31. jaanuar. Milwaukee’ist Madisoni

May 07, 2014

Päeva põhiüritus oli sõit osariigi pealinna Madisoni, aga liiga vara polnud seda mõtet teha, nii et jalutasime hommikul alustuseks umbes kilomeetri jagu Michigani järve äärde. Sel aastaajal seal suurt midagi vaadata pole, lihtsalt suur jäätunud veekogu. Kalamehi jääl ei näinud. Ei tea, kas seal siis pole kalu või on jääl kalastamine keelatud.

Hotelli vastas oli väike park liuväljaga, kus saime sel talvel esimest ja ka viimast korda kauni muusika saatel uisutada. Päris olümpiale ei passiks meist kumbagi saata, aga R. uisutas päris hästi ja minagi püsisin uiskudel pärast mõningast punnitamist üsna korralikult püsti.

Jalutasime veel natuke jõe ääres, et söögikohta leida. Lõunat sõime mulle senitundmatus Tazinos ketis, kus suurusjärgus 18 dollari eest saab süüa nii palju pizzat, makarone ja salatit, kui sisse mahub. Polnud just teab mis gurmee, aga kõhtu täitis kenasti ja mitmeid salatikomponente võis patuga pooleks isegi tervislikuks lugeda.

Lõuna söödud, oli aeg Milwaukee’iga hüvasti jätta ja autonina meie järgmise sihtkoha Madisoni poole keerata. Enne Madisoni sõitmist pidime siiski veel korra minema tagasi eelmisel päeval külastatud REI matkapoodi. Nimelt oli eelmisel õhtul hotellis asju pakkides ja oste üle vaadates selgunud, et ühele ostetud jopele oli turvaelement külge ununenud. Kummaline, et see ei andnud endast poest väljudes märku. Kuna turvaelemendid on teatavasti konstrueeritud nii, et nende eemaldamine rikub riide üsna suure tõenäosusega ära, siis äsjaostetud jopele me sellist saatust ei soovinud ja seega pidime poest uuesti läbi sõitma, et paluda vidin küljest ära võtta. Pood oli õnneks enam-vähem Madisoni mineva teega samas suunas, nii et me ei pidanud liiga pikka ümbersõitu tegema.

Milwaukee’ist Madisoni on umbes pooleteisttunnine rahulik autosõit mööda tikksirget kiirteed, kus tööpäeva pärastlõunal veel tipptundi polnud, nii et liiklus oli küllalt rahulik ja saime ringi vaadata. Ümbritsev maastik oli rahulik, natuke lumine, luitunud, väikeste küngastega, isegi küllalt sarnane Eestile.

Madisonis peatusime samas hotellis, kus pidi järgmisel õhtul olema ka Joni ja Lisa pulmapidu. Crowne Plaza Madison on küllalt lahmakas suur ketihotell Madisoni äärelinna kommertspiirkonnas, hulga söögikohtade, kaubanduskeskuste ja muude hotellide kõrval. Mõni päev tagasi oli olnud isegi selle piirkonna kohta ebatavaliselt karge külmalaine, mistõttu tervitati meid hotelli fuajees hoiatussiltidega mõnede torude lõhkemisest ja sellega seonduvatest võimalikest veeprobleemidest. Väljas oli jätkuvalt päris külm ja väljavaade sellistes tingimustes külmaveedušiga piirdumisest tegi pisut murelikuks, eriti kui Milwaukee´s juba külmetasime niigi. Veega oli õnneks kõik korras, aga jahe oli kogu Madisonis olemise ajal sellegipoolest.

Kuigi ka hotelli läheduses oli söögikohti, ei tahtnud me sellise külmaga õue uitama minna. Sõime hoopis hotelli restoranis, kus jällegi oli ootamatult külm, aga pisut leevendasid olukorda suur soojapuhur ja kuum tee.

Enne oma tuppa naasmist kohtasime hotelli fuajees ka esimest tuttavat, minu ja Joni ühist kursavenda Adamit, kes samuti oli koos kaaslasega juba varem kohale tulnud. Nende teekond oli küll oluliselt lühem kui meil, ainult mõni tund Chicagost autosõitu. Nemad asutasid end parajasti välja sööma minema, nii et vahetasime vaid mõned tervitused ja leppisime kokku, et homme muljetame edasi.

See postitus on osa seeriast, mis räägib meie pulmareisist Wisconsinisse ja Ecuadori. Loe ka teisi osasid: