4. veebruar. Reis maailma lõppu

May 14, 2014

Nagu lubatud, oli Fatima meil hotellis 4:30 järel. Jätsime ebavajalikud kohvrid vastuvõttu ja saime kaasa karbid hommikusöögiga, mille hiljem lennujaamas ära manustasime. Meiega koos laaditi mikrobussi ka kaks šveitsi tüdrukut, kes suurte seljakottidega juba kolmandat kuud ringi reisisid.

Lennujaama sõit läks juba tuttavaid mägiseid kõrvaltänavaid pidi, kuni lõpuks jõudsime suurematele teedele ja nende kaudu lennujaama. Šveitsi tüdrukud suundusid rahvusvaheliste lendude terminali, meie Fatimaga aga siseriiklike lendude osakonda. Enne lennukile jõudmist tuli meil läbida hulk protseduure ja ei tea, kas ilma kohaliku abita ja hispaania keelt oskamata oleksimegi nendega nii hõlpsasti hakkama saanud. Ecuador kontrollib üsna rangelt, et inimesed ei veaks Galapagosele soovimatuid liike, toitu ega muud sarnast, mis võiks sealset ökosüsteemi ohustada.

Esmalt valgustati meie äraantav pagas läbi ja tõmmati spetsiaalse plastikribaga kinni. Seejärel saime end lennule registreerida ja pagasi ära anda. Siis küsis Fatima meie passe enda kätte, et ta saaks meile hankida järjekordsest letist Galapagose migratsioonivormid, mille lunastamise eest tuli maksta 10 dollarit inimese kohta ja mille pidime hiljem lennukis ära täitma. Pisut kõhedust tekitas oma passi äraandmine võõrale inimesele, kuid kuna meie senised põgusad kogemused kohalikega olid head, siis tegime seda jah-muidugi-näoga, endal hing sees värisemas. Fatima oligi peagi kenasti kaartidega tagasi, misjärel saime talle aitäh öelda ning pidime siis omapead turvakontrolli minema ja ootesaali suunduma.

Kui siiani oli kõik läinud üsna sujuvalt, siis nüüd tulid esimesed tagasilöögid. Mõni aeg enne meie lennu väljakuulutamist peatati lennujaamas kogu liiklus ja ekraanidele ilmusid kirjad, et lennurada on suletud halbade ilmaolude tõttu. Aknast välja vaadates paistis küll üsna ilus sademeteta hommik, aga ju siis oli kuskil ikkagi lendamist takistav udu. Pidime kella kaheks päeval jõudma kiirpaadile, mis meid ühelt Galapagose saarelt teisele viib. Kui lend liiga kauaks edasi lükkuks või, hoidku jumal, üldse ära jääks, siis oleks meie reisiplaan omajagu hapuks läinud.

Kohalike lendude ootesaalis oli umbes pooleks kohalikke ning inglise ja muud keelt kõnelevaid turiste. Kui lennud ootele pandi, muutus viimati nimetatud seltskond rahutuks - eks kõigil oli reis kenasti ette planeeritud ja keegi ei soovinud ettenägematute asjaoludega maadlema hakata.

Pärast tunniajast viivitust õnneks lennud jätkusid ja varsti saabus ka meie kord lennukile viivale bussile minna. Olin salamisi lootnud või pigem kartnud, et lend Galapagosele toimub mingi eksootilise võsalõikuriga, mis näitaks, et oleme juba tsivilisatsioonist välja tõelisse džunglisse jõudnud. Lennuk aga oli tavaline Airbus ja ekstreemsed elamused lükkusid mõnevõrra edasi.

Lend Galapagosele polnud kuigi märkimisväärne. Ainsate tähelepanuväärsete asjaoludena toimus vahepeatus Ecuadori kõige suuremas linnas Guayaquilis, kus osa reisijaid lahkusid meist ja hulk uusi turiste lisandus meie lennule. Kui olime uuesti startinud, siis teise põneva asjaoluna teatati kuskil ookeani kohal, et nüüd algab käsipagasi desinfitseerimine (ikka kohaliku looduse kaitsmise eesmärgil): istmeridade kohal olevad käsipagasiluugid tehti lahti ja stjuardessid piserdasid kogu pagasi mingi aerosooliga üle. Samal ajal täitsime meie Galapagose migratsioonivorme ja ootasime põnevusega, mis edasi saab.

Varsti hakkasidki ookeani seest paistma Galapagose saared. Maandusime vulkaanilisel Baltra saarel asuvasse lennujaama. Meid tervitas soe ja niiske, aga mitte üleliia palav ilm. Lennujaama ümbritses kivine tühermaa ja hiljem saime teada, et seal saarel peale lennujaama tõepoolest muud polegi.

Lennujaamas pidime kõigepealt esitama oma passid ja Galapagose täidetud migratsioonivormid ning maksma looduskaitsealale sisenemise tasu - 100$. Saime kätte oma pagasi, mis valgustati uuesti läbi. Lennujaamast väljudes võttis meid vastu järgmine giid Serge - turske tegelane, kes paistis igati tore ja rääkis ka kena inglise keelt. Lennujaamast väljudes ootas kogu lennukitäit reisijaid kohalikud bussid, mis viisid meid kõiki kogu meie pagasiga läbi tühermaa saare teises otsas olevasse praamisadamasse.

Rahvas suunati mõnesajameetrise väina ületamiseks praamile, pagas visati praami katusele ja meie saime natuke aimu juba kohalikust loodusest. Näiteks peesitas poi peal esimene merilõvi, kes meid ja teisi turiste vaimustusest kiljuma pani, aga Serge ei kergitanud selle peale kulmugi. Merilõvisid on kõikjal Galapagosel nagu kärbseid ja kohalikes ei tekita nad mingeid emotsioone. Väina kohal laperdasid ringi ka pelikanid.

Lühikese praamisõidu järel olime jõudnud Santa Cruzi saarele, kus asub ka Galapagose suurim linn, umbes 12 tuhande elanikuga Puerto Ayora, mis pidigi olema meie järgmine sihtkoht. Santa Cruzi universaalsed transpordivahendid olid Toyota kastiga džiibid, mis karjakaupa sadamas ootasid. Serge viipas neist ühe lähemale, pagas visati taha kasti ja sõit läkski lahti.

Saime esimese tutvuse Galapagose tohutult muutliku ilmaga. Kui lennu- ja praamisõidu ajal lõõmas päike ja oli mõnevõrra palav, siis kõrgendiku poole vaadates nentis Serge, et jääme vihma kätte. Ja tõesti-tõesti, sõit läks vulkaaniliselt tühermaalt üles lopsaka rohelusega küngastikku, kus meid võtsidki vastu hoovihmad.

Sõit viis edasi läbi lopsaka metsa ja üsna mittemidagiütlevate külade, kuni lõpuks jõudsime Puerto Ayorasse, mis paistis olevat tunduvalt rohkem tsiviliseeritud kui maailma lõpust oodanud oleks: täitsa tavaline lõunamaine mereäärne linn promenaadi, sadama, restoranide ja kõige muu selle juurde kuuluvaga.

Kuna meil oli pisut rohkem kui tund aega järgmise ühenduseni (sõit “kiirpaadiga” järgmisele saarele - meil polnud õrna aimugi, mida see sõidukivorm peaks siinses kontekstis tähendama) , siis saime oma pagasi reisibüroosse jätta ja võisime linna peale kondama minna. Kuna olime näljasid ja vihma tibutas, otsustasime väikese eine võtta. Promenaadi peal oligi kena söögikoht, kus menüü oli küll lihtne (pitsa jms), kuid rikkalikum kui me ootasime. Serge oli meid hoiatanud, et enne paadisõitu ei maksa kõhtu liiga täis süüa, nii et sõime mõnevõrra muretsedes kahepeale ühe pitsa ja mängisime oma peas erinevaid stsenaariume läbi.

Kiirpaadid väljuvad erinevate saarte suunas Puerto Ayorast kõik kella kahe paiku pärastlõunal. Nii saime reisibüroos kokkulepitud ajal Serge’iga kokku ja läksime koos temaga sadamasse, kus saime järjekordses tunglevas rahvamassis oodata. Ühel hetkel jõudsime kontrollileti juurde, kus järjekordselt kogu pagas (nii suur kui ka käsipagas) füüsiliselt läbi vaadati ja uuesti klambriga kinni tõmmati. Minu reisikott haises ikka veel väga jäledalt sääsetõrjevahendi järele ja ei tea, kui rõõmsad oleksid ametnikud seda haisu nuusutades olnud, aga õnneks nihverdas Serge meie suure pagasi kontrollist mööda väitega, et see oli just hetk tagasi lennujaamas juba läbi vaadatud (mis oli iseenesest tõsi).

Seejärel jäi kogu rahvamass kai peale ootama kalapaate, mis vedasid reisiseltskondi umbes 10 inimese kaupa kiirpaatidele, mis ei saanud sadamasse tulla, kuna sadam oli madal. Ei meie aru saanud, mis järjekorras inimesi ja nende pagasit kalapaatidele lasti, kuna järjekorrast seal kinni ei peetud. Serge oli rahulik, nagu oleks kogu see sumin ja arusaamatu sehkendamine kõige tavapärasem asi üldse, kuni ühel hetkel ütles, et nüüd on meie kord, näitas meile õige kaiotsa kätte ja me jätsime temaga selleks korraks hüvasti. Kobisime koos oma pagasiga paati, mis kasseerisid kiirpaadini vedamise eest tasu 50 senti per naase.

