5. veebruar. Saab veel kaugemale

May 16, 2014

Õhtusöögiks olnud kala otsustas, et talle mu kõhus ikka ei meeldi, ja tuli poole öö ajal sisenetud teed pidi tagasi välja, nii et magada ma sel ööl eriti ei saanud. Järgmise päeva plaane arvestades oli see niru, sest meid ootas ees nii umbes 20-kilomeetrine matk üsna tundmatutes oludes. Hommikul suutsin end siiski kokku võtta ja matkaks valmis panna. Ärgata aitasid ka kuked, kes reipalt kell 6 hommikul kirema hakkasid.

Ametlik äratus oli 6:40. Hommiku-buffee järel pidi igaüks endale ise teises buffee-lauas lõunaks võileivad kaasa tegema. Materjaliks pakuti muu hulgas lahkesti ka jälle kala, aga meie piirdusime sel päeval igaks juhuks juustusaiadega. Kui asjad koos, laadisime end jälle juba tuttavasse buss-veoautosse ja sõit läks lahti selle päeva põhiatraktsiooni, [Sierra Negra vulkaani](http://en.wikipedia.org/wiki/SierraNegra(Gal%C3%A1pagos)) poole.

“Miks te nii palju asju kaasa võtate?” imestas giid meie üsna keskmise suurusega seljakotti vaadates. “See on ju lihtne matk.” Ega meil liiga palju kola olnudki, lihtsalt kott nägi välja suurem kui asjadest eeldada võinuks. Paar liitrit joogivett, võileivad, vihmajoped ja oligi enam-vähem kõik. Caroline oli meile eelmisel õhtul küll ka kummikuid pakkunud, et oleks parem võimaliku sopa sees mütata, aga meie lootsime hakkama saada kergete matkajalanõudega, mis meil ka kenasti õnnestus, nii et kummikud oleks olnud mõttetu lisakoorem.

Peale kolmveerandtunnist sõitu jõudsime kella 9 paiku hommikul oma umbes kümneliikmelise grupiga matkaraja algusesse. Peale meie hakkas sinna saabuma sarnaste buss-veoautodega teisigi sama suuri gruppe. Giidi sõnul pidi rada kulgema esmalt mööda lauget võsast nõlva üles kraatriservale ja siis serva mööda edasi järgmise kraatrini, kokku ühes suunas 8 km. Loeti sõnad peale, et grupp võiks enam-vähem ühes tempos püsida, kuid mahajääjaid oodatakse järgi, pilte tuleks üldiselt teha aja kokkuhoiu mõttes kohtades, kus tehakse ühine peatus. Nii asusimegi teele.

P2050090

P2050094

Matkarada kujutas endast laugelt tõusvat metsateed, kus oleks saanud vist isegi autoga sõita. Autosid me ei näinud, küll aga hobuseid, millega samuti oleks olnud võimalik seda rada läbida. Enamik matkajatest eelistas siiski oma kondimootorit. Kuna eelmisel päevadel oli sadanud ja suur hulk matkajaid seda rada tallunud, siis lauge tõus oli omajagu porine ja lige. Kuna matkajate vilumus ebatasasel pinnal liikuda osutus väga erinevaks, siis erinevate gruppide inimesed segunesid kiiresti, osadest mindi mööda, teised jälle kihutasid omakorda meist mööda.

Varsti jõudsimegi kraatriservale, kust avanes muljetavaldav vaatepilt meist mõnisada meetrit allpool olevale kümnekilomeetrise diameetriga laavaväljale. Giid rõhutas, et kuigi bukletid kirjutavad sellest vulkaanist kui suuruselt maailma teisest, siis tegelikult on see oma diameetriga ikkagi maailma kõige suurem tegevvulkaan, mis oli viimati aktiivne ainult paar aastat tagasi.

“Igav liiv ja tühi väli” on sealse laavavälja kohta veel palju öeldud, sest laavakivi tundus meile liivast vaenulikum materjal, krobeline ja täiesti elutu. Giid pidas meile ka loengu vulkaanide toimimisest, kust jäi meelde see, et erinevalt filmides nähtud purskavatest tulejugadest on Galapagose vulkaanid rohkem vaikselt podiseva ja immitseva iseloomuga ja protsessid toimuvad üsna aeglaselt. Seetõttu saare elanikke reeglina ei evakueerita vulkaani aktiviseerumise korral ja ka kraatriserval seistes ei maksa karta, et tulejuga ootamatult ähvardada võiks, sest ohtlikest vulkaanilistest protsessidest annavad vaatlusjaamad piisava ajavaruga teada.

P2050099

P2050103

IMG_0610

Heakene küll. Jätkasime matka mööda kraatriserva, kui varsti sai meile ka selgeks, miks päevaga nii vara alustama pidi. Nimelt asendusid päeva alguse pilvealune ilm ja üksikud päikesekiired kiiresti tibutava vihmaga. Kuigi vihm ise oli talutav, siis sellega kaasnesid ka pilved (õigemini vastupidi, pilved tõid vihma), nii et vulkaanide ja laavaväljade kohale kerkis paks udu ja nähtavus halvenes. Kui oleksime kraatri juurde koos vihma ja pilvedega jõudnud, oleks meil muljetavaldav pilt lihtsalt nägemata jäänud. Kuna nüüd oli aga põhiatraktsioon nähtud, tui ülejäänud teekond lihtsalt lõpuni ja tagasi kõndida ning loota, et teel lubab ilm veel uusigi atraktsioone märgata.

Tibutava vihmaga jõudsime kraatrinõlvalt allpool asuvatele laavaväljadele, mis pidid viima edasi järgmiste, väiksemate kraatriteni. Teel oli väiksemaid atraktsioone, näiteks suure puu all olevad piknikupingid ja kummalise kujuga kaktusepuud. Elevust tekitas ka vulkaanilises pinnases olev auk, mille kohale käe asetades sai tunda, kuidas sealt tuleb vulkaani sügavusest pärinevat kuuma õhku. Keegi arvas, et sellised kuumaõhuaugud sobivad ka pahaaimamatute turistide grillimiseks, aga seda meie peal õnneks ei katsetatud.

P2050124

P2050127

Ühel hetkel jõudsime otsustuspunkti, kus giid teatas, et soovijatel on võimalik sealt veel edasi minna, teised aga võivad sama teed mööda tagasi pöörduda. Umbes pool tundi edasi minnes võis ilma paranemise korral näha veel kraatreid, aga kuna taevas täiesti pilvine, ei saavat seda garanteerida. Teine valik oli niisiis rahulikus tempos alguspunkti tagasi minna. Hargnesimegi abikaasaga, nii et tema, giid ja veel üks vapper abielupaar siirdusid edasi maailma lõpu kõige tagumisse otsa, et veel kuumaastikku vaadata. Mina aga rahuldusin juba nähtuga, võtsin kogu meie kraami endale selga ja hakkasin rahulikus tempos alguspunkti tagasi kõmpima.

P2050133

P2050140

P2050147

Piknikukohas tegin peatuse, sõin mõned kaasatehtud võileivad ja ronisin tagasi üles kraatriservale, et sealt alguspunkti jõuda. Giidil oli õigus olnud—hommikuse uhke panoraamvaate asemel laiutas kraatris paks udu ja näha polnud midagi. Vahelduvaid vihmahooge ja mudamülkaks muutunud, aga siiski küllalt läbitavat teed trotsides jõudsingi alguspunkti tagasi.

Kokkuvõttes oli matk 5 tundi ja 16 km pikk, sealhulgas umbes 300 m vertikaalset tõusu. Rada oli läbitav täitsa tavaliste matkajalanõudedega, arvestada tuli vaid seda, et need võivad pisut sopaseks saada. Ei midagi keerulist, vaid julgelt soovitatav.

Kui kogu grupp oli alguspunkti jõutud, võeti siht eelmisel õhtul väljareklaamitud flamingolaguuni poole, mis jättis endast küllalt armetu mulje. Üsna mittemidagiütlevas suures tiigis nägime vaid kolme või nelja üksikut flamingot, kuigi giidi jutu järgi pidid nad suure parvena iga päev seal tiigis solberdamas käima, mis pidavat väga ilusa elamuse andma.

P2050159

Pärast lühikest hotellipeatust oli võimalik minna snorgeldama paadisadamasse, kus me eile randusime, aga kuna meie seda ala ei harrasta ja see rand ei olnud atraktiivne, siis loobusime sellest ja veetsime pärastlõunal tunnikese hoopis hotelli võrkkiikedes. Seejärel otsustasime minna otsima randa, mida me eelmisel päeval ei leidnud. Teekonnal tekitas suurt elevust triibuline põrsas, keda kohalikud tundusid maja juures ketis koera asemel pidavat.

P2050175

Rannas nägime lõbusat kohalikku tegelast, rokkarisoenguga iguaani, kellesarnaseid järgmisel päeval veel rohkesti kohtasime, kuid vaieldamatult oli see nähtutest suurim (ninaotsast sabatipuni 1,5 meetrit). Rannaäärsele külateele olid veetud ristipidi jämedad köied, mis täitsid “lamava politseiniku” ülesannet ja mille eesmärk oli panna sõitjaid kiirust vähendama, et nad teed ületavatest iguaanidest üle ei sõidaks.

P2050176

Rand ise oli väga kaunis, puhta liiva ja selge veega, mis oli mõnusalt soe ja parajate supluslainetega. Sel päeval meil küll vetteminekuks enam jaksu ei jätkunud, aga võtsime nõuks järgmisel päeval end siiski ookeani ära kasta, et linnuke kirja saada. Kui juba tulla maailma lõppu, siis peab seal ka vees ära käima. Iseküsimus on muidugi, kas lihtsalt rannaelamuse nimel tasub kogu seda reisivaeva ette võtta (ja vastus, et ilmselt mitte, sarnaseid paradiisirandu leiab ka mujal, kuhu saab minna tunduvalt kergema vaevaga).

IMG_0699

P2050178

IMG_0696


See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: