.