Kardetud kiirpaat kujutas endast kolme mootoriga veesõidukit, kuhu kahel küljel asuvatele istepinkidele mahutati umbes 20 inimest, pagas laaditi meie silma alt ära ei-tea-kuhu ja sõit läkski lahti. Kaldalähedases vees oli sõit talutav, aga vabamasse vette jõudes lükati kiirem käik sisse ning paat hüppas ja põrutas tormiste lainete vahel päris kõvasti. Algul oli kõigil sõitjatel lõbu laialt ja kiljumist kõvasti, aga kuna sõit kestis mitu tundi, siis varsti väsiti ära ja jäädi vaiksemaks. Paljud jäid tukkuma ja libisesid kõikuvas paadis üksteisele läbisegi selga, üks nii umbes kümneaastane poiss jäi magama minu selja najale.

Päris pahaks süda kellelgi ei läinud, aga mitmed olid üsna vaevatud moega. Mina närisin nätsu, vaatasin horisonti ja püüdsin üksluiseks muutunud üles-alla põrumisega ühele poole saada. Sõidu ajal nägime mõnd kaugemat kaljusaart, aga muidu ei midagi huvitavat.

Mõne tunni pärast jõudsimegi Galapagose suurima saare Isabela suurima asula Puerto Villamili lähedusse. Linnaks on seda palju nimetada, tegu oli ikkagi külaga. Aga selleks et maale jõuda, tuli taas läbi teha juba tuttav manööver - oodata esmalt vastutulevat kalapaati, siis oodata enda reisikorda et seejärel kribadi-krabadi kobida kalapaati, hoides samal ajal teise kalapaati sattunud pagasil silma peal.

Rannas tervitas meid järjekordne ports merilõvisid ja kohalik giid Caroline, kellest sai meie reisijuht järgnevaks kolmeks päevaks. Caroline oli pärit Inglismaalt, aga polnud seal juba viimased 11 aastat käinud. Ta elas just nimelt selles saarel ja tema igapäevaseks tegevuseks oli aidata meiesugustel turistidel end saarel sisse seada ja seal tegevust leida.

Selleks et jõuda sadamast hotelli, laaditi meid kohalikku sõiduvahendisse. Kunagi oli see ilmselt olnud veoauto, aga kasti oli ehitatud mingi kummaline raam ja selle vahele pingid ja nüüd oli tegu omalaadse bussiga. Hotell oli sadamast mõne kilomeetri kaugusel ning sealt vooris järgnevate päevade jooksul läbi üsna palju turiste, kellel kõigil oli oma reisiplaan ning erinevad tulekud-minekud, aga Caroline suutis kogu selle olukorra kenasti ära majandada. Tema teadis täpselt, kes läheb kell 9 matkama, kes kell 10 snorgeldama, jne.

Tol päeval oli meie programmis veel flamingode laguuni külastus, kuid kuna tol päeval seal käinud grupp oli kinnitanud, et laguunis praegu flamingosid ei ole, lükkas Caroline selle ürituse edasi. Selle asemel sõitsime kohe hotelli, mis sarnases meie mõistes kämpinguga - kaks kahekorruselist maja, mis on omavahel ühendatud nutika trepiga ja mis mahutasid ehk umbes 15 tuba. Meie tuba asus teisel korrusel, oli puhas ja avar ning meie suureks üllatuseks konditsioneeriga. Meil oli ka oma vannituba, mille kraanidest tuli vaid pisut filtreeritud merevett - pesta end sellega sai, aga näo ja hammaste pesuks oli meile jäetud kannuga puhast vett.

Kuna ootamatult oli õhtu vabaks jäänud, avanes meil võimalus Caroline’iga juttu puhuda. Üks tema esimesi küsimusi käis meie toitumise kohta - kuna eeldasime, et saarel tuleb palju mereande süüa, siis teatasime, et üks meist kala ei söö. Caroline tormas seepeale kohe kööki - selle põhjus selgus pisut hiljem. Lisaks saime Caroline-ilt teada ka kohaliku elu-olu ja mõtteviisi kohta. Näiteks kuulsime, et nädal enne meid oli samas hotellis peatunud üks eesti tüdruk, et Galapagose elanikud soetavad omale riideid ja jalanõusid peamiselt kataloogidest, et maismaal käiakse üldiselt harva ja et elu on seal üldse lill. Seejärel üritasime Caroline’i juhiseid järgides jalutada mööda kruusaseid külavaheteid umbes kilomeetri kaugusel asuvasse randa, aga eksisime pisut ära, sattusime kõrkjate vahele, hea veel, et enam-vähem valges hotelli tagasi jõudsime.

Tol õhtul hotellis ettenähtud õhtusöök koosnes supist, üsna soolasest kalast ja magustoidust, kuid tänu Caroline’i varasemale kiirele reageerimisele oli ühele meist valmistatud kala asemel liha. Olime lõpmatust reisimisest üsna väsinud, nii et kohe pärast õhtusööki panime asjad järgmise päeva matkaks kokku ja läksimegi magama.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